Täiega pöördes. Raivo Tihanov

või nii? Sedasi madalalt ja hästi kiiresti?” jätkas Teele halastamatu järjekindlusega. Loomulikult ei jäänud politseiniku segadus ajakirjaniku vilunud silmale märkamata.

      „Pane-pane, väga ilus paremsirge oli!” kilkas Pisukas ja plaksutas käsi.

      Ja seda Teele tegigi. Konstaabel tundis, kuidas külm higi joana mööda selga alla voolas. Lapats püüdis autosse pugeda, kuid Teele klammerdus nagu kiskja ohvri külge. Kõrvalt vaadates võis kogu see rabelemine kaunis kentsakas välja näha, sest pisut eemal seisvad külamehed itsitasid täie mõnuga ja varjamatult, pildudes konstaabli aadressil kõikvõimalikke vaimukusi. Lapats kiristas hambaid ja pöördus järsult ajakirjanikupreilna poole.

      „Kuulge, preili või proua või kes te iganes olete! Näete, seal on bussipeatus!” Ta osutas bussipeatuse poole. „Korra päevas käib Võsastest buss läbi ja sellega saate te ilusasti ja turvaliselt linna tagasi. Head päeva ja teed!”

      „Ma ei hakka mingi bussiga sõitma! Mul on auto olemas!” turtsatas Teele T. Leht.

      „No siis sõitke autoga!” kähvas konstaabel Lapats ja üritas oma auto ust kinni tõmmata.

      „Aga ma ei saa, mul on bents otsas,“ teatas Teele.

      „No minge võtke siis oma pagana auto bensiini silmini täis ja sõitke ära linna