Karista ja lase surra. Mats Olsson

Читать онлайн.
Название Karista ja lase surra
Автор произведения Mats Olsson
Жанр Современные детективы
Серия
Издательство Современные детективы
Год выпуска 2016
isbn 9789985336656



Скачать книгу

politseiautosid, politseinikke ja erariietes inimesi, arvatavasti olid need uurijad või kriminalistid. Kui ma õigesti lugesin, siis oli meeste ja naiste suhe enam-vähem fifty-fifty.

      Gamla Västeri linnaosa väikesed tänavad on nii kitsad, et kui kaks kiirabiautot tahtsid välisukse ette pääseda, tuli enne mõned politseiautod mujale parkida. Kaks meest ja kaks naist läksid kahe kanderaamiga üles ja kui nad tagasi tulid, lamas ühel kanderaamil Tommy Sandell. Näis, et ta on ümberringi toimuvast ainult ähmaselt teadlik, kuid mulle tundus, et ta lehvitas mulle.

      Teisel kanderaamil lamaja ei lehvitanud.

      Lõpuks tuli minu juurde keegi naine. Ta nägi omapärane välja, ta oli üsna pikk, jalas kulunud, üleskeeratud säärtega sinised teksased ja tossud, seljas kurguni kinni nööbitud põlvini ulatuv helehall mantel. Tumedad poolpikad juuksed olid kammimata ja sassis, pead kattis väike ümmargune kübar. Pruunid silmad olid ärksad ja uudishimulikud. Ta võis olla nii kolme-neljakümnene.

      „Sina oled siis Henry?” ütles ta küsivalt ja tõstis mingi lipiku silme ette, justkui vajaks ta lugemisprille, aga on liiga edev, et neid kasutada, kui tal need ka olemas on. Enne kui ma teda parandada jõudsin, lausus ta: „Ei, siia on kirjutatud Harry. Kas sina oled Harry?”

      „Svensson,” vastasin ma. „Harry Svensson.”

      „Minu nimi on Eva,” ütles ta. „Kas tahad, et läheme üles sinu tuppa, või räägime siin?”

      „Siin.”

      Ta istus minu kõrvale tugitooli, sirutas jalad pikalt ette, hingas sügava ohkega välja ja urgitses parema käe väikese sõrme küünega midagi hammaste vahelt.

      „Jah, mõnikord läheb ka sedamoodi,” ütles ta. „Tundub, et sellest tuleb pikk jutt. Või siis on kõik päevselge. Kas sa tunned teda?”

      „Ei, ma ju tean, kes ta on, me oleme aastate jooksul kokku puutunud, aga … ei, ma ei saa öelda, et ma teda tunneksin. Oli puhas juhus, et me eile õhtul Bastardis kohtusime, mul polnud aimugi, et ta Malmös esineb.”

      „Kas sa oled seal söönud?”

      „Kus?”

      „Bastardis.”

      „Ei, seekord ei õnnestunud.”

      „Kõik räägivad sellest, aga ma pole seal veel käinud. Ja ma ei teagi, kuidas seda hääldada, kas nii nagu rootsi keeles ’Ba-STARD’, või inglise moodi ’Bäästörd’.”

      Kui Anna Pärsson oli rääkinud laia ja mitmeski mõttes tüüpilist Malmö murret, siis Eva dialekti seostasin ma „maanteest lõuna poole” jääva Svedala ja Trelleborgi kandiga, jäi mulje, nagu oleks ta pärit maalt.

      „Vabandust,” ütles ta ja sirutas käe. „Minu nimi pole lihtsalt Eva, minu nimi on Eva Månsson ja ma olen Malmö politsei kriminaalinspektor.”

      Me surusime kätt. Tema käepigistus oli kindel ja meeldiv. Ma poleks elu seeski osanud arvata, et ta on kriminaalinspektor.

      „Ja mis pagan sinu näoga juhtus?” küsis ta.

      „Lõikasin sisse, kui habet ajasin,” vastasin ma.

      „Oh kurat küll,” ütles ta ja vaatas mind umbusklikult.

      „Ei, ma tegin nalja, ma jooksin vastu ust pärast seda, kui olin habet ajanud.”

      „Sa ikka tead, et ustel on olemas käepidemed, eks? Muide, kas neil siin kohvi on? Midagi, mis juua kõlbaks, ja mitte mingit rebasekust.”

      „Jah, neil on seal eemal automaat, ma võin tuua, kui soovid. Piima? Suhkrut?”

      „Musta,” ütles Eva Månsson.

