Karista ja lase surra. Mats Olsson

ta:

      „Sa pole eriti jutukas.”

      Ma kehitasin õlgu.

      „Sa ei rääkinud kogu õhtusöögi jooksul kuigi palju.”

      „Mõnikord ei ole mul midagi öelda, ja siis ma ei ütlegi midagi. Mõnikord on jälle rohkem öelda ja siis ma räägin,” ütlesin ma. „Kui ma liiga palju kohvi olen joonud, siis kukun lobisema, aga mõnikord ma lihtsalt mõtlen.”

      „Mida sa täna õhtul mõtlesid?”

      „Seda, kas võti sinu kaelas avab su südame või midagi muud.”

      „Terane tähelepanek,” ütles ta.

      Selles oli tal õigus. Ma polnud millelegi mõelnud, kuid võti peab kuhugi ju sobima.

      „Minu lennuk Malmösse läheb Brommalt homme hommikul kell seitse, nii et ma … ei saa väga kaua üleval olla, aga kas ma tohin pakkuda sulle midagi oma hotelli baaris? Mis sa arvad, kas teeme ühe unenapsi?”

      „Jah, kui see ei ole rokklaulja vein,” vastasin ma.

      Ta naeris üsna võluvalt, ja kui me olime tagasi Anglais’ baaris, polnud tal midagi selle vastu, et ma tellisin topelt-macchiato ja kuus sentiliitrit halvasti lõhnavat grappa’t, tema ise aga võttis klaasi valget veini. Ma ei näinud, mis sorti, kuid igal juhul polnud see rokklaulja vein.

      „Sa ei ole oma lauljale truu,” ütlesin ma.

      „Ausalt öeldes … noh … midagi tuleb ju müüa,” vastas ta. „Kõike on võimalik müüa, ja ma olen viletsamaidki veine joonud.”

      Kõlaritest tulvas üsna meeldiv, aga ebaisikuline lounge’i-muusika ja ma hämmastusin nagu alati, et täiesti tavalises baaris seisab puldi taga DJ ja valib lugusid. Kui raske see saab siis olla? Natuke Saded, Norah Jonesi, suvaline bossanoova või siis kaunikesti õudne Melody Gardot, kes peaks magama heites iga kord kartma, et Billie Holiday vaim teda kummitama tuleb. Raskeimaks proovikiviks noormehele puldi taga oli nähtavasti kaabu valimine, või siis oligi tal ainult üks, mis talle ei sobinud, sest see kippus kogu aeg peast maha libisema.

      „Sa oled võib-olla too vaikne, tugev tüüp,” lausus naine. „Kas nii võib öelda: vaikne, tugev? Või tuleb öelda tugev, vaikne?”

      „Öelda võib vast mida tahes,” ütlesin ma. „Vaikne, tugev või tugev, vaikne, see teeb sama välja.”

      Ta võttis suure lonksu veini, nõjatus tahapoole ja tõstis jala üle põlve. Ma ei pannud seda varem tähele, kuid tal olid jalas pealt nööritavad, teravate kontsadega poolsaapad.

      „Sind ei tasu vist ärritada,” ütles ta.

      „Ah nii?”

      „Ega sõnakuulmatu olla,” lausus ta ja naeratas mulle otse silma vaadates. Mina pöörasin pilgu esimesena kõrvale ja vaatasin läbi akna Humlegårdeni parki. „Jääb selline mulje,” jätkas ta.

      Ma ei neelanud sööta alla, sest ei teadnud, kas see on sööt või lihtsalt sõnakõlks, ma ei tajunud vihjet. Osa inimestele tähendavad teatud sõnad vaid seda, mis on kirjas sõnaraamatus, teiste jaoks tiksuvad samad sõnad nagu pomm, peites endas armastuse, seksi või vihkamise lubadust ja ähvardust. Kõik oli nii kerge, või siis mäletan ma valesti, aga radar ei andnud terve õhtu jooksul kordagi ohumärki, nii et ehkki ma registreerisin tema öeldud sõna „sõnakuulmatu”, lasin ma selle kõrvust mööda ja keskendusin selle asemel mehele, kes teisel pool tänavat vorstiputka seinale Tommy Sandelli turnee plakateid kleepis.

      „Ma ei saa aru, miks keegi tahab teda praegu veel vaatama minna. Ta polnud ju omal ajalgi hea,” ütlesin ma plakatite poole viidates.

      „Ta on mõnikord telekas,” sõnas Ulrika.

      „Kõik on telekas,” vastasin ma.

      „Seda küll, aga siiski,” ütles Ulrika.

      Kui me olime joogid lõpetanud, sirgeldas ta oma nime ja toanumbri arve peale, me saatsime teineteisele õhusuudluse, kuigi seda kummalist kunsti pole ma kunagi vallanud, ta läks oma tuppa ja mina astusin tänavale, tõmbasin mantlikrae üles ja kõndisin Stureplani bussipeatuse poole. Ka bussiootepaviljoni seinal oli Tommy Sandelli plakat ja mind üllatas, et ta kavatseb ette võtta nii pika turnee. Viimati oli ta pooled välja kuulutatud kontsertidest ära jätnud, sest polnud mingi saladus, et Tommy Sandell armastab juua.

