Täiega pöördes. Raivo Tihanov

oled NIIIII loll! Niiniiniiniiiii loll, et… Et… Et kui kuulutataks välja kogu Ilmaruumi kõige lollimate lollide meistrivõistlused, saaksid sa seal kindla peale teise koha!” pahvatas Burk ja ajas ennast puldi tagant püsti.

      „Et… Aga miks siis ain’t teise?“ kortsutas Mingo kulmu.

      „Sellepärast et sa oled NII loll, said aru? Liiga loll, et esimest saada, vot!” käratas Burk.

      Mingo piidles vihast puhisevat sõpra mõnda aega ohutust kaugusest ja tammus jalalt jalale.

      „Ega’s ma siis meelega…“ pomises ta lõpuks õlgu kehitades.

      „Meelega või mitte meelega, mis vahet seal on?“ lausus Burk. „Vaata, kohe on need turistid siin ja tahavad kindlasti teada, miks ma neile luugiga lagipähe lajatada tahtsin! Mis ma neile vastan?”

      „SINA ei peagi neile vastama,“ kostis Mingo muretult. „Kui nad siia tulevad, teeme nii, et mina olen sina ja sina oled mina. Küll mina asjad jutti ajan. Ära üldse pabla, semu!“

      „Oota, mida sa ajad?” päris Burk kahtlustavalt ja põrnitses sõpra altkulmu.

      „Täiesti kökimöki värk,” hakkas Mingo õhinal kätega vehkides seletama. „Nad tulevad siia ja MINA istun siin sinu toolil ning ajan asjad jutti! Ma lihtsalt seletan neile, kuidas asjad tegelikult olid, saad aru? No et selle asemel, et vaat seda nuppu vajutada, vajutasin ma kogemata seda nuppu. Ja et vaat selle kangi asemel, tõmbasin ma kogemata, vaat seda kangi siin…”

      Mida ta ka tegi.

      Burk nägi õudusega, kuidas reisilt saabunud ja süstikust välja ronima asunud trimbliidide seltskond esmalt laest langeva pesuvahu alla mattus, seejärel põhjalikult puhtaks harjati ja tagatipuks kolm korda surveveega üle loputati. Aga see polnud veel nende kannatuste lõpp…

      Enne kui süstik aeglaselt kuivatustrumlisse liikus, jõudis Burk näha süstikusse peitu pugenud tegelaste hiigelsuuri silmi ja jahmunud nägusid. Ta püüdis paaniliselt nuppe klõbistades päästa, mis päästa annab, kuid pesuprotsessi peatada polnud enam tema võimuses.

      Kui puhtusest kiiskav kosmosesõiduk viimaks kuivatist välja veeres, paistsid selle avatud luugist seesolijate juuksed. Need olid püsti nagu suured okaspuhmad. Siis hakkasid puhmad äkki meeletult rabelema ja reisijad vupsasid üksteise järel süstikust välja. Esimeses, kelle jalad maad puudutasid, tundis Burk ära ülemtrimbliid Kraski.

      Ülemtrimbliid Krask kuulus kõige auväärsemate, aga ka kardetumate trimbliidide hulka. Ta oli tuntud oma järsu loomu ja ranguse poolest ning see, kes tema viha alla sattus, põdes kaua ja koledasti. Ainuüksi Kraski pilk oli selline, mis võis jalust niita, ja nimelt seda Burk tundiski, sest kõrgesti austatud ülemtrimbliid sihtis oma pilguga just teda. Lisaks kõigele oli Krask ühtlasi kooli, kus Burk ja Mingo õppisid, direktor.

      „Noh, sõbrake?” pöördus Burk Mingo poole. „Tuled siis siia minu asemele ja seletad neile kõik ilusti ära? Ma lähen ja tuulutan end pisut ning tulen korjan pärast su laiba siit üles, või mis?”

      Silmanurgast nägi ta, kuidas veest tilkuv ja sakris reisiseltskond nagu üks mees ülemtrimbliid Kraski juhtimisel operaatoriruumi poole marssis.

      „Laseme jalga!” kähistas Mingo. Ta näris huult ja oli näost lubivalge.

      Koridorist hakkas kostma lähenevate sammude ja erutatud häälte kuminat.

      Mingo vahtis palavikuliselt ringi. Märgates riidekappi, rebis ta selle ukse pärani. Kapis hoiti skafandrit hädaolukordade tarbeks ja just selline hädaolukord oligi kätte jõudnud.

      Pikemalt mõtlemata haaras Mingo skafandri ja enne kui Burk iitsatadagi jõudis, sättis selle operaatoritoolile istuma. Ta tegi seda kaunis osavalt, sest tagant vaadates paistis tõepoolest, nagu istuks keegi puldi taga valves. Enne kui ta koos Burkiga kappi hüppas, mahtis Mingo oranži nuppu vajutada ja juhtimiskeskuse uks avanes. Sedapuhku oli tal õnnestunud õiget nuppu tabada.

