Täiega pöördes. Raivo Tihanov

sinust miljon pilti klõpsitakse.

      Nii oligi talle jäänud vaid tema töö ja seda rabas ta teha mis hirmus.

      Tol saatuslikul õhtul vorpis Teele T. Leht kirjutada lugu kodutute koerte ja kasside varjupaigast. Paraku ei huvitanud teda mitte selle asutuse asukate kurb saatus, vaid hoopis varjupaiga juhataja kirevavõitu eraelu, milles Teele ilmse mõnuga sonkis nagu põrsas värskes mudas.

      „Hei-hei-hei! Pea nüüd natuke vahet ja vaata aknast välja!” kuulis töösse süvenenud Teele T. Leht kellegi häält. „Ja vaata hoolega, sest kohe juhtub midagi, mis muudab su elu põhjalikult!”

      Teele võpatas ja kortsutas kulmu. Ta oli seda häält varemgi kuulnud ja viimasel ajal juhtus seda üha sagedamini. Keegi tema sees võttis sõna ja jagas kaunis tungival moel soovitusi.

      Teele oli ülikoolipäevil lugenud artiklit, milles kirjutati, et tõeliselt andekate inimeste sees elab peaaegu alati veel keegi – nende teine mina. Selles, et ta väga andekas on, polnud Teele iialgi kahelnud, ja nii ei üllatanud teda ka teise mina olemasolu enda sees. Ta oli enda teisele minale isegi nime välja mõelnud – Pisukas – eks ikka vana hea Pisuhänna-jutu järgi.

      Teele ringutas magusalt ja jäi käsipõsakil aknast välja vaatama. Kulus vaid kümmekond sekundit, kui ta nägi midagi sellist, mis talle kananaha ihule tõi.

      Tumedas tähistaevas liikus üks helendav täpike, mis näis tohutul kiirusel Maale lähenevat. Ometi taipas Teele peagi, et tegu pole ei öise lennuki ega vallatu sabatähega, sest särav täpike muutis järsult suunda ja kihutas enda taha heledat sädemesaba jättes üle linna.

      „Noh, mis ma sulle ütlesin?” nurrus Pisukas Teelele. „Aja kark alla ja haara elu võimalusest kinni! Jäta oma kassi- ja koeralood kus see ja teine – siin on tegu tulnukatega! Nemad sind kuskil küüsi närides ootama ei hakka! Siva, siva, siva!”

      Teele oleks nagu elektrilöögi saanud. Ta kargas püsti ja lendas toast välja, haarates kaasa vaid kõige hädatarvilikumad asjad – fotoka ja maskeerimisteki. Selle viimase oli ta endale üsna hiljaaegu soetanud, sest kõige magusamate lugude juurde fotode hankimiseks tuli tal sageli end põõsastesse või rohu sisse peita ja siis oli tekk lihtsalt asendamatu abimees: pruukis tal vaid rohelise-pruunikirju tekk endale üll heita, kui teda palja silmaga ümbritsevast loodusest eristada muutus pea võimatuks.

      Täpselt kahe ja poole sekundi pärast kihutas ta oma päevinäinud autokökatsiga taevas liikuva helendava objekti kannul. See kaugenes küll kiiresti, kuid Teele jõudis läbi oma võimsa fotoka sihtides näha, et tegu pole mingi järjekordse kosmosest siia eksinud suvalise kivitüki, vaid tillukese lennumasinaga! Siin lõhnas tõelise megauudispommi järele! Siin oli tunda lausa hingematvat tulnukalõhna!

      „Liigu nüüd, sa närtsinud õnnetu pilusilmne bentsupuuk!” karjus Teele ja võttis autovanurist viimast, jõudes linnast välja kihutades silmata nooleviita, mis näitas Võsaste suunas. Teele polnud varem kordagi Võsastes käinud ja seda väga lihtsal põhjusel – seal lihtsalt ei juhtunud kunagi midagi. Ja ei saanudki juhtuda, sest tema teada elas seal kolkas vaid käputäis kurbi vanainimesi.

      See aga polnud hetkel oluline. Oluline oli hoopis see, et Teele nägi selgesti, kuidas lennumasin Võsaste poole kihutas, kuni ühel hetkel puulatvade taha kadus. Vaid paar eredamat valgussähvakat andsid tunnistust taevaste tulijate liikumisest, siis jäi kõik rahulikuks.

      Metsavahelisel kruusateel sõites vahtis ajakirjanik hoolega ümberringi ja oleks seetõttu mitu korda äärepealt kraavi sõitnud. Siis pidas ta auto kinni, hüppas välja ja jäi kuulatama.

      „Ma olen sulle sada korda öelnud – osta endale norm auto! Sellise nutuse parsaga ei jõua sa mitte kuhugi!” porises Pisukas Teele seest ja parastas: „Said nüüd!”

      Teele tammus maanteekruusas ja puhises vihast. Selle asemel, et siin osatada ja tänitada, oleks võinud Pisukas talle parem head nõu anda!

