Karista ja lase surra. Mats Olsson

ma oleksin siis pidanud sellest kirjutama?

      Olin selle osa oma elust enamasti ära korraldanud välismaal ja kui ma tegingi seda Rootsis, siis olin peaaegu sada protsenti kindel, et sellega ei kaasne mulle või partnerile mingit tagasilööki.

      Mul polnud midagi selle vastu, et rääkida väga isiklikel ja enamasti keelatud teemadel, kuid ainult sel tingimusel, et teen seda seltskonnas, kus ma tunnen inimest või inimesi hästi. Nüüdsel ajal läheb üha rohkem moodi paljastada niihästi oma keha kui ka hing avalikus ruumis, aga mina ei tunne ega ole kunagi tundnud mingit vajadust seda teha.

      Nii et miks ma peaksin sellest kirjutama? Miks? Kes selle küsimuse saatis?

      Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?

      Uurisin lauset lähemalt.

      Seal polnud eriti midagi uurida.

      Viis sõna ja küsimärk.

      Kõik sõnad olid õigesti kirjutatud.

      „Miks” suure tähega ja lause lõpus küsimärk.

      See ei olnud lohaka inimese kirjutatud.

      Aga miks oli meilisaatja oma küsimuse just nüüd saatnud?

      Kas küsimusel oli pistmist Tommy Sandelli ja tapetud naisega? Kuidas? Miks?

      Meil oli saadetud kakskümmend kolm minutit enne, kui ma seda märkasin, ja ma olin veendunud, et saatja oli juba välja loginud. Arvatavasti oli ta oma lihtsa küsimuse kirjutanud mõnes internetikohvikus, mõttetu oli püüda temaga kontakti võtta. See oleks ehk õnnestunud juhul, kui ma oleksin kogu aeg arvuti ees istunud ja vastanud samal hetkel, kui meil postkasti saabus.

      Võib-olla peaksin tegema seda, mida kõik arvutispetsialistid kogu maailmas arvutiprobleemide puhul soovitavad: arvuti välja ja siis uuesti käima lülitama.

      Mõnikord see toimib, ja mõnikord olen isegi mina ebausklik.

      Lülitasin arvuti välja.

      Ootasin minuti (keegi ei ütle, et seda tuleb teha, aga tundub, justkui jõuaks arvuti selle lisaminuti jooksul veidi puhata).

      Lülitasin arvuti uuesti käima.

      Läksin meilipostkasti.

      Kiri saatjalt „zvxfr” oli alles.

      Ka küsimus oli alles ja see ärritas mind üha rohkem.

      Miks sa vitsaandmisest ei kirjuta?

      Lõunauinakust ei tulnud midagi välja.

      Vaatasin natuke aega tobedat katusemerd ja läksin siis Koisse kriminaalinspektor Eva Månssoniga kokku saama.

      Mul ei olnud kohtumise puhuks mingit plaani, aga tänu ajalehetööle olin õppinud, et kohtuda ja rääkida tuleb võimalikult paljude inimestega. Mõnikord tõuseb sellest tulu samal hetkel, mõnikord alles palju aastaid hiljem, mõnikord aga on tulemus null. Kuid kahju ei tõuse sellest kunagi.

      Eva Månssonil oli seljas seesama hall mantel nagu viimati, aga teksaste asemel oli lampassidega seelik, mis meenutas Keith Richardi seitsmekümnendate aastate pükse, ja tossude asemel karmid kauboisaapad.

      „Texas?” küsisin ma saabastele osutades.

      „Blocket,1” vastas ta ja ma taipasin, et nähtavasti on Blocketist võimalik peaaegu kõike osta.

      Ta tellis suure suši ja sõi seda pulkade ning sõrmedega. See rõõmustas mind. Kutsusin kunagi ühe naise sušit sööma, sest arvasin tema silmis toda erilist sära nägevat, aga ta tellis ettekandjalt söögiriistad ning sõi sušit noa ja kahvliga, ja see kustutas kiirelt mu huvi tema vastu.

      „Mis see on?” küsis Eva Månsson. „Kas see, mida te nimetate off the record’iks?”

      „Ma ei tea, mis see on,” ütlesin ma. „Eks paistab. Ma ei luba sulle, et ma vaikin, aga luban, et ma ei avalda ega kirjuta midagi, mida sa heaks ei kiida.”