      „Legendaarne Rootsi bluusimeister,” kuulutas plakat vähemalt viisteist aastat vana foto kõrval. Lugesin kokku üheksateist esinemiskohta, enamik neist maapubid, aga nimekirjas olid ka Malmö KB ja Stockholmi Akkurat.

      Mulle ei ole Sandell kunagi meeldinud, arvatavasti on see eelarvamus: minu meelest peab bluus olema midagi ehedat, või võib-olla „ehedat”, aga isegi kui Tommy Sandell laulis „Hoochie coochie man’i”, siis kõlas see nagu teleka ühislaulusaade. Ta oli esitanud laulu „Got my mojo working” ühes Skansenis filmitud telesaates, ja kõik tädikesed, teismelised, televisiooni ülemused ja B-kategooria kuulsused laulsid refrääni kaasa. Ma ei näinud saadet, aga ajakirjanikuna, või endise ajakirjanikuna, tean ma sageli rohkem, kui tegelikult vaja oleks.

      Kohtasin Tommy Sandelli vahel kõrtsides, aga hakkasin teda tasapisi vältima, sest kartsin, et ütlen midagi sapist Louisiana soostike, eheda bluusi või selle kohta, kuidas keegi üldse julgeb suud lahti teha, kui on olemas Sven Zetterberg, Sven Zetterberg, kes hõlmas, mõistis ja valdas niihästi bluusi- kui ka souliidioomi viisil, milleni Tommy Sandell iialgi ei küündiks, isegi siis mitte, kui tema selga kolm aastat järjest igal hommikul kell seitse terava oraga torkida.

      Pealegi olin muutunud allergiliseks tema üha pealiskaudsematele žestidele ja teatraalsele kõnepruugile. Kuna ta oli ka maalima hakanud ja mõned pildid, mida ta oli telekas ühes kohvitamissaates näidanud, oli tal õnnestunud isegi maha müüa, siis kandis ta nüüdsel ajal kurguni kinni nööbitud lohmakaid särke ja laiaäärelist kaabut, ja ta rääkis ja käitus pigem nagu vana trubaduur, mitte aga bluusimees, mis iganes see siis ka ei tähendaks.

      Aga sellest oli juba tükk aega möödas, kui ma temaga viimati kokku juhtusin, ja ilmselt ei teadnud me sel hetkel kumbki, et edaspidi puutume kokku rohkem, kui me seda üheski õudusunenäos ette oleks osanud näha.

      Ette sõitis buss nunber 1. Ma sõidan parema meelega number 56-ga, aga pärast seda, kui nad enamiku vanadest, kolisevatest ja vist ilma igasuguste amortideta 56. liini bussidest uute, hääletute ja mugavate vastu vahetasid, on mul ükskõik.

      Ma vaatasin pika sinise bussi aknast taevas säravaid tähti, ja tundus, et kui inimesed räägivad ja hingavad, tõuseb nende suust auru.

      Neli päeva pärast veiniteemalist kohtumist Stockholmis tuli Ulrika Palmgrenilt meil pealkirjaga „Heihei!”, kus ta küsis, kas ma ostan rokklaulja veine, aga mulle tundus, et ta vist juba teadis, et ma ei kavatse seda teha, ja et ta saatis kirja vaid kirja enda pärast. Ja võib-olla oleks ma pidanud juba ainuüksi selle peale reageerima, „Heihei!” ei ole mingi väljend, mida ma iga päev kasutaksin, aga ma vastasin viisakalt, et oli tore temaga tutvuda, kuid kuna minu restoraniprojekt on endiselt alles planeerimisstaadiumis, siis ei taha ma ennast veel veinitellimislepingutega siduda. Arvatavasti ei saa ma oma äri käima enne suve, kui isegi siis. Kirjutasin ka, et tõenäoliselt hakkan hoopis töötama koos Simon Penderi nimelise restoranipidajaga. Olin temaga mõned aastad tuttav, ta pakkus mulle võimalust lükata üheskoos käima kõrts, mille ruumid ta kavatses Loode-Skånes rentida.

      Ajalehetöölt lahkudes olin saanud nii palju raha, et mul ei olnud vaja paanitseda, mul oli piisavalt, et järgmised neli aastat ära elada, nii et tegelikult ei teinud ma sel sügisel eriti midagi peale hankijatega kohtumise, kinos käimise, kõrtsis istumise ja neti pimedamates nurkades surfamise, ja mul oli laialt aega Ulrika Palmgreni meilile vastamiseks. Ta kirjutas põhimõtteliselt iga päev, ta kirjutas endast ja oma elust üsna lõbusalt. Ta oli üllatavalt avameelne, ja mõne aja pärast mõtlesin talle meelde tuletada, et e-kiri on täpselt samasugune nagu postkaart – igaüks võib seda lugeda.

      Ta oli neljakümne kuue aastane ja lahutatud. Tütar õppis ja elas Kopenhaagenis. Pärast lahutust kolis Ulrika Falsterbo majast