Karista ja lase surra. Mats Olsson

õlgade ümber. Naine ei märganud seda, ta oli ametis veiniklaasi tõstmisega, püüdes sealt jooki mitte maha loksutada.

      „Laskem Bacchusel voolata,” ütlesin ma, kui me laua juurest edasi baarileti poole manööverdasime. „Mida paganat see tähendab?”

      Muu hulgas serveeritakse Bastardis puust liua peal looma erinevaid kehaosi, mida nad varjavad sääraste nimetuste taha nagu rillette või paté. Sonkisime väidetavaid delikatesse, peamiselt küll selleks, et võimalikke munandeid eemale lükata. Mul polnudki kõht eriti tühi, olin pigem pinges või ootel, võib-olla koguni kiimas.

      „Kas sa mängid päriselt kitarri?” küsis Ulrika sellises Skåne murrakus, mida ma seostan intellektuaalidest jalgpallifännide ja reklaamitegijatega.

      „Ei,” ütlesin ma.

      „Miks sa siis kitarri kaasas kannad?”

      „Kohvris ei ole kitarr,” ütlesin ma.

      „Mis seal siis on?”

      „Võib-olla ma näitan sulle seda, sõltub, kuidas asjad kujunevad.”

      „Millest see sõltub?”

      „Sellest, kui sõnakuulmatu sa oled.”

      „Sa tead ju seda,” ütles ta ja pahvatas naerma. „Minu vastus oli „B”.”

      Meilivahetuse käigus tegin ma nimekirja „sõnakuulmatu” sünonüümidest ja küsisin, milline neist iseloomustab teda kõige paremini. Asjassepühendamatule tundub see täiesti mõttetu, kuid teiste jaoks jällegi on see osa maailma pikimast eelmängust. Nimekirjas olid sõnad üleannetu, vallatu, allumatu, trotslik, raskesti allutatav ja juhitamatu, ta oli valinud variandi B. Vallatu.

      Välisukse juures tekkis kära ja kui ma sinnapoole vaatasin, nägin, kuidas turnee korraldaja ja juht Krister Jonson püüdis Tommy Sandelli restoranist välja saada. See läks üle kivide ja kändude.

      Ma tundsin Krister Jonsonit natuke, ta oli mitmes bändis bassi mänginud ja organiseeris viimastel aastatel turneesid artistidele, kelle nii jumal kui ka publik olid juba unustanud. Tommy Sandell oli üks nende hulgast.

      Kui Sandell käitus ja püüdis viimasel ajal välja näha nagu trubaduur, nägi Krister Jonson välja nii nagu ikka. Ta oli väike ja kiitsakas, pikad ja tumedad salkus juuksed olid lõigatud nii, et need meenutasid aegu, kui Rod Stewart ja Ron Wood olid veel noored ja Faces oli kui mitte maailma parim, siis igal juhul kõige lõbusam rokkbänd. Tal oli seljas nahkjope, jalas mustad teksased ja tossud, jope alla oli tal selleks õhtuks valinud pleekinud T-särgi klassikalise Dr Feelgoodi logoga: naerunägu, läikivad päikeseprillid ja süstal.

      Näis, et Jonson oli arve ära maksnud ja püüdis nüüd Tommy Sandelli uksest välja utsitada, aga Sandell seisis paigal, veiniklaas ühes ja pudel teises käes, ning tundus, nagu oleks ta laulma hakanud. Ruum oli rahvast täis ja melu tõttu me seda oma kohalt ei kuulnud.

      Ma ei tea, mida Jonson lubas või millega ta Sandelli ähvardas, kuid lõpuks lahkus seltskond vastumeelselt, ja kui me olime Ulrikaga natuke aega rääkinud tema sõrmustest, millest üks oli suure liblika kujuline, polnud meil enam suurt midagi öelda. Õigupoolest mitte midagi.

      „Kas läheme minu juurde?” küsis ta lõpuks. „Ma elan Gustavi väljaku ääres.”

      Ma maksin ja me läksime vaikides Gustav Adolfi väljaku poole. Ta võttis mul käe alt kinni.

      Ta elas suures valges majas, võib-olla oli see funkstiilis, ma ei suuda stiilidel kunagi täpselt vahet teha. Viiendal korrusel oli väga korras korter, mille suur aken avanes väljaku poole; kolm tuba ja väike köök, õigupoolest kööginurk. Võtsime mantlid seljast, ta jäi keset elutuba seisma ja küsis:

      „Mis nüüd edasi saab?”

      Tema juuksed olid seljal lahti, tal oli põlvedeni ulatuv tume vööga kleit ja samad poolsaapad mis Stockholmis. Läksin tema juurde ja kallistasin teda, silitasin ta selga ja libistasin peopesad üle ta tagumiku.

