Neitsikivi. Michael Mortimer

saaks tekkida, on vaja selliseid elemente nagu süsinik, vesinik, lämmastik, hapnik, väävel ja fosfor. Kui need keemilised protsessid käima hakkavad, toimub areng plahvatuslikult ja visalt. Võtke või bakterid. Osa kinnitab kanda keevas vees, teised taluvad suuri koguseid radioaktiivsust või elavad üksnes väävlist. Elu tärkab tegelikult kividest kohe, kui kaugus päikesest on – nagu teie rootslased tavatsete öelda – paras.

      Räägin Lobovile Rootsi mikrobioloogide proovipuurimisest Oskarshamni lähistel Äspö aluspõhjas. Otsiti stabiilset keskkonda vana tuumakütuse ladustamiseks. Ning kohe leiti kakssada uut bakterisorti, kes elavad ainult kividel ja elatuvad neist.

      – Imeline. Ja see juhatab meid ka teie küsimuse vastuseni. Mõiste „elu“ on mingit sorti olek. Tegelikult on see sünonüüm fraasile „aktiivsed keemilised elemendid“. Nii nagu vesi võib olla vedel või tahke nagu jää, võivad mineraalid olla passiivsed nagu kivid või aktiivsed nagu elu. Need bakterid, mida te mainisite, domineerivad tegelikult kogu meie planeedi elus. Nad aitavad kaasa ka mitmele keemilisele protsessile, näiteks atmosfääri tekkele ja püsimisele.

      Lobov osutab mu kätele ja räägib, et minu abielusõrmuse kuld ja mobiiltelefoni ekraani ütrium tekkisid siis, kui üks tohutu suur täht kord plahvatas ja paiskas laiali määratus koguses tähetolmu, tolmu, mis tõmbus kokku uutes päikestes, uutes päikesesüsteemides ja uues planeedis – Telluses.

      – Bakterid on maal nagu teatud muundujad. Nad muundavad mineraalid eluks ja elu tagasi mineraalideks. Nii on see toimunud miljardeid aastaid.

      Lobov nõjatub diivanil tahapoole ja jääb hetkeks vait.

      – See tähendab, kuni tänaseni. Nanotehnika abil hakkavad inimesed nimelt neid protsesse juhtima.

      Lobov ootab minu reaktsiooni ja laseb pilgul toas ringi uidata.

      – Ja mida me siis näeme, seda ei suuda keegi ette kujutada, jätkab Lobov. See võib viia millegi täiesti uskumatuni, aga ka millegi väga jäledani. Mõelge ise, kui liigipiirid kaovad. Soovite lõvipeaga karu – palun väga. Soovite rääkivat puud – palun väga. Kas teie kassil on vaja õhtusöögi ajaks maha rahuneda – patsutage teda kolm korda spetsiaalse kindaga ja ta muutub kiviks. Patsutage veel kord ja ta muutub jälle elavaks.

      Teatan viisakalt, et sinna tundub meil veel omajagu maad käia.

      – Omajagu, noogutab Lobov. Kuid üldsegi mitte nii palju, kui arvate.

      Seda öelnud, muutub maailma suurima teadusmüsteeriumi pilk kuidagi kurvaks. Ta tõstab viinapudeli kähku laualt.

      Taipan, et vestlus on lõppenud.

      Kui hämaras esikus hüvasti jätame, ilmuvad Lobovile järsku pisarad silmi.

      – Pisarad on kõigest naatriumkloriid ja vesi, ütleb ta, üritades naeratada.

      Kiirustan välja. Kätte on jõudnud õhtu. Bardina tänaval lendlevad mõned üksikud lehed ja taban end mõtlemast, kui hea, et lehed mind kõnetada ei suuda. Ja kuigi see käib vastu teadusajakirjaniku põhimõtetele, loodan, et maailma suurim teadusmüsteerium jääb lahendamata.

      Allikas: Dagens Nyheter

      15

      Ida jättis auto seisma ühe kulunud üürimaja juurde, rõdude alla.

      Ta pilk peatus alumisel korrusel tubakakioskis müüdavate õhtulehtede reklaamidel. Aftonbladet teatas: „EXTRA. Laureaadi müstiline SURM Nobeli auhinnatseremoonial“ ja Expressen: „NOBELITRAGÖÖDIA. Politsei kahtlustab MÕRVA“.

      Ida lülitas raadio sisse, aga ei suutnud üheltki kanalilt uudiseid leida. Juba tuligi Marina väravast välja, käes kaks spordikotti. Ida pani auto uuesti käima ja hakkas tasakesi edasi sõitma veel enne, kui Marina ukse kinni jõudis tõmmata.

