Karista ja lase surra. Mats Olsson

maha saanud, mis siis, et kuradi ammu, tuleb rahvas kohale. Nende jaoks pole oluline. Ja kui oled telekas esinenud, siis toob see suvalise pubi rahvast täis. Tommy on ju televisioonis esinenud, hitte pole tal just olnud.”

      „Aga sa tead sama hästi kui mina, et ta on ebausaldusväärne.”

      „Nojah, muidugi on see õnnemäng. Eks joomist tuleb kontrolli all hoida, kaks külma õlut hommikupoole, kui sõitma hakkame, kaks lõuna ajal ja kolm-neli enne mängu.”

      „Mis reedel valesti läks?” küsisin ma, tõstsin krae üles ja pistsin käed taskusse, et sooja saada. Oleksin tahtnud, et mul oleks müts, või siis samasugune paks Rod Stewarti soeng nagu Jonsonil.

      „Ta jõi liiga palju. Jäi muidugi ropult täis. Sa ju nägid teda hotelli juures kõrtsis, ta oli juba siis peaaegu pilditu. Ja sellest on kahju, kogu turnee jooksul on ta esinenud igasugustes urgastes, kui nii võib öelda, aga Malmö KB on siiski veidi prestiižikam koht.”

      Ta süütas koni otsast uue sigareti, heitis juuksed üle pea – kui arvestada, et ta oli neljakümne ja viiekümne vahel, siis olid tal uskumatult paksud juuksed, kui need nüüd ikka olid ehtsad – ja ütles:

      „Lisaks oleks selle eest hästi makstud.”

      „Kui palju te esinemise eest saate?”

      „Odav värk. Arve järgi kümme-viisteist muudes kohtades, KB-s oleksime saanud kolmkümmend viis. Ma ei teagi, mis edasi saab, nad ei taha muidugi maksta, nagu öeldakse.”

      „Ja kui palju sina saad?”

      „Viisteist protsenti. Tuleb ots otsaga välja. Kulusid on vähe. Tommy elab hotellis, mina mängin bassi ja Klots trumme. Õigupoolest elas Tommy igal pool motellis, ainult Malmös nõudis ta paremat hotelli. Mis seal ikka. Mul olid mõned hotellikupongid, tellisin netist ja maksin kohe ära, siis ei tulnudki nii kallis.”

      „Aga sina ja Klots?”

      „Jah?”

      „Kus teie elate?”

      „Meie elame bussis. Ma olen juba aastaid bussis elanud. Klots on hea bluusitrummar, ta pole luksuslike turneedega harjunud, nii et tal on ükskõik, kui nii võib öelda. Ma ei võta mängimise eest lisaraha. Klots saab tuhat krooni peo peale. Niimoodi jah.”

      Klotsi õige nimi oli Roger Blomgren ja ta oli mänginud paljudes bluusi- ja rockabilly-bändides. Hüüdnimel oli loomulikult oma põhjus. Ta oli väike ja tugev, ja eemalt vaadates paistis ta niisama pikk kui lai.

      „Kus Klots praegu on?”

      „Ei tea. Politsei juba rääkis meiega, nii et eks me vist sõidame koju Hagforsi ja ta läheb sealt rongiga Stockholmi. Tavaline värk, kui nii võib öelda.”

      „Mis reedel juhtus? Kas sa nägid tüdrukut, kes Sandelli voodis oli?”

      „Ei, ei näinud. Sain Sandelli esinemiskohta, aga siis taipasin, et ta ei suuda mängida. Ta pillas suupilli maha, kitarr oli tagurpidi kaelas, ja kallas endale aga veini sisse.”

      „Aga kus ta võis tüdrukuga tuttavaks saada?”

      „Pole aimugi. Ma toon omale veel ühe õlle, siis ma räägin sulle.”

      „Ei, las ma teen sulle välja.”

      Mõnus oli pääseda siseruumidesse, ehkki vaid selleks lühikeseks ajaks, mis baarmenil kulus uue õlleklaasi täitmiseks.

      Krister Jonson oli järgmise sigareti põlema saanud ja võttis enne jätkamist õlleklaasist kolm suurt lonksu.

      „Sa tead, milline Tommy on. Muidugi. Sa tead, et ta räägib pidevalt daamidest, „tõelistest daamidest”,” ütles Krister Jonson ja matkis Tommy Sandelli kõrgelennulist väljendusviisi.

      „Ta tõmbab naisi ligi.”

      „Võtame näiteks sinu reedese donna. Tommy muudkui jahvatas, et see naine on sinu jaoks liiga kena ja tegelikult peaks hoopis tema seda tibi panema.”

