Täiega pöördes. Raivo Tihanov

on? Või mingid teised marjad? Mingid muud?” päris ta mehikeselt.

      Too oli selja pealt mingi prügi küüne alla kratsinud ja silmitses seda hoolikalt igast küljest.

      „Kuku! Hallo! On need jõhvikad või mingid muud marjad?” püüdis Teele mehikest rääkima utsitada.

      „Muuuuuuu!“ venitas too vastuseks.

      „Mis marjad need siis on? Maasikad? Pohlad? Vaarikad?” ei jätnud Teele jonni. „Mis te teete nendega? Sööte? Teete moosi? Midagi muud?”

      „Muuuuu!” muugitas mehike ja mängis küüne alt välja kougitud prügitükikesega.

      „Muuuuu! Muuuuu! Muuuuu!” hakkasid äkki teisedki mehikesed kooris kaasa kiitma ja Teele T. Lehe jutukaaslane koputas endale kõvasti vastu pead. See tõi kuuldavale vastiku kumiseva heli. Mehike lõpetas oma pea kolkimise ära, kuid kopsimine ja muugimine kostis edasi.

      Teele T. Leht avas silmad ja kõõksatas ehmatusest. Autoaknast vahtis sisse lehmakolakas, kes mälus mõtlikul ilmel rohutuusti ja jõllitas teda oma suurte niiskete silmadega. Siis märkas Teele, et lehmi oli tegelikult kõikjal – ta auto seisis keset suurt lehmakarja.

      Siis kolgiti uuesti vastu akent. Teele vaatas teisele poole ja kiljatas. Aknast vahtis teda kellegi erakordselt lollakalt naeratav kuunägu. Nähes, et autosistuja teda märkas, hakkas näo omanik kätega ägedalt vehkima ja Teele sai aru, et too sell tahab talle midagi öelda. Ta paotas vastumeelselt akent.

      „Ärä siin tudu! Nemad viivad su ärä!” lämises naeratav nägu.

      „Väga hea, las viivad! Seda ma ootangi,” pomises Teele omaette ja harutas end teki seest lahti.

      „Ärri ütskord viisivad! Tudusin poodi taga ja viisivadki ärä!” teatas nägu uhkelt.

      „Jaah?“ venitas Teele umbusklikult. „Ja mida sa siis siin nende… Nende elukatega jahmerdad?“

      „Ärri viib vissid iga ommuku karjamaale ja toob õdagu tagasi,” raporteeris nägu rõõmuga. Teele nägi, kuidas ullikese moka otsa priske ilatilk kogunes ja päikeses reipalt sillerdas.

      „No tubli siis!” ühmas Teele. Järsku aga turgatas talle midagi pähe ja ta muutis tooni.

      „Kuule, kui sa siin ringi siiberdad, ega sa miskit huvitavat ole näinud? Midagi uut, midagi väga lahedat?” uuris ta pilku võõrasse puurides.

      Tüüp vajus hetkeks mõttesse, siis lõi ta nägu taas kirkalt särama, sillerdav ilatilk vupsas üle mokaotsa ja alustas oma venivat igavikulist teed maa poole.

      „Ikke olen, ikke olen!” kilkas ta nagu väike poiss. „Ärri nägi täna ommuku noid uusi?”

      „Uusi? Mi-mi-mis uusi?“ kogeles Teele erutunult.

      „Noid, mis tuli!” teatas ullike võidukalt.

      „Mis tuli? Millised nad olid? Kust tulid?” Teele lausa põles.

      „A’ noid!” ütles mehike ja virutas jala kapotile. Selle otsas oli uhiuus punane botik.

      „Vallavanem ommuku tõi! Ütles, et oleks need Ärrile õdagu and, aga kui Ärri juba nägi, siis võtku Ärri nood pealegist ja pangu juba täna karja jalga. Et Ärri on hää karjane ja nood on valla poolt. Onju ilus?” paristas mehike õnnelikult.

      Teele ahmis õhku, aga oli selge, et siit miskit mõistlikku juttu ei kuule.

      Ka võõras näis sellest aru saavat ja asutas end koos oma lehmadega minekule.

      „Oota!” hüüatas Teele. „Mis su nimi on? Ärri?”

      „Ärri, neh,” vastas mehike ja muhas kohmetult: „Räägivad ikke Tobu-Ärri või niimoodu…”

      Mõne minuti pärast meenutas Ärrit ja ta lehmi vaid värsketest lehmakookidest miiniväli, mis ümber ajakirjaniku auto laius.

