Karista ja lase surra. Mats Olsson

surnud naine, riided seljas.

      Naisel olid lühikesed ronkmustad juuksed, õhukese jaki all T-särk, mille rinna peal oli suur naisenägu, see võis olla Deborah Harry, sellest oli raske aru saada, sest tekk oli üsna kõrgele tõmmatud.

      Ma olen oma elus palju näinud, kuid surnud inimest mitte kunagi.

      Vähemalt mitte nii lähedalt.

      Filmides ja telekas katsutakse alati kaela pealt pulssi, aga seda polnud praegu vaja. Kuigi ma polnud kunagi varem surnud inimest laivis näinud, polnud mingit kahtlust, et naine on surnud.

      Mul tekkis tunne, et ta vaatab mind süüdistavalt, ehkki tema silmad olid täiesti ilmetud.

      Ma ei teadnud, kas ma peaksin need kinni vajutama, ent otsustasin siis enne politseile helistamist mitte midagi puudutada.

      Seda tuleb mul ju vist teha?

      Või peaksin kõigepealt helistama vastuvõtulauda ja ütlema, et ühes teie hotellitoas lamab surnud naine?

      Või peaksin ma püüdma Tommy Sandelli üles ajada?

      Kas naine oli olnud haige?

      Või oli Tommy ta tapnud?

      Ma ei tea, mis Tommy Sandellil teki all seljas oli, aga naise pool oli voodi ees põrandal suur hunnik meesteriideid. Riidekapi ees oli kaks kitarrikohvrit, üks neist kinni, teine lahti, ja selles oli punane Gibsoni kitarr. Kitarr, mis oli Tommy Sandelli jaoks liiga hea.

      Naine oli surnud ja Sandell magas, politsei võib oodata. Kui arvestada, mis haisu tema poolt voodist tuli, siis tundus, et Tommy Sandell on end täis sittunud.

      Ma hiilisin oma tuppa tagasi ja tõin mobiiltelefoni.

      Ma ei olnud sellega piltide tegemises kuigi osav, aga ma pildistasin voodit, tegin naisest ja Sandellist, põrandal olevatest pudelitest, kitarridest ja riietest lähipilte. Alles seejärel hakkasin helistama.

      Vajutasin C tähele ja sain kätte Carl-Erik Johanssoni. Ta oli toimetuses üks neist vähestest, kellega sai endiselt rääkida, kes ei olnud huvitatud ainuüksi ajakirjandusest ega lugenud klikke, et näha, millest või kellest veebis kõige rohkem loetakse.

      Kui ta lõpuks vastas, sain ma aru, et olin ta üles ajanud. See on ju loomulik, et mehed, kellel on naine ja lapsed, magavad öösel, kui just lapsed ei ole veel väga väikesed, nii et kõik on majas üleval ja tülitsevad omavahel selle pärast, kumb peaks lapse juurde minema. Ma ei teadnud, kui mitu last Tommy Sandellil on või mitu naist tal on olnud, kuid ta magas sügavalt, täielikus teadmatuses sellest, mis lamas tema kõrval ja kes seisis mobiiltelefoni käes hoides tema toas.

      „Ahah … ja mida sa sellisel kellaajal tahad?” küsis Carl-Erik Johansson haigutades ja kergelt ärritunud tooniga.

      „Midagi on juhtunud,” ütlesin ma.

      „Ah nii.” Ta ei jätnud muljet, et oleks eriti ärkvel või huvitatud. „Kas sellega ei võiks hommikuni oodata?”

      „Sa ei oska arvata, kus ma olen.”

      „Ei, selles on sul täiesti õigus.”

      „Ma seisan Malmös Tommy Sandelli hotellitoas.”

      „Tommy Sandelli …”

      „Jah, Tommy Sandelli. Isegi sina peaksid teadma, kes on Tommy Sandell.”

      „Ma tean, kes ta on, aga mis selles siis nii erilist on, et sa oled tema hotellitoas? Ja miks sa pidid mulle seda keset ööd kuulutama?”

      „Mitte see ei ole eriline,” ütlesin ma. „Tema kõrval voodis on surnud naine.”

      Teises otsas tekkis vaikus. Kui ma Carl-Erikut õigesti tunnen, siis oli ta nüüd täiesti ärkvel ja ajas end istuli.

      „Kas sa võid seda korrata?”

      „Tommy Sandelli kõrval lamab surnud naine.”

      „Aga tema ise? On ta elus?”

