Karista ja lase surra. Mats Olsson

kustutan meilid pärast läbilugemist, viskan loetud raamatud minema ja ostan CD-plaate ainult selleks, et need pärast iPodi salvestamist ära visata või ära anda.

      Võib-olla oli see seotud telesarjaga „Weeds”. Ta vaatas sarja neljandat hooaega, see meeldis talle, ja järsku kirjutas ta mõne rea stseeni kohta, kus Mary-Louise Parkeri narkoärikast tegelane Nancy Botwin ühe Mehhiko linnapea käest tema limusiinis piitsa saab. Ulrika Palmgreni meelest oli stseen köitev.

      Mul kulus kolm päeva, enne kui ma talle vastasin.

      Ma ei teadnud, kas see on sööt – köitev, konks, mille ta välja viskas, või kirjeldas ta lihtsalt täiesti süütult telesarjas nähtud stseeni.

      Kuna ma tellisin uudiskirju ja jälgisin „filmides ja telesarjades piitsutamise” saite, oli mul välja pakkuda terve ports analoogilisi stseene, kuid lõpuks küsisin vaid, kas ta on näinud filmi „Secretary” alistuva Maggie Gyllenhaali ja dominantse James Spaderiga. Ta kirjutas vastu:

      „Ma olen seda näinud. Köitev.”

      Pärast seda kadusid kõik tõkked ning ta jutustas pikalt ja põhjalikult, kuidas ta pärast lahutust oli endale lubanud, et katsetab kõike, mis talle huvi pakub, aga mille jaoks ta varem oli liiga arg või kammitsetud. Teda oli alati köitnud karistamine. Ta ei saanud aru, miks, kuid paljas mõtegi küttis teda üles. Ükskord oli ta rääkinud nendest tunnetest oma mehele, ja mida mees võiks temaga teha, kui ta on sõnakuulmatu, aga mees oli selle peale ainult naernud.

      Teesklesin, et pole asjaga kuigi kursis, ja vastasin, et fantaasia ja tegelikkus on kaks eri asja, et ühe ajakirja esikaanel oli suur pealkiri „Piitsutamine on uus misjonär”, et ajakirjade seksinõustajad testisid uusi karistamisvahendeid ja tundub, et kõik tegelevad taolise seksiga. Nähtavasti on see tundeid kõditav, sest sellel teemal tehakse nii palju uusi filme, popmuusikavideoid ja telesarju.

      Tema meelest ma teadsin, millest ma räägin, ta olevat tundnud seda juba Stockholmis, ja tal oli õigus. Ma teadsin sellest teemast rohkem kui vaja, aga kui asi edasi arenes, muutusin ma ebakindlaks.

      Ehk ma siiski ei teadnud enam, millest jutt käib?

      3. peatükk

      Malmö

      Oktoober

      Minu lahkumishüvitise hulka kuulus ka üks ajalehe vanadest autodest ja sel saatuslikul päeval, kui ma Stockholmist lõuna poole hakkasin sõitma, oli Rootsi nii hall, trööstitu ja inimtühi, et see nägi välja nagu endisaegne Nõukogude Liit. Ma pole küll endises Nõukogude Liidus käinud, aga seda võib ju ette kujutada.

      Ulrika oli olnud väga selgesõnaline, mida ta tahab, või siis ei taha. Meilid olid vastuolulised ja ma kirjutasin lõpuks, et tulen Malmösse ja siis vaatame, mis juhtub, kõik selgub kohapeal. Otsustasin, et võtan igaks juhuks vaibaklopitsa kaasa, see ei võta ju üldse ruumi ja oli mõnel korral vägagi käepäraseks osutunud.

      Vaibaklopitsat polnud ma mitte kordagi vaiba kloppimiseks kasutanud. See oli tehtud punutud rotangist ja reisis vanas kitarrikohvris. Kui seda õigesti kasutada, jätab see ihule üsna kenad, südamekujulised vorbid.

      Tundsin ennast nagu seitsmekümnendate aastate Prantsuse filmi „La Fessée” kangelane, film jutustab mehest, kes sõidab tellimusi täites ringi ja piitsutab inimesi. See on üsna üheülbaline film, mida ma kõigest hoolimata käisin Londonis ühe nädala jooksul kolm korda vaatamas, kui olin seitseteist ja oleksin tegelikult pidanud piletiraha muude, vajalikumate asjade peale kulutama.

      Mul ei olnud võib-olla väga suuri ootusi, aga kui ma kord olin otsustanud lõuna poole sõita, võis selle põhjuseks olla ka asjaolu, et viimane kord oli olnud ammu, liiga ammu.

      Rohkem kui aasta tagasi, võib-olla koguni kaks. Jessicaga. Oli ta nimi Jessica? Võib-olla Johanna? Josefin? Ei, Jessica. Ta oli Stockholmis oma firmaga konverentsil, baarileti ääres viis üks asi teiseni ja märgusõna „sõnakuulmatu” lakkas kehtimast laupäeva hommikul, kui ta muretses põhiliselt selle pärast, kui kaua jäljed ta kehal veel püsivad.