      „Öäkk,” tegi Teele ja kruttis akna kiiresti kinni. Päike oli juba päris kõrgel ja aeg tegutsema asuda. Niigi oli öine tulnukavaritsus luhta läinud.

      Teele voltis teki pisikeseks nutsakaks, sättis laskevalmis fotoka rinnale ja astus autost välja.

      „Tulnukad on vist kõik elusolendid siit kaasa viinud,” mõtles ta sapiselt mööda aleviku inimtühje tänavaid marssides ja väristas õlgu.

      „Pood. Vallamaja. Postkontor,” kommenteeris ta tülpinult kõike, mida oma teel nägi. „Aga inimesed – KUS ON INIMESED?”

      Teele räntsatas bussipeatuse pingile. Tema seis oli kaunis nutune. Auto ei liigu, tulnukaid pole ja ta on ihuüksi mahajäetud külakeses!

      Eemalt lähenev mootorimürin sundis Teelet püsti kargama ja teele jooksma. Seda poleks ta aga pidanud tegema, sest suure kiirusega lähenev auto sai pidama päris viimasel hetkel.

      „Segane olete või? Vaatate ka, kuhu te jooksete või?” kuulis ta pahast häält. Autost kargas välja politseinik, kes tõtakal sammul tema poole marssis.

      „Konstaabel Laurent Lapats,” teatas politseinik ja tõstis käe laisa liigutusega mütsinoka äärde. „Teie dokumendid, palun!”

      „Teie dokumendid, palun,“ kordas konstaabel uuesti, kui Teele teda liikumatult päranisilmi vahtis. „Mis… Mida te vahite?” sattus Lapats korraks segadusse ja hakkas mundrit siluma.

      „Ongi sihuke kommionu nimi või?” kuulis Teele justärganud Pisuka unist häält.

      „Mul… Mul ei ole dokumente,” lausus Teele ja see oli tõsi – loomulikult unustas ta pommuudist taga ajama tõtates käekoti maha.

      „Kuidas ei ole dokumente? Juhiluba? ID-kaart? Mitte ühtegi pole või?” muutus Lapats rahutuks.

      „Ei ole jah,“ teatas Teele rahulikult.

      „Tee tast pilti,“ soovitas Pisukas.

      Enne kui Lapats arugi sai, oli Teele temast väledalt kümmekond pilti klõpsinud.

      „Lubage esitleda – Teele T. Leht, ajakirjanik ja kolumnist,” esitles ta end ja tegi jahmunud konstaablist igaks juhuks veel paar klõpsu. See ei osanud esimese ehmatusega muud teha, kui abitult kätega vehkida.

      Lapats polnud küll teab mis suur ajakirjandushuviline, ometi oli Teele T. Lehe nimi tallegi tuttav. Vallamajja neiu Pirnika juurde asja tehes oli ta seal ajaviiteks ajalehti-ajakirju sirvinud ja reporter Lehe kirjatöid lugenud. Ning iga kord oli tal nende lugude kangelastest lõpuks südamest kahju hakanud.

      „See veel siit puudus!” urises Lapats. Ta tundis ennast kaunis räbalalt. Miski ütles talle, et selle kirjatibi ilmumine ei tähenda midagi head.

      „Tao rauda, kuni see veel tuline on!” õhutas Pisukas Teelet takka.

      Seda poleks vaja teha olnudki, sest kogenud ajakirjanik oli konstaabli hetkelist nõrkust juba märganud ja rünnakule asunud.

      „Ma näen, et olen just õige inimesega kohtunud,” sädistas ta ja klõpsis ümber Lapatsi keksides pilte teha. „Lugu tublist ja põhimõttekindlast politseinikust huvitaks kindlasti miljoneid lugejaid!” säutsus ta üha enam hoogu sattudes.

      Konstaabel Lapats polnud aga miljonite huvist mitte üks raas huvitatud. Ta nägi silmanurgast, kuidas kohalikud papid tasahiljukesi aleviku keskmes hargnevat vaatemängu kaema kogunesid ja omakeskis sosistades teda eemalt varjamatu kahjurõõmuga piidlesid.

      „Teeme nii, et me rohkem sel teemal enam vestlema ei peaks. Ma olen teid igatahes hoiatanud,” üritas konstaabel asja kiiresti ja valutult lõpetada ning pöördus minekule.

      Ent oli juba hilja. Nii kergelt polnud tal määratud pääseda – Teele oli ohvri särgivarruka oma raudsesse haardesse saanud.

      „Küsi talt tulnukate kohta! Küsi-küsi!” küttis Pisukas Teelet üles.

      Loomulikult – kes muu siis veel kui mitte kohalik võmm peaks sellistest asjadest teadma!

      „Aga öelge,