      Vaevalt jõudis kapiuks poiste selja taga sulguda, kui märg ja raevust vahutav seltskond operaatoriruumi marssis. Ülemtrimbliid Krask traavis otsejoones toolil istuva skafandri juurde ja sasis sel natist kinni.

      Kapi ukse vahelt piiluvad poisid nägid, kuidas Krask skafandrit sellise vihaga tuuseldas, et see vaevu ühes tükis püsis. Viimaks virutas ülemtrimbliid tühja kesta tooli tagasi ja kummardus selle kohale.

      „Mapolekuskilennastsedavõrdalandatultsedavõrdsolvatultsedavõrdsandistitundnudkuiselleslaevasjajustsiinjamateenkõiketkeegimeistsaabennasttuhatkordahulleminitundmajamavõintäiekindlusegaöeldaetminaseemitteeiole!” paristas Krask ühe hingetõmbega ja pritsis õnnetu skafandri kiivrivisiiri tatti täis. Skafander vajus kortsu ja jäi lõtvunult toolile lössama.

      Siis taipas Krask, et midagi on valesti. Ta kangutas visiiri lahti ja nähes, et skafander seest tühi on, pöördus jahmunult ülejäänud seltskonna poole.

      „Täielik korralagedus!” kraaksatas Krask. Ta toppis oma suure kämbla kiivri sisse ja upitas sügavamale, justkui loodaks sealt kedagi välja tõmmata. Kuid skafander oli ja jäi elutult tühjaks.

      „Masendavalt sisutu lugu,” kähistas ülemtrimbliid viimaks ja jättis skafandri rahule. Kraski silmad tõmbusid pilukile ja ta lasi pilgul ruumis ringi käia, ise raevust lõõtsutades. Korraks peatus pilk ka riidekapil, mille paokil ukse vahelt poisid hirmust kangetena kõike toimuvat jälgisid, aga liikus siis edasi.

      „Kohe hakkavad pead lendama!” teatas Krask ja marssis vihast puhisedes uksest välja, reisiseltskond märja pardikarjana kannul paterdamas.

      Kui hääled koridoris vaibusid, ronisid poisid kapist välja. Burk tõstis läbituuseldatud skafandri põrandalt, silus seda ja riputas kappi tagasi. Siis läks ta puldi juurde ja silmitses vaikides läbi akna süstikusaali.

      „Mis teeme siis?” päris Mingo ettevaatlikult.

      Burk põrnitses süstikusaali.

      „MINA lähen SINU kätetööd koristama!” lausus ta viimaks, näpuga kordamööda enda, süstikusaali ja Mingo poole sihtides. „Ja SINA tuled minuga kaasa! Siia ÜKSI sa igatahes ei jää, ära mitte loodagi!” Burk võttis lapi ning asus põhjaliku pesu saanud süstikut hoolikalt nühkima.

      Mingo jalutas samal ajal, käed seljal, süstikute vahel ringi. Järsku jäi poiss kui naelutatud seisma väikese punase lennumasina juures. „Osssaaaa! Vauuuu!” venitas ta üllatunult. „Kuule, kas see ongi see uus supersportsüstik, millest nii palju räägitakse?”

      Burk ei vastanud, ometi ütles sisetunne talle, et niigi suurele jamale võib peagi tõhusat lisa tulla, ja tõstis pilgu.

      „EI!” röögatas ta, nähes, et Mingo oli jõudnud kõige uuemasse ja moodsamasse süstikusse ronida ning sõbra silmad särasid nagu väikesed prožektorid.

      „Ära ometi midagi näpi, palun-palun-palun! Ära enam…“ ahastas Burk supersüstiku poole tormates ja Mingo kõrvalistmele maandudes.

      „Huvitav, kust see imepüss käima läheb? Sa tead või?” pöördus Mingo tema poole.

      „Me teeme nüüd nii, et ma loen kolmeni ja siis ronime me MÕLEMAD siit imekiiresti välja, on ju?” teatas Burk talle vastuseks toonil, mis ei kannatanud mingit vastuvaidlemist.

      „Miks sa sihuke põdeja oled?” muutus Mingo pahuraks. „Ma ju ain’t küsisin! Pealegi oleme nagunii omadega üle pea jama sees ja üldse… ”

      Mingo vilkad käed kobasid supersüstiku armatuurlaua nuppe ja lüliteid.

      „Marss välja siit!” käratas Burk. Tema mõõt hakkas täis saama ja ta püüdis kõigest väest ohjeldada Ilmaruumi kõige suurema jamatekitaja sõrmi, mis üha nobedamalt liikusid.

      Samal hetkel nägi Burk silmanurgast, kuidas ülemtrimbliid Krask, puhkuselaeva kapten ja mitu laevapealikku operaatoriruumi tormasid. Näost lilla Krask vehkis kätega nagu ventilaator ja seletas midagi vahetpidamata.

      Siis märkas operaatoriruumis askeldav seltskond