      „Näiteks see,” ütlesin ma.

      Kuid ta oli närvis, ja kui ta tundis, et tema silitamine mind erutab, ütles ta:

      „Aga kas sa … ma tahaks nagu … sellega juba ühele poole saada.”

      „Meil ei ole kiiret,” vastasin ma.

      Eelmäng ei ole minu meelest kunagi liiga pikk.

      „Oota siin,” ütles ta, vabastas end mu embusest ja läks magamistuppa. Seni, kuni ta teises toas kapis tuhnis, vaatasin seintele riputatud raamitud plakateid. Ühes meilis oli ta kirjutanud, et kõik ehtsad kunstiteosed sai advokaat pärast lahutust endale.

      CD-mängija kõrval olid Miles Davise ja Rihanna plaadid, ilmne märk kaasaegsest ja võib-olla moodsast elegantsest maitsest Rootsi põlvkonna puhul, kes ei taha või siis ei oska netist muusikat alla laadida.

      Ulrika Palmgren tuli tagasi, ühes käes tuletõrjuja kiiver.

      Ta ütles: „Sa pead … või õigemini, ma tahan, et sa selle pähe paneksid.”

      „Kust sa tuletõrjuja kiivri said?”

      „Ostsin internetist,” vastas ta, justkui seletaks see kõik.

      Maskeraadi teemadel ei ole ma end kunagi eriti kodus tundnud. Võib-olla sellepärast, et ma pole paljudel teemadel end kodus tundnud. Ühel perioodil kohtusin ma Londonis naisega, kellel oli magamistoas koolipink, riidekapis aga koolivorm ja rotangpiits. Seni, kuni vaid tema end koolitüdrukuks riietas, oli see suurepärane ja rahuldust pakkuv suhe. Aga kui ta tahtis, et ma riietuksin viikingiks ja mängiksin tema korteri rüüstamist ning tema vägistamist, tõmbusin ma tagasi. Isegi fantaasiamaailmas ei ole minust vägistajat.

      Nüüd seisin keset tuba, tuletõrjuja kiiver käes.

      Paistis, et see on täiesti ehtne.

      „Sa pead,” ütles ta. „Muidu ei tule sellest üldse midagi välja. Ma arvan.”

      Kuna maskeraad pole mulle kunagi huvi pakkunud, oleksin pidanud ära minema, aga ma tundsin ikka veel, kui pehme ja soe oli tema keha, kui täidlane ja ümar tema tagumik, ja seepärast panin kiivri pähe.

      Ma tundsin ennast nagu idioot.

      Ulrika Palmgren oli sellest hetkest alates otsekui äravahetatud.

      Ta ajas silmad pärani ja hakkas nii kohutavalt kehvasti oma rolli mängima, et see oleks võinud pärineda mõnest tumm- või pornofilmist.

      „Ei,” ütles ta piiksuva häälega ja surus käed põskedele. „See ei olnud mina.”

      „Mis asja?”

      „Need ei olnud minu tuletikud.”

      „Tuletikud?”

      „Ma ei puudutanudki neid.”

      „Ma ei tea, mida sa …”

      „See ei olnud meelega, ma ei mänginud nendega, ausõna. Palun, palun ära löö mind.”

      Selle koha peal sattusin ma kergelt segadusse ja ütlesin: „Ma arvasin, et …”

      „Tegelikult, jah! Jah! Anna mulle vitsa, ma olin nii üleannetu ja rumal.”

      Tundus, et ma olen igasuguse kontrolli olukorra üle kaotanud, ja püüdes seda tagasi saada – kõigest hoolimata olin ju mina dominantne pool, kas polnud? –, haarasin ma temast kinni, surusin ta tugitooli seljatoele kummargile ja tõstsin kleidisaba üles. Ta jauras veel midagi tikkudest, kuid jäi vait, kui ma talle käega laksu andsin. Tal oli sukahoidja ja pitsiga nailonsukad, ja ta ei liigahtanudki, kui ma ta aluspüksid alla tõmbasin. See oli vaimustav vaatepilt, aga ma oleksin tahtnud seda hetke pikendada, oleksin tahtnud rohkem anda ja saada, hellitusi ja silitusi, aga kuna mul polnud aimugi, millega me tegeleme, siis ütlesin:

      „Tikkudega ei tohi mängida, sa oleksid võinud maja maha põletada.”

      „Jah, ma tean, palun vabandust.”

      Laksisin teda paar-kolm korda, kuni mu käsi hakkas kipitama ja tema tagumikule ilmusid