Täiega pöördes. Raivo Tihanov

venis ja venis, kuid viimaks läbis süstikut jonksatus ning Mingo kuulis, kuidas sõiduki mootorid vaikselt surisema hakkasid. Sel hetkel tundus see talle kauneima muusikana, mida ta eales kuulnud oli.

      „Ma olen loll! Ma olen loll! Ma olen õnnelik loll!” hõiskas Mingo, sest pinge, mis ta pealt langes, oli sedavõrd suur ja meeleliigutus ülivõimas.

      „Just,” kuulis ta Burki lausuvat, kuid nüüd polnud aega ei solvuda ega pikalt hõisata. Ees ootas märksa tõsisem probleem – vaja oli süstik endale kuuletuma panna ja just sellega polnud nad teps mitte hakkama saanud.

      „Kuidagi peab ka juhise ju tööle saama! Kuidagipeab, kuidagipeab, kuidagipeab,” asus ta pobisedes uuesti nuppe uurima.

      „Õnnelik topeltloll,” kuulis Mingo häält kõrvalistmelt.

      „Misasja?” kõõksatas ta.

      Kuid ka selleks korraks olid Burki jutud räägitud.

      „Sa oled ise üks mitmekordne lollpea!” kähvas Mingo, ent laksas siis käega vastu otsaesist. Muidugi – veab lollil üks kord, võib ka teine kord vedada!

      Mingo sulges silmad ja hakkas pobisema: „Oo Püha Trimbliidius, sa kõigi trimbliidide kaitsja ja helde halastaja! Jaga oma lollile alamale veel kord magusat ja head õnne, et meie õnnetud hinged seekord sisse jääks! Ma pole MITTE KUNAGI sult MITTE MIDAGI palunud, aga nüüd on mul tõesti su abi vaja!”

      „Ma luban, et ei näpi enam MITTE IIALGI MITTE MINGEID võõraid nuppe ja asju ja… Üldse luban olla parim trimbliid, keda sa eales oled näinud!” lisas ta oma ahastava appikutse lõppu enda arvates vägagi kaaluka lubaduse.

      Ta heitis korraks veel kiire pilgu aknast välja ja vajutas siis pikemalt mõtlemata juhuslikult käe alla sattunud nupule. Samal hetkel prantsatasid mõlemad trimbliidipoisid vastu süstiku armatuurlauda.

      „Trimbituul sind võtku!” kuulis Mingo Burki häält. „See töötab! Uskumatu!”

      Isegi tõsise obaduse valu ei suutnud tumestada rõõmu, mida Mingo tundis, nähes enda kõrval sõpra, kelle kuplis viimane põrutus oli aru õigesse kohta tagasi nihutanud.

      Kõik toimus päris viimasel hetkel, sest süstik oli kohe-kohe tihedasse puudemassi sööstmas.

      Kuigi Mingo polnud varem sedasorti äkilist riistapuud juhtinud, näis esimene katsetus kaunis edukas olevat. Ta põikles üsna osavalt kõigist suurematest puudest-põõsastest mööda ja juhtis süstiku metsasihile, kus lasi elektripostide vahel slaalomit, nagu oleks terve elu ainult sellega tegelenudki.

      Mingo asutas juba süstikut maandama, kui ootamatult kerkis nende teele tume puudemüür. Metsasiht oli läbi saanud ja Mingo jõudis hädavaevu paremale keerata, et mitte täie hooga puudesse kihutada. See manööver oli nii järsk, et vahepeal juba kenasti kuuletunud lennumasin uuesti pööraseks läks. Mingo rapsis meeleheitlikult juhisega ning suutis viskleva ja laperdava süstiku kuidagiviisi puudest eemal hoida. Nüüd kihutasid nad metsavahel lookleva kruusatee kohal.

      „Mis lontrus see täistuledega siin nüüd ” kirus konstaabel Lapats, kui ootamatult teele ilmunud võimsate tulede valgusvihk teda pimestas. Hetk hiljem oli ta sunnitud oma auto järsult paremale tõmbama, et vältida kokkupõrget kurvi tagant välja tuisanud voolujoonelise sõidukiga.

      Lapats oli olnud miilitsakooli kõvemaid käsi autodega kimamises ja nüüd kulusid need oskused marjaks ära. Ta tegi mahlase kannaka, siis teise ja kolmandagi, ning tuiskas hiiglaslikust tolmupilvest välja nagu püssikuul.

      „Jess! Lõpuks ometi!“ pressis Lapats läbi hammaste ning lülitas vilkurid ja sireeni tööle.

      Ta hing hõiskas. Viimaks ometi tõeline action! Viimaks ometi saab ta ennast tõeliselt proovile panna!

      „No mine nüüd! Anna tuld!” kähistas ta autole ja vajutas kogu jõust gaasipedaali.