      „Sobib,” vastas ta.

      „Aga sel juhul kehtib see ka sinu kohta,” ütlesin ma.

      „Jah, loomulikult.”

      „Ma ei usu, et ta seda tegi,” laususin ma.

      „Sandell?”

      „Esiteks pole ta seda tüüpi ja lisaks oli ta nii täis ja pilves, et ei teadnud sedagi, kus ta parajasti on. Ta oli põhimõtteliselt teadvusetu, nii et oleks ime, kui tal oleks õnnestunud naine oma tuppa saada, ta seal tappa ja voodisse panna.”

      „Kuidas see siis toimus?”

      „Ma ei tea. Aga ma rääkisin Krister Jonsoniga …”

      „Turneekorraldajaga?”

      „Rääkisin temaga ja ta ütles, et Sandell ei ole enam seksiks võimeline, või nagu tema seda väljendas – tal ei tõuse.”

      „Me rääkisime samuti Jonsoniga, aga meile ta midagi sellist ei öelnud.”

      „Aga mina ütlen. Näed, sul võib minust kasugi olla.”

      „Kas sulle meeldib Sandelli muusika?”

      „Ei, aga ära talle seda ütle,” vastasin ma.

      „Kas sellele naisele, kellega sa reedel kohtusid, meeldib Sandell?”

      Eva Månssonil oli võime rääkida millest tahes ja siis järsku heita hoopis teisel teemal küsimus, milleks sa kõige vähem valmis oled. Ma ei olnud talle öelnud, kas ma sain reedel kokku mehe või naisega.

      „Kas te sellepärast kohtusitegi, et minna KB-sse Tommy Sandelli vaatama?”

      „Ei, mitte sellepärast.”

      „Räägitakse, et ta oli ilus,” ütles Eva Månsson.

      Väga paljude kriminaalfilmide ja telesarjade puhul vihkan ma ühte asja: kui keegi ajab järsku selja sirgu ja küsib ametliku ning vihase tooniga: „Mis see veel on? Kas mind kahtlustatakse milleski?”

      Võib-olla ei ajanud ma küll selga sirgu, aga ma vihkasin iseennast samal hetkel, kui küsisin:

      „Ma ei saa aru, miks see sulle nii suurt huvi pakub, kas ma olen kahtlustatav? Kas arvad, et mina tegin seda?”

      „Sa olid seal. Sa olid toas.”

      „Jah, aga ma olin ka EMO-s, ja nemad peaksid ometi suutma … ma ei saa aru, mida ma räägin. Kas mul on järsku alibit vaja?”

      „Võib-olla, võib-olla mitte,” ütles ta ja naeratas. Ta nägi vapustavalt hea välja.

      „Me kohtusime Stockholmis ühel üritusel ja otsustasime Malmös kokku saada, kui ma siia tulen, ja ma tulingi.”

      „Nii et sa tulid siia ainult temaga kokku saama?”

      „Ei, aga osaliselt jah. Ma olen vaba mees, mulle meeldib autoga sõita, ja kui mul tuju tuleb, sõidan kas või pool riiki läbi.”

      „Kui sa arve maksad, siis teen mina omalt poolt kohvi välja, kvartali teises otsas Engelbrektsgatanil on üks tore kohvik,” ütles Eva Månsson.

      Kohviku nimi oli Noir, me istusime akna alla kõrgetele toolidele. Ma ütlesin:

      „Kuidas Sandelliga on?”

      „Kui pohmelli Richteri skaalal mõõta, siis on see juba lõhki läinud. Panime ta esimeseks ööks haiglasse, aga sinna ei saanud teda jätta, ehkki ta nägi välja, nagu oleks kõrvenõgese pealt kust lakkunud.”

      „Kus ta praegu on?”

      „Tegelikult peaks ta linna arestimajas olema, aga see on Malmös viimasel ajal nii täis, et nagu paljud teisedki istub ta praegu kuskil mujal.”

      „Kus?”

      „Ystadis.”

      Kui me olime hüvasti jätnud, tegi ta ukse poole kaks sammu, pööras siis ringi ja küsis:

      „Muide, kas sa mängid kitarri?”

      „Ei,” vastasin ma. „Miks

1

Ostu-müügi internetilehekülg, vrd Osta.ee. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.