      „Ahah,” laususin ma ja mul läks tuju veelgi rohkem ära, sest paistis, et niihästi politsei kui ka Krister Jonson mõtlevad Ulrika Palmgreni peale.

      „Aga kas ma tohin midagi öelda?” küsis ta toonil, mis ei nõua vastust, sest ta kavatses seda öelda hoolimata sellest, kas ma tahan teada või mitte.

      „Kõik on bullshit.”

      „Bullshit?”

      „Bullshit.”

      „Mis mõttes?”

      „Kõik on läbi, sellel rindel on tema mäng mängitud, niimoodi jah.”

      „Mäng mängitud?”

      „Tal ei tõuse, kui nii öelda,” ütles Krister Jonson.

      „Ah nii …?”

      „Ja võib-olla see ajabki mind Sandelli puhul kõige rohkem marru. Ma olen … jah, ma olen mänginud koos endiste vangide, varaste, pedede, heroiinikute, hašipäkapikkude ja pedofiilidega, kui nii öelda, aga ma ei ole kunagi mänginud koos sihukese staaritsejaga nagu Tommy Sandell. Meie Klotsiga rabame, laadime peale ja maha, ja tema istub veinipudeli ja kahe-kolme „daamiga” riietusruumis, räägib bluusist ja luulest ja armastusest ja sellest, kui ilusad käed naistel on ja et kas ta tohiks neid alasti maalida, neil on ju nii ilusad kehad. Naised on kõigega nõus, lähevad temaga kaasa ja võtavad riidest lahti, ja siis ta teeskleb, nagu ta maaliks neid, kui ta muidugi suudab.”

      „Kas sa midagi süüa ei taha?” küsisin ma. „Kui ma õigesti mäletan, siis teevad nad siin pagana head sealiha sibulakastmega.”

      „Ei, pole vaja, õlu täidab kõhtu ja on tervislik. Muidugi, jah.”

      Ta vaatas tervislikku ja kõhtu täitvat õlut ja ütles:

      „Ja ma ei saa neist aru.”

      „Kellest?”

      „Tibidest. Naistest. Tavaliselt tulevad kontserdile ju tõelised vanad harakad, eriti siis, kui tuuritad vana, kuuekümnendate aastate bändiga. Muidugi, jah. Neil on üks originaalliige, kes mängib bassi, siis on mõned Manchesteri tööbüroost leitud heidikud, aga maal tõmbavad nad ikkagi publikut, ja kontserdile tulevad vanad harakad, kes meenutavad oma noorust ja usuvad, et mahuvad endiselt oma noorpõlveaegsetesse riietesse. Ja nad näevad õudsed välja, kogu kuradi inimsoo pärast hakkab häbi. Aga Sandelli puhul on alati kohal värsked tibid, kui nii võib öelda.”

      Ta jõi õlleklaasi tühjaks.

      „Aga tal ei tõuse. Ma olen teda aidanud …”

      „Oled aidanud tal tõusma saada?”

      „Tõusma?”

      „Jah, et tal jälle tõuseks?”

      „Ei, aga ma tellisin netist väikesi siniseid tablette, tema ei taipa internetist tuhkagi. Ja arsti juurde minemisest ta keeldus, pidavat tema mainet kahjustama. Aga ma ei tea, kas isegi Viagra aitas, sest ta on õigel ajal alati nii kuradi purjus, ja siis tablett ei toimi. Ja ometigi seisavad nad tal lava ees, ja ometigi tulevad nad tema riietusruumi, kurat, see on täiesti jabur värk.”

      „Kui nii võib öelda,” ütlesin ma.

      „Mida?”

      „Ei midagi.”

      „Muidugi, jah.”

      „Nii et sa ei näinud teda reedel selle tüdrukuga või mõne teise tüdrukuga?” küsisin ma.

      „Ei, nägin küll, ma nägin ju toda, kes kõrtsis oli, aga ma usun, et ta jäi täis ja läks koju. Ta paistis üsna pehme olevat, Sandell tõmbab ka palju selliseid joodikeitesid ligi. Ma ei tea, kes see naine oli, pole teda kunagi varem näinud. Ja mängukohas vahtisin ma ju rohkem omanikku, ta oli sitta moodi tige, kui nii võib öelda. Keegi kutsus Tommyle takso, terve kamp sõitis tagasi hotelli, aga ma ei tea, kes need olid. Me laadisime Klotsiga tavaari maha, sõitsime sadamasse uusehitiste piirkonda ja heitsime autos magama. Muidugi, jah. Ma olen seal autoga palju parkinud.”

      „Kõlab