Täiega pöördes. Raivo Tihanov

konti ei murdnud ja ka palk oli hingesoojendav.

      Ometi oli Pirnikal Võsastes surmigav. Esiteks polnud siin mitte kui midagi teha. Rahvamajas mutikestega vokki vuristada või memmedega laulukest kõõrutada polnud tal vähimatki tahtmist. Teiseks polnud tal siin ühtegi sõbrannat, kellega vahel kohvi limpsides lobiseda.

      Lisaks ei suutnud ta kuidagi harjuda kohaliku naistekarja kombega lakkamatult üksteise elus sonkida.

      Lõppeks veel see alevi nimi – Võsaste. Pruukis vaid Pirnikal oma netituttavatele paljastada, et ta elab Võsastes, kui hakati õelutsema. Et kas kirsturaha ikka juba koos, ja jagati linke, kustkohast saaks säästuhinnaga hauakive. Lahedate kuttidega suhtlemisest polnud seepeale enam juttugi.

      Ometi oli ta Võsastesse pidama jäänud. Ta oli vallavanemale korra pihtinud, et laseks siit esimesel võimalusel jalga. Mees oli seepeale kiiresti soovitanud toosama päranduseks saadud vana sara seal võpsikus koos maaga näiteks temale maha müüa. Pirnika olekski seda äärepealt teinud, kui mitte ta vanemad poleks vahele seganud ja sinnapaika see asi tol korral jäigi.

      Ja siis oli siin veel see pealetükkiv vanapoisist konstaabel, kes teda härja visadusega juba tükimat aega piiras. Öäkk, mis nõme mees! Pirnikal oli töö juures juba terve kapp tolle toslemi kingitud šokolaadikarpe täis ja kommid nende sees ammuilma kivikõvaks kuivanud.

      Konstaabel Lapats ohkas raskelt, vajutas gaasi ja kihutas kummide vilinal neiu Pirnikast mööda. Ta tegi alevikule tiiru peale ja oli autonina juba kodu poole pööramas, kui sisetunne teda hoopis Võsastest välja sõitma sundis.

      LÕPUKS OMETI MIDAGI TÕELIST

      Mingo avas aeglaselt silmad ega saanud tükk aega mõhkugi aru, kus viibib ja mis ümberringi toimub. Kõik keerles mingis hullumeelses kaoses ning seda saatis kõrvulukustav vilin ja undamine. Mingo tundis, kuidas ta süda pahaks läheb.

      Siis märkas ta Burki. Õigupoolest küll vaid Burki pead, mis lebas juhiistmel, otsaees punnitamas hiigelsuur lillakas muhk. Silmad olid kinni ja pea jonkles lõdvalt vasemale ja paremale. Ülejäänud osa sõbrast oli pressitud armatuurlaua alla ja tundus uskumatu, kuidas see sinna üldse ära mahtuda sai.

      Mingo üritas end Burki poole küünitada, ent meeletu pöörlemise jõud oli sedavõrd suur, et surus ta armutult sügavale istmesse tagasi. Kogu oma jõudu kokku võttes suutis ta viimaks siiski sõbra peast kinni krabada ja seda ägedalt raputada.

      „Burk, tee silmad lahti, kuuled!“ karjus ta.

      Burk ei ilmutanud vähimatki elumärki. Mingo tundis, kuidas halvav hirm millegi tõeliselt paha ja pöördumatu ees tema üle võimust võttis. Ta hoidis sõbra peast kramplikult kinni, kartes, et kui ta haaret veidigi lõdvendab ja selle lahti laseb, ei pruugi tal uuesti Burkini jõudmiseks enam jaksu olla.

      „Buuuurk!” röökis Mingo täiest kõrist. „Ärka üles, Burk! Kuuled, Buuuurk!”

      Siis juhtus aga midagi täiesti ootamatut. Undamine katkes kui lõigatult ja ka süstik ei pöörelnud enam nii hullusti. Üsna pea ei pöörelnud ta tegelikult enam üldse, vaid lihtsalt langes vaikse vihina saatel kuhugi allapoole. Ka pilkane pimedus akna taga oli asendunud mingi kummalise hämarusega, mida toitis altpoolt paistev valguskuma.

      Mingo kummardus ettepoole ja sasis Burkist kõvasti kinni. Paar esimest üritust sõpra istmele tagasi vinnata polnud kuigi edukad, sest Burki keha oli lõtv ja meenutas suurt kilekotitäit sülti. Kuid Mingo ei jätnud jonni. Ta sikutas meeleheitlikult ja tundis, kuidas sõbra keha tasahiljukesi masina haardest vabanema hakkas, kuni viimaks krooniski ponnistusi edu. Burk istmele tiritud, vajus Mingo jõuetult sõbrale kaela.

      „Mingo, misasja sa teed?” kuulis ta kellegi vaikset häält. „Trimbituul sind võtku! Misasja sa ometi teed?“

      Mingo ajas end sirgu. Burk istus liikumatult ja põrnitses teda etteheitva näoga.