      Hommikusöögisaali kõrval kohviautomaadi kohal olid Mel C ja Wayne Gretzky raamitud autogrammid, Magnus Härenstam oli tänuks hotelli personalile endast koguni pildi joonistanud. Vajutasin kummalegi topsitäie üllatavalt joodavat kohvi ja kui ma tagasi läksin, oli Eva Månsson mantli seljast võtnud – see nägi välja väga second hand – ning selle üle tugitooli käetoe riputanud. Mantli all oli tal roosipildiga pluus, mis tõi meelde kantrimuusika või võib-olla rockabilly, sellele vihjasid ka üleskeeratud säärtega teksased. Ja seal kumbki oma tugitoolis istudes arutasime veel üks kord läbi kõik selle, mis oli juhtunud, mida ma Malmös teen (selles küsimuses olin ma üsnagi ebamäärane), kuidas ma Sandelli ja surnud naise avastasin ja kas ma olin toas midagi puudutanud. Ma ütlesin, et ei puudutanud toas mitte midagi, ja see oli tõsi: ma ei puudutanud midagi, ma tegin ainult pilte. Kui ma Tommy Sandelli istuli tõmbasin, siis olin ma teda muidugi puudutanud, aga minu meelest ei saanud seda puudutamiseks pidada.

      „Selleks korraks oleme vist lõpetanud,” ütles Eva. „Räägitakse, et nad serveerivad seal kurat teab milliseid loomade kehaosasid.”

      „Mida?”

      „Räägitakse, et kurat teab milliseid.”

      „Kus? Kes?”

      „Seal restoranis, kus sa ei söönud.”

      „Ah nii, nojah, seda ma ei tea,” ütlesin ma.

      „Võib-olla mõtlesid millegi tähtsama peale?” lausus ta.

      Ma vaatasin kõrvale. Mida ta teab? Mida ta selle küsimusega taotles?

      Vahetasin teemat. „Ainult üks asi veel, ma olen ajakirjanik.”

      „Eks meil kõigil ole omad probleemid.”

      „Või õigemini, ma olin ajakirjanik, ma tulin töölt ära, aga sellest loost ei saa ma loobuda, ma pean sellest kirjutama. Ma olen juba toimetusega kokku leppinud.”

      „Me elame vabal maal,” vastas ta. „Kui ma viimati üle kontrollisin, siis oli meil ajakirjandusvabadus.”

      „Lihtsalt sulle teadmiseks,” ütlesin ma.

      Ta lõi märkmeploki kinni ja pistis selle teksaste tagataskusse, me tõusime püsti ja andsime teineteisele kätt.

      Ta heitis mantli üle õla ja ma suundusin koos temaga ukse poole.

      „Kas sa olid Bastardis üksi?” küsis ta järsku.

      „Üksi?”

      „Jah, või olid seal koos kellegagi?”

      „Ei, aga sel pole ju … ei, ma ei olnud üksi. Ma olin seal ühe tuttavaga, või õigemini sain seal ühe tuttavaga kokku.”

      „Ahah, jah,” ütles ta säärase tooniga, nagu oleksin ma öelnud midagi kahtlast. „Minu meelest ütles keegi hotellis, et sa said siin fuajees kellegagi kokku, või hotelli ees tänaval.”

      „Jah, võis küll olla,” ütlesin ma ja taipasin isegi, kui jabura või süüdlasliku mulje see jätab.

      „Keegi tuntud inimene?” jätkas ta. „Mõni kuulsus? Sa tunned ju Sandelli.”

      „Ei usu,” ütlesin ma. „Ühesõnaga, ma ei usu, et sa teda tunned, ja tegelikult ei tunne ma ka Tommy Sandelli.”

      „Ei-ei, see ei puutu ju minusse, keda sa tunned või kellega Malmös kohtud,” ütles ta, naeratas, pööras ringi ja astus uksest välja.

      Ma needsin iseennast mõttes selle eest, et saatsin teda pilguga.

      Esiteks sellepärast, et ma ei teadnud, mida öelda, kui ta veel kord küsib, kellega ma Bastardis olin, või mis politseil sellega pistmist on, teiseks aga selle pärast, et tahes-tahtmata olin ma märganud tema väga liibuvaid teksaseid.

      Püüdsin mitte mõelda hotellitoas oleva kitarrikohvri sisule.

      Kuna oli laupäev, siis oli ajalehe eriväljaande tegemine põhimõtteliselt võimatu. Ma polnud tegelikult kindel, kas Tommy Sandell on üldse piisavalt suur täht, et seda ära teenida, ta polnud ju isegi surnud. Kuigi ta oli osalenud televisiooni ühislaulusaates, bingolotos ja muusikasaadetes, polnud ta mingi eriline kuulsus. Aga on selge, et „Kuulus rokilaulja” ajalehe esiküljel on alati kindel kaart, ehkki Sandell on nüüd bluusilaulja, või enda silmis hoopiski kunstnik.

      Kes oli tema