Täiega pöördes. Raivo Tihanov

taskulambi ukerdavale kujule, nägi, kuidas too tardus ja teda suurte ehmunud silmadega jõllitas. Nägi sedagi, et kuju oma kaaslast sõidukist välja sikutada püüdis.

      „Paigale! Lasen!“ karjus Lapats ja vabastas püstoli kaitseriivist, ning nähes, et kuju jäätumise asemel hoopis innukamalt rabelema hakkas, vajutas päästikule.

      Lask kõlas öövaikuses nagu kahuripauk ja selle kaja jäi tükiks ajaks puude vahele kummipallina põrkama. Õnnetuseks pudenes tulistamise hetkel lamp Lapatsi käest lopsakasse rohtu ja kustus. Ometi jõudis ta enne märgata, kuidas kuju koos oma kaaslasega suitseva romu taha kukkus.

      „Saadanas!“ vandus Lapats, virutas kustunud taskulambile jalaga ja tormas kurikaelu arreteerima.

      Aga kui Lapats sõiduki juurde jõudis, polnud seal kedagi. Ta tegi tiiru ümber tossava sõiduriista ja jäi nõutult kukalt kratsima. Kuidagi uskumatu oli see värk, et need kaks vaid mõne napi hetkega suutsid sõna tõsises mõttes õhku haihtuda.

      Konstaabel uuris maasse tunginud sõidukit igast küljest, ent ei suutnud kuidagi aru saada, mis marki masinaga tegu on. Küll aga sai ta vaatamata pimedusele aru, et päris tavaline auto see nüüd küll pole.

      „Kuramuse rullnokad! Mamma-papa raha eest mingi vana romu ära tuuninud ja nüüd tulevad siia itsi andma,“ vandus ta, ise jahikoera kombel nina maas ümber vraki nuuskides, et leida vähimatki märki, mis suunas liiklushuligaanid põgeneda võisid.

      Kuid mingeid jälgi Lapats ei leidnud. Taskulambita polnud siin midagi teha ja ta sörkis tagasi sinna, kuhu oli selle jätnud. Lambi tööpäev oli aga selleks korraks lõppenud. Loksutas Lapats seda, mis loksutas, raputas, mis ta raputas, kuid lamp keeldus kangekaelselt tööle hakkamast.

      Vihast vahutades torkas kostaabel tõrksa riistapuu vöö vahele ja hakkas läbi kõrgete ohakate ja nõgeste maja poole sumpama.

      Jälgi oli tõepoolest vähe, sest Burk ja Mingo mitte ei jooksnud, vaid suisa lendasid paugutaja eest pakku.

      Äkilisest pidurdamisest toibudes oli Burk kribinal-krabinal süstikust välja roninud.

      „Burk, ma ei saa! Ma olen kinni,” kuulis ta Mingo oigamist. Tolle vaesekese jalg oli paigalt lennanud istme vahele kinni jäänud ja nüüd oli Burki kord sõpra aidata. Ta sasis Mingost kõvasti kinni ja hakkas teda välja sikutama.

      Nii ei märganudki nad kohale saabunud konstaablit. Alles siis, kui kõik nende ümber valgeks lõi ja Lapats röökima hakkas ning hoiatuslasu taevasse kihutas, said poisid aru, et asi on tõsine. Kõmakas ehmatas mõlemat sedavõrd, et nad süstiku libedal kerel kõõludes libastusid ja alla kukkusid.

      Edasi toimus kõik väga kiiresti. Poisid kasutasid osavalt ära süstikut ümbritseva paksu suitsupilve ja põgenesid ummisjalu pimeduse kaitsvasse varju.

      Nad jõudsid majani ja lidusid ümber nurga. Ees pununud Mingo komistas seina ääres rohu sees vedeleva plekist juraka otsa ja lendas maoli. Hingetuna rohu sees lebades nägi ta vaid napi meetri kaugusel kellegi hiilgavaid silmi. Need vahtisid teda maja lääbakil trepi alt. Siis sai silmade omanikul tõevahtimisest villand ning ta lipsas väledalt oma peidupaigast välja ja pages pika koheva punaka saba volksudes metsa.

      Pikemalt mõtlemata pugesid poisid – Mingo ees ja Burk järel – läbi kitsukese ava ja jäid lõõtsutades ootama, mis edasi saab.

      Loomulikult oli Lapats kukkumiskolinat kuulnud ja otse loomulikult lisas see ta jahikirele uut hoogu. Vaevalt said poisid peitu pugeda, kui konstaabel majanurga tagant välja tormas. Relvaga sihtides jooksis ta kiiresti trepini, kargas üle selle piirde ja rebis välisust. Siis veel ja veel, kuid uks jäi suletuks.

      Ukse ees rippuv vägev roostes taba oli täiesti terve ja täiesti lukkus. Lapats teadis seda taba vägagi hästi, sest oli selle ise siia eelmisel aastal pannud, säästmaks neiu Pirnika varandust uudishimulike ja lihtsalt suvaliste ringijõlkujate eest.