      Siis kuulis ta plaksatust. Üsna nõrgalt, ometi oli ta täiesti kindel, et tegu oli püssilasuga, mille kaja veel tükk aega puude vahel kaikus. Teele ajakirjanikuvaist ütles talle hoobilt, et see on seotud tollesama üle linna lennanud asjandusega.

      Nagu välk oli ta uuesti rooli taga ja keeras süütevõtit sellise jõuga, nagu tahaks sellele mitu vinti peale teha. Autoköks köhatas paar korda ja lasi kuuldavale hääle, mis meenutas pigem surija viimast korsatust.

      „Iiiiuuuuu!” ulgus Teele jõuetus vihas ja väänas võtit veelgi ägedamalt, kuid miskit tolku sellest polnud.

      „MINE KÄIMA! KÄIVITU! HAKKA TÖÖLE, SA…” kriiskas Teele T. Leht ja tagus jõuetus vihas rooli. Veidi sedasi laamendanud ja end tühjaks pasundanud, kössitas ta mõne minuti autos ja kargas siis välja.

      „Vaata, niimoodi pead sa tegema!” karjus Teele auto kapoti kohale kummardudes ja hakkas suuga puristama. See polnud küll väga korralikult töötava auto hääl, aga meeleheitest ei tulnud talle muud mõistlikku pähe, kui autole ette näidata, kuidas see töötama peaks.

      Ennast hingetuks puristanud, vajus Teele viimaks Pisuka kahjurõõmsa itsitamise saatel nuuksudes mootorikattele.

      „Hea küll, hea küll, ma ajan siin asja ise korda,” lausus Pisukas armulikult ja hakkas midagi pobisema. Hetk hiljem auto turtsatas, köhis oma torud puhtaks ja jäi siis vaikse mootorimürina saatel tööle.

      „Palun – teie tõld on ette aetud!” teatas Pisukas rahulolevalt. „Ja ära küsi, kuidas ma seda tegin – see on ametisaladus!”

      Teele aga ei kavatsenudki Pisukalt midagi küsida. Ainus, mis teda huvitas, oli esimesena jõuda veel kosmosesooja tulnukatelaeva juurde. Ta oli valmis kas või iga põõsa, iga metsatuka, iga puutaguse ükshaaval läbi tuhnima, et vaid tulnukad üles leida.

      Ometi maksis auto tujutsemine talle kohtumise konstaabel Lapatsiga, sest see oli jõudnud just-just maja juurde viivalt pärnaalleelt suurele teele välja keerata ja Võsaste poole kihutada, kui Teele järgmise kurvi tagant välja kimas, pea aknast välja torgatud, kikkiskõrvu püüdes iga väiksematki heli, mis teda õigetele jälgedele juhataks.

      „Köögens-möögens, kulla sõber,” ohkas Pisukas. „Rong näikse vist läinud olevat.”

      Ent Teele T. Leht ei teinud tast väljagi. Sõitnud metsast läbi ja jõudnud Võsaste piirini, keeras ta auto ringi ja liikus juba rahulikumas tempos tuldud teed tagasi. Nii tegi ta metsavahel edasi-tagasi kümmekond tiiru, põigates aeg-ajalt ka mõnda teeotsa sisse, kuid oli sunnitud peagi tuldud teed tagasi veerema. Korra peatus Teele ka neiu Pirnika majani viiva teeotsa juures, kuid selleks hetkeks oli ta juba nii tülpinud, et ei märganud isegi konstaabli auto jäetud värskeid jälgi.

      „Maaaamh,” kuulis ta Pisukat haigutamas. „Ma vist keeran tänaseks põhku. Muide – sul saab bensiin kohe-kohe otsa,” nentis Pisukas nagu muuseas ja sättis ennast magama.

      Nüüd märkas ka Teele T. Leht auto armatuurlaual plinkivat tulukest. Nojah, ummisjalu linnast minema kihutades oli auto tankimine küll viimane asi, mis jahile suunduval püstolreporteril meeles mõlkus. Nagu selle kinnituseks turtsatas auto paar korda ja jäi kümmekonna meetri pärast elutuna teeveerde otse Võsaste sildi kõrvale seisma.

      „Mis pagana Võsaste! Ufoste peaks selle pilpaküla nimi olema!” urises Teele ja vahtis autoaknast välja. Tänane jälitus oli küll ilmselgelt otsa saanud, ometi avanes siit päris hea vaade ümbritsevatele põldudele ja tumedale metsaservale. Kui tulnukad tõesti siia maandusid ja otsustavad enne temaga kohtumist jalga lasta, oleks seda kindlasti näha.

      Autos hakkas viluks kiskuma. Teele haaras tagaistmelt teki, mässis end sellesse, sättis fotoka käeulatusse ja jäi öhe põrnitsema. Teki sees oli mõnusalt soe ja neiu silmad vajusid tasahiljukesi kinni.

      Ta istus päikesepaistelisel metsalagendikul staadionisuurusel punavalgeruudulisel piknikutekil ja tema vastas kükitas rohekas mehike. Sellil oli pirkas munakujuline pea, ühe silma asemel fotoka objektiiv – just selline nagu Teele kaameral. Mehike ise oli lühike ja luider. Iga natukese aja tagant kõhvitses ta end