      „Neid on kodus natuke raske seletada,” ütles ta.

      Ta polnud mulle rääkinud, et ta on abielus.

      Aga temaga oli lihtne, tal ei olnud vaja oma vajadusi ja tundeid mõista või põhjendada, ja ta ei tahtnud karistust oma mõtete eest. Ta tahtis lihtsalt seiklust. Kuid tema nimi oli Johanna. Või Jessica. Ma ei tea, kust ta pärit oli.

      Ma ei tea, olin nii sügavale mälestustesse vajunud, et sõitsin liiga kiiresti, ja Linköpingist põhja pool peatas mind naispolitseinik, kes tuli oma autost välja ja ütles:

      „Sõitsite natuke liiga kiiresti.”

      „Olin oma mõtetes,” vastasin ma.

      Mõtete hinnaks oli 2500 krooni kiiruse ületamise eest.

      Malmösse jõudes möllisin end Gamla Västeri linnaosas Mäster Johani hotelli. Tegin Ulrikale ettepaneku, et kohtume hotelli lobibaaris, sealt võiksime minna Bastardi sööma või lihtsalt mõne joogi võtta. Bastard oli alles hiljuti avatud restoran, üks sellistest, kus söögitegemiseks kasutatakse ära terve siga alates sabaotsast kuni kõrvadeni, suupisteks võis joogi juurde tellida koguni sea kurgumandleid kaneeli ja suhkruga, ja keegi rääkis, et mõnikord pistavad nad efekti mõttes kokteilipulga otsa seasilma. Aga võib-olla olid need lihtsalt jutud.

      Kui me kohtusime, siis kõhklesime, kas suruda kätt, kallistada või viia läbi too kummaline põsesuudluseteater, niisiis kukkus välja imelik teineteise käsivarre puudutamine, naeratamine ja pilgu kõrvale löömine.

      Vähemalt tema puhul.

      Ta näis närveerivat.

      Naeris veidi teeseldult iga asja peale, aga kui hakkasime Bastardisse minema, võttis ta mul käe alt kinni.

      Kui ukse avasime, lõi meile vastu soojus ja ahvatlev toidulõhn, ja esimene, keda ma nägin, oli Tommy Sandell. Või siis nägi tema mind, sest ta pistis üürgama:

      „Svensson! Harry Svensson! Kuidas sa siia sattusid? Ja kes see võluv noor daam on?”

      Ta istus uksest vasakul suure laua taga, mis oli täis klaase ja veinipudeleid, ja tema kaaslaseks oli kergelt purjus naisterahvas, kelle välimus reetis mõõdukat alkoholismi. Tommy Sandell ajas end ebakindlatel jalgadel püsti ja tuli meie juurde.

      „Svensson!” ütles ta ja raputas entusiastlikult mu kätt.

      „Sandell,” vastasin ma mitte niisama entusiastlikult, ja märkasin, et ta on mind juba unustanud ja näeb üksnes Ulrikat.

      „Ja mis noore daami nimi on?” küsis ta Ulrika kätt võttes ja seda suudeldes. „Oh, kui võluv, ma armastan naise käsi. Mis oleks maailm ilma naise käteta?”

      Ulrika oli nähtavasti meelitatud.

      Sandellil oli peas laiaääreline valge õlgkübar, jalas kulunud teksased ja mõne kallima firma saapaid meenutavad koopiad, seljas peaaegu nabani avatud lohmakas valge särk. Ühesõnaga, ta nägi välja nagu tavaliselt. Ta oli hakanud kandma tumedaid prille, kuid need olid libisenud ninaotsale ja paistis, et võivad sealt iga hetk maha kukkuda.

      „Kuidas teil Malmö maakate hulgas läheb? Kas olete täna juba tuhleid söönud?” küsis ta, püüdes nagu tavaliselt meie kohtumistel Skåne murrakut rääkida, aga jättis sellega täieliku idioodi või joodiku mulje. Minu meelest oli ta mõlemat. „Kas täna õhtul on mõni jalkamatš?”

      „Kas sul esinemist ei ole?” küsisin ma.

      „On, aga tead, enne tuleb bluusiakusid laadida, saada kätte õige tunne, tead ju, kuidas sellega on.”

      „Suurepärane,” vastasin ma.

      „Ja sina ise, Svensson, kas oled hakanud kitarri mängima?” küsis ta ja osutas kitarrikohvrile, mida ma käes hoidsin.

      „Ei, õigupoolest küll mitte.”

      „Too aga lagedale,” lausus ta. „Too lagedale, ma meelitan sellest bluusi välja, silitan nagu naise kätt.”

      „Mitte