      Tegelikult oli selleks aga veel üks põhjus. Nimelt hakkasid needsamad uitajad ja uudishimulikud talle kaebamas käima, et nendega siin majas kõikvõimalikke kummalisi asju oli juhtunud. Ja need olid enamasti kaunis valulikud juhtumised. Küll kimbutasid igasugu kukkuvad asjad vihma eest varju tulnud seenelisi, küll torkas kellegi nähtamatu käsi ühele veidi õllesele uitajale lahtise õllepudeli tagurpidi püksi, nii et too nagu saba taga ajav koer tükk aega ühe koha peal ringi keerutas, märjad püksid rebadel.

      Võsastes hakkasid liikuma kuulujutud tigedast kummitusest, kes mahajäetud majas möllab, ja ühel heal päeval kihutas konstaabel Lapats isiklikult kohale, lõi maja aknad laudadega kinni ja riputas uksele tugeva tabaluku.

      Nüüd seisis ta samas kohas ja krigistas sedasama lukku põrnitsedes hambaid.

      „Pagan!“ vandus Lapats. „Juba hakkas ju looma…“

      Ta lõgistas veel korra lukku ja uuris trepi kõrval olevaid aknaid, kuid kõik oli täpselt nii, nagu ta ise oli kunagi asjad sättinud.

      „Aga nii see igatahes ei jää,” urises ta pimedusse vahtides. „Raudselt ei jää!” lisas ta veel ja marssis auto juurde.

      Pettunult virutas ta kasutu taskulambi kõrvalistmele, lõi autole hääled sisse ja kihutas mootori möirates minema. Peagi oli ta metsavaheteel ja võttis suuna Võsaste poole.

      Viivitanuks konstaabel lahkumisega natukenegi, oleks ta kindlasti kohtunud ühe teise öise jahtijaga, kelle auto tuled hetk pärast Lapatsi lahkumist metsateel paistma hakkasid.

      UNETU UITAJA UITAMISED

      Teele T. Leht istus ärklitoa lahtise akna all ja klõbistas kõmulehe tarbeks uudislugu kirjutada. Ta kuulus nende ajakirjanike hulka, keda sageli „püstolreporteriteks” kutsutakse, ja Teele oli püstol mis püstol. Ta sulg oli vahe, mõistus terav ja tema kirjutatud lood müüsid lehenumbreid suisa mühinal. Leheomanik oli paksult rahul ja võis vaid rahulolevalt käsi hõõruda, sest inimesed janunesid Teele artiklite järele ning ostsid veel hiljaaegu väljasuremise piiril vindunud ajalehte üha rohkem ja rohkem.

      Teele lihtsalt teadis, mida inimesed tahavad. Ta liikus ringi silmadkõrvad lahti ja oskas kõike seda, mida elu talle kandikul ette kandis, kenasti ja põnevalt arvutisse toksida. Ka jätkus Teelel seda vaistu, mis teda nagu nõiaväel kõige kuumemate teemade ja tegijamate inimesteni vedas. Ja kui polnudki miskit eriti põnevat, millest lugu teha, oli Teelel tagataskus mustmiljon imenippi, kuidas esmapilgul üsna süütust ja näiliselt igavast asjast selline lugu kokku kirjutada, et loe ja imesta.

      Just tööasjad olidki Teele T. Lehe maakonnakeskusesse toonud. Ta üüris ühe muldvana mutikese juures tillukese ärklitoapugeriku, milles sai rahus ja vaikuses töötegemist nautida. Ja oma tööd armastas Teele T. Leht hullupööra.

      Ta oli juba tirtsuna olnud üks püsimatu ja rahutu tegelane, kes armastas oma nina igale poole toppida. Ka sinna, kuhu poleks vaja olnud ja kuhu nina kuidagi mahtuda ei tahtnud. Lisaks meeldis talle hirmsasti esineda ja kui issi oma semudega õlut trimpas, kükitas tilluke Teele kusagil läheduses, salvestas hoolikalt napsulõbusate onude juttu, ja õigel hetkel lajatas sellise pirni, et onklid endal püksid märjaks hirnusid.

      Koolis meeldis Teelele üle kõige kirjandeid kirjutada. Ta tegi seda sellise hoo ja innuga, et kui anti teema ja kästi selle kohta kirjand paberile panna, kribas Teele õigeks päevaks kohe mitu kirjatööd kokku. Paraku oli kõigil ta tolleaegsetel töödel üks suur ja ühine viga – etteantud teemast suutis ta vaid napilt pool lehekülge kirjutada. Siis läks mõte lootusetult uitama ja lõpuks oli raske aru saada, millest üldse jutt käib. Teele T. Lehe jutulõng vonkles just selles suunas, mida ta ise õigemaks ja põnevamaks pidas, ning mis tahes tuntud kirjandusteosest võis ta silmagi pilgutamata täiesti uue ja algupärasest sootuks erineva jutu kokku kirjutada. Teele lisas sinna oma suva järgi uusi tegelasi, kes jutu lõpus omavahel karvupidi kokku läksid ja üksteise varjugi ei suutnud kannatada ning mingist õnnelikust lõpust polnud tema juttudes haisugi. Vana kooli õpetajatädikestele selline isetegevus muidugi ei meeldinud ja hinnete näol Teele looming väärilist tunnustust ei saanud.

      Ülikoolist kihutas Teele läbi nagu pussnuga taluvõist. Sel ajal kui teised vaikselt peresid lõid ja lapsi ilmale tõid,