      Ta näitas kohe Idale oma telefoni.

      „Su telefonilt just helistati. Ma ei võtnud muidugi vastu.“

      Ida nägi, et see oli Vene number. Aga mitte Alma oma.

      „See on tema. Miranda,“ ütles Ida vaikselt ja hakkas uuesti värisema. „Need… kes minu pihta tulistasid… Mu mobiil on nende käes. Ta teab, et me oleme sõbrad. Nad ähvardasid, et tulevad sinu juurde, kui ma… politseisse lähen.“

      Hetkeks olid Ida ja Marina vait. Paistis, et Marina oli sõnatu.

      „Pean ainult vanaemale helistama,“ ütles Ida uuesti. „Rohkemaga ma praegu toime ei tule. Olen kohe-kohe alla andmas. Mõtle vaid, kui nad mind ikka taga ajavad! Peame sõitma kuhugi, kus saan rahus rääkida.“

      Ida heitis pilgu peeglisse, aga ühtki BMW-d ei paistnud.

      „Sõida Vintervikenisse,“ ütles Marina. „Keera siit maja tagant ära.“

      Ida pööras ümber nurga kiirteele, sealt edasi lumise nõlvaku äärsele väiksemale teele, jõudes lõpuks Vintervikeni ujumiskohta. Seal polnud kedagi, tee aga oli ilusti lahti lükatud. Ta jäi seisma ühe kuuri juurde, mida suviti kasutati ilmselt riietusruumina.

      „Ma ei suuda selgelt mõelda,“ teatas Ida, „ma olen nii väsinud ja hirmul. Ja pohmellis. Anna andeks, et ma sind kogu sellesse jamasse kisun.“

      Ta patsutas Marinat õlale ja oli juba uuesti nutma puhkemas, kuid siis köhis hääle puhtaks ja võttis kätte roosa mobiili, mõeldes hoolega järele.

      Kuidas see palindroomnumber nüüd oligi? Üks 7 algul ja lõpus, pluss mõned neljad ja kaheksad vahepeal ja siis…

      Ida kombineeris väriseva nimetissõrmega numbreid, kuni need tundusid piisavalt tuttavad, ning vajutas julgust kokku võttes „helista“ nupule.

      Jah, signaalid jõudsid kohale, kutsuvat tooni oli kosta neli korda ja siis uuesti, aga keegi ei vastanud.

      „Halloo?“

      Vaikus. Nagu oleks vastaja kahelnud. Viimaks kostis hääl:

      „Ida! Mis on juhtunud? Kas sa oled üksi?“

      Alma hääl.

      „Olen koos oma sõbranna Marinaga. Tahan lihtsalt öelda, et ma plaanin politseisse minna. Kõik läheb allamäge. Ma peidan laeka. Ja siis lähen politseisse. Ma ei tunne end kuskil turvaliselt… Mida kogu see lugu üldse tähendab? Nad ajavad mind taga! Nad tulistasid enne minu pihta, nad üritavad mind tappa!“

      Alma kuulis, et Ida hääl oli murdumas, ja katkestas teda.

      „Rahune nüüd maha, Ida. Mida sa ütlesid? Kas nad tulistasid?“

      „Jaa!“

      Paar sekundit oli kõik vait.

      „Keegi helistas mulle just sinu telefonilt,“ teatas Alma. „Mulle näis, et Miranda.“

      „Jah, mu telefon on tema käes.“

      Tundus, et Alma mõtles järele.

      „Nii, kuula nüüd mind.“

      Ida silmitses vee äärde kogunenud kajakaid ja segas vahele:

      „Vanaema, nad võivad tulla millal iganes ja meid tulistada. Mida ma siis tegema pean?“

      „Räägi nüüd rahulikult, mis juhtus.“

      Ida üritas kogu hommikul ja ennelõunal juhtunu võimalikult selgelt kokku võtta: kuidas ta oli ärganud ja kuidas Miranda oli oma ihukaitsjaga sinna tulnud. Alma küsis veel täpsustuseks juurde. Sellele kulus paar minutit. Marina jälgis pidevalt peegleid.

      „Aga kuidas nad sind sealt Enskede korrusmajast üles leidsid?“ küsis Alma.

      „Ma ei tea!“

      „Hmm…“

      Alma mõtles järele.

      „Mis sul seljas on?“

      „Mis mõttes?“

      „Kas sul on samad riided seljas, mis eile?“

      „Jaa.“

      „Võta need kohe seljast! Kõik ehted ja