      „Sa oled elus! Burk, sa oled ikkagi elus!” hõiskas Mingo ja hiigelsuured rõõmupisarad veeresid mööda ta põski alla. „Sa ei kujuta ette, kuidas ma kartsin.”

      „Misasja sa kartsid?” küsis Burk roboti häälega.

      „Noh, et sa… Et me… Noh, et…” kogeles Mingo ja nühkis põske pisaratest kuivaks.

      „Me sõidame kuhugi,” tõdes Burk tuimalt ja jõllitas välja. „Mingo, kas me lähme kellelegi külla?”

      Siis lasi ta pilgul süstikukabiinis ringi käia ja konstateeris sama tuimalt: „Lahe käula. Tõsiselt lahe käula.”

      Asi kiskus imelikuks. Kui Burk samas vaimus jätkas, taipas Mingo, et semu oli korralikult põrutada saanud ja tal polnud halli aimugi, mis toimub. Ta vaatas sõpra kahtlustava pilguga. Oli täiesti selge, et Burk saadud obadustest ja vintsutustest terve nahaga polnud pääsenud.

      „Kuule, Burk,” alustas Mingo ettevaatlikult, „sa vist ei mäleta midagi, mis meiega juhtus?”

      Burk vaatas talle kogu Ilmaruumi konkurentsitult kõige tühjema pilguga otsa ja pilgutas aegluubis silmi.

      „Me põgenesime…ee…lasime laevast jalga, sest ee…” püüdis Mingo mõndki kellukest sõbra peas helisema panna, „ noh, ühesõnaga oli, mis oli. Siis saime mingi laksu ja sadasime millegi sisse. Tead, siin käis vahepeal ikka jube mürgel!”

      Burk vahtis teda endistviisi vaikides ja ta nägu ei peegeldanud vähimatki märki mõttetegevusest.

      „Noh, ja nüüd me kukume kuhugi alla,” tõdes Mingo.

      Hämar pimedus süstiku ümber oli vahepeal asendunud erksa sinaga ja kui Mingo välja kiikas, nägi ta allpool tundmatut planeeti, millele nad hirmuäratava kiirusega lähenesid. Teda valdas meeletu hirm – koos põrutada saanud sõbraga istuda ja sodikskukkumist oodata oli õõvastavast õõvastavam.

      „Aitab küll, Burk! Pilt ette ja kohe!” käratas Mingo ja hakkas sõpra uuesti tuuseldama. Ühtäkki oli väga selge, et on tagumine piir midagi otsustavat ette võtta. Kuid vähemalt esialgu polnud Mingo rabelemisel erilisi tulemusi märgata. Burk istus sama apaatselt ja põrnitses tühja pilguga enda ette.

      Iga hetkega jõudsid nad võõrale planeedile üha lähemale.

      „Midamateen? Midamateen? Midamateen?“ pomises Mingo paaniliselt. „Burk, Trimbituul sind võtku, MIDA MA TEEN?” röögatas ta viimaks.

      Kuid Burk oli nagu klaassilmadega muumia – täiesti osavõtmatu.

      „Rahu, Mingo, rahu,” püüdis Mingo end rahulikuks sundida, kuid kiirpilk väljas toimuvale tegi selle keeruliseks. Nüüd oli võõras planeet juba VÄGA lähedal.

      „Ma pean selle riistapuu kuidagi maha saama,“ arutles Mingo endamisi. „Selleks tuleb…“

      „Mootor ei tööta,” kuulis ta äkki Burki vaikset häält.

      Tõepoolest – nüüd märkas ka Mingo, et süstiku mootorid ei tööta. Ja kui mootorid ei tööta, siis on süstik ju lihtsalt… Üks langev juhitamatu kobakas!

      „Kuidasmanadtöölesaan? Kuidasmanadtöölesaan? Kuidasmanadtöölesaan?” pomises ta uut mantrat ja uuris palavikuliselt armatuurlaua nuppe.

      „Lolli õnn,” kuulis ta uuesti Burki vaikset häält.

      „Mis „lolli õnn”?” sähvatas Mingo. „Mis „lolli õnn”, Burk?”

      Ent Burki suu oli lukus mis lukus.

      „Burk, ära mängi eluga! Kuuled, Burk, MEIE eludega!” kisendas Mingo.

      Burk oli ikka vait kui sukk, ent Mingo märkas, kuidas sõbra parem käsi tegi vaevumärgatava liigutuse. Justnagu vajutaks sõrmega midagi.

      Järsku lõi Mingol pea selgeks. „Lolli õnneks” nimetas Burk kellegi eriti suurt vedamist. Just sedasi olid nad ka süstiku kogemata käima saanud ning – mis seal salata – just nii ka kogu selle jama sisse sattunud. Et õnn neile naerataks, oli Mingo nõus ennast esimest korda elus vabatahtlikult lolliks tunnistama.

      Ja see käeliigutus, see sai tähendada vaid üht