      Mõnda aega ees kumavat valgusvihku jälitanud, hakkas asi Lapatsile kahtlane tunduma. Vaatamata ülihullumeelsele kihutamisele ei hakanud põgenejad talle selg ees vastu tulema. Pigem vastupidi – valguskuma eespool muutus üha nõrgemaks, kuni kustus viimaks sootuks!

      Lapats tallas raevukalt gaasipedaali, justkui tahaks seda läbi põranda vajutada. Politseiauto rattad puutusid teed vaid mõni harv kord – kiirus oli pöörane ja selliseid megahüppeid, nagu auto metsavaheteel sooritas, näeb maailmarallidelgi üliharva. Nii mõnigi kurv tükkis pikaks minema ja siis niitis politseiauto nagu vahe vikat teeäärset lepavõsa.

      Vaevalt sai Burk korraks pidurit vajutada, kui süstik nina järsult alla keeras, vastu teed põrkas ja saadud hoobis uuesti üles kerkis ning metsiku ragina saatel läbi puuvõrade kihutas, jättes oma teekonda tähistama saepurust ja lehtedest segapudrupilve.

      Kuid trimbliidide õnnejumalal oli poiste jaoks üht-teist ilusat siiski veel varuks. Süstik tuiskas puuvõradest välja, möödus napilt vanast majast ja kihutas õunaaeda. Kogu krempel oli süstiku hoogu sedavõrd pidurdanud, et see viimaks aia tagumises servas ninaga maasse tungis.

      „Nii-nii, molkused,“ urises Lapats. „Või et tuled maha ja padavai võssa peitu? Sellise labase trikiga vana politseihunti küll haneks ei tõmba!“

      Järsku märkas ta keset teed pikka sügavat vagu. Lapats peatas auto ja läks asja uurima.

      See oli üks väga imelik jälg. Kogenud politseinikuna teadis ta suurepäraselt, millise jälje jätab suurel kiirusel vastu maad põrganud autopõhi, kuid see jälg siin oli hoopis teistsugune. Ta kükitas vao kõrvale maha ja uuris seda hoolikalt taskulambi valgel.

      Lapats laksutas keelt. Teele jäänud jälje põhjas paistsid selgelt punase värvi tükikesed. Ta õngitses tagataskust pliiatsijupi ja märkmiku ning kirjutas sinna konarlike tähtedega „Auto värv – punane”. Siis korjas ta mõned suuremad värvilatakad tillukesse kilekotti.

      „Asitõend number üks,“ kommenteeris Lapats pakikest sulgedes rahulolevalt.

      Ta ajas end püsti ja valgustas taskulambiga teeääri, kuid ei näinud midagi kahtlast peale mingi metslooma võsast vastu hiilgavate silmade. Veidi taskulambiga tõtt vahtinud tundmatu elukas pages raginal sügavamale metsa kaitsvasse rüppe.

      Lapats oli juba autosse istumas, kui miski teda üles vaatama sundis. Ta suunas taskulambikiire puuvõradele ja pidi äärepealt istuli potsatama. Vanade võimsate pärnade lopsakas lehestikus haigutas selgepiiriliste servadega auk!

      Lapats uuris uuesti jälge teel ja siis avaust lehestikus. Ei mingit kahtlust – kihutaja oli siit õhku tõusnud ja üles puuvõradesse lennanud! Lapats ei uskunud oma silmi, kuid ühtki muud mõistlikku seletust ta ka hoobilt välja mõelda ei suutnud. Veelgi kummalisem tundus talle aga selle ilusate selgelt lõigatud servadega augu kuju – ühegi temale tuttava automargi kuju see küll ei meenutanud. Pigem oli see selline lapergune, selline…

      Aega pikalt arutleda polnud. Lapats hüppas autosse.

      „Pagana nolgid! Või siin kihutama,” kähistas ta, juhtides auto pärnadevahelisele umbekasvanud teele.

      Seda teed teadis ta hästi, sest see viis neiu Pirnika kingituseks saadud maja juurde. Lapats teadis ka seda, et tee lõppeb sealsamas maja juures ja sealt edasi pole põgenikel enam kuhugi sõita.

      Maja juurde jõudes valitses seal vaikus ja pimedus. Lapats kargas autost välja.

      „Seis, lasen!“ röökis ta täiest kõrist ning vehkis taskulambi ja püstoliga.

      „Lasen…lasen…ei lase…ei lase…” kajas öövaikuses ja selles oli tunda justkui pilget.

      „Visake relvad maha ja tulge ülestõstetud kätega välja!” karjus Lapats ja püüdis põgenikke taskulambi valgusvihku püüda. Keda aga polnud, need olid kurjategijad. Vaid ritsikate terav sirin ja konstaabli röögatuste kaja lõhkusid suveöö sumedat vaikust.

      Asi kiskus jamaks. Konstaabel tõmbas küüru selga