      „Jah, aga ta magab. Ta ei tea mitte midagi.”

      „Kas sa võid veel üks kord korrata, ennekõike tahan ma teada, mida sina seal teed. Ja miks su hääl nii imelik on? Oled sa külmetanud, kostab nii, nagu oleks sul nina kinni?”

      „Nina on natuke paistes, ma jooksin vastu ust. Aga mina leidsin nad. Nende uks oli lahti, ma vaatasin sisse ja nägin neid voodis.”

      Ta oli tükk aega vait, kuulda oli vaid Tommy Sandelli norskeid. Lõpuks küsis Carl-Erik Johansson:

      „Kas sa politseisse helistasid?”

      „Ei, sina oled esimene, kellele ma helistan.”

      „Kas Sandell tappis ta?”

      „Seda ma ei tea. Ta magab. Aga ma võin ta üles ajada ja küsida. Kas ajan? Siis on meil ka mõned tsitaadid.”

      „Mida kuradit sa räägid?”

      „Ma tegin mobiiliga pilte. Ma tean, et ma tulin töölt ära, aga kas sa oled huvitatud, the full story?”

      „Sa tead, et ma ei tööta enam aktiivselt uudiste osakonnas, aga … muidugi, ma võin mõned telefonikõned teha. Aga kuradi pärast, ära seal midagi korralda, sa pead politseisse helistama.”

      Ma vajutasin telefoni kinni ja helistasin politseisse.

      Seejärel äratasin ma Tommy Sandelli üles.

      Tal polnud õrna aimugi, kus ta on või miks, aga sain temalt mõned segased tsitaadid, tegin pilti, kuidas ta voodi veerel istub, pea käte vahel, ja lasin tal siis uuesti pikali visata.

      Kuna tema ninasõõrmete ümbrus oli samavõrra valge kui minul paistes, oli ta ilmselt pruukinud muudki peale õlle, veini ja viina.

      Sõitsin liftiga alla vastuvõttu, rääkisin ööportjeele, mis on juhtunud, võtsin ühest kausist õuna ja istusin fuajees tugitooli politseinikke ootama.

      Seenevihm oli lõppenud, nüüd sadas juba tugevalt, vihmapiisad piitsutasid tänavakive ja voolasid mööda hotelli suuri aknaid alla.

      Nina oli nii hell, et õuna oli raske hammustada. Ent see oli hea õun, mulle on küpsed Granny Smithid alati maitsenud.

      5. peatükk

      Malmö

      Oktoober

      Hotelli tuli kõigepealt kaks politseinikku.

      Üks neist oli pikk, tema nimi oli Börje Klasson, ta rääkis Smålandi murrakut. Teine oli lühike, tema nimi oli Anna Pärsson, ta rääkis Malmö murret ja peale selle hoidis kätt püstolikabuuril. Mõlemal oli peas pilotka.

      Ööportjee, valgete juustega keskealine mees, kes rääkis mingi Balkani aktsendiga, oli helistanud oma ülemusele, unisele naisele, kelle nimi oli Helena ja kellel paistis mantli all pidžaama olevat, nii et meid oli kokku viis inimest, kes me sõitsime liftiga üles tuppa, kus Tommy Sandell oli uuesti magama jäänud, aga surnud naine oli niisama surnud nagu siis, kui ma sealt lahkusin.

      Anna Pärsson esitas mõned küsimused, kes ma olen, mida ma Malmös teen ja kuidas ma Tommy Sandelli tuppa sattusin. Kuni Börje Klasson raadiotelefoniga rääkis, tuli ta minuga koos minu tuppa, vaatas ringi ja ütles siis:

      „Jah, ta ei näinud just kena välja, aga tema näo tunneb ju ära.”

      „Eks vist jah,” vastasin ma.

      „Kas sa oled samuti muusik?” küsis ta ja osutas seina najal seisvale kitarrikohvrile.

      „Ei.”

      „Aga sul on kitarr?”

      „Umbes nii, jah.”

      „Mis su ninaga juhtus? Kas sattusid kaklusse?”

      „Ei, jooksin kogemata vastu WC-ust. See oli kõva pauk. Ma käisin EMO-s ja lasin nina üle kontrollida. Sealt tulles ma nägingi, et tema toa uks ei ole korralikult kinni läinud.”

      Ta noogutas, sirgeldas midagi märkmeplokki ja läks koridori.

      Ma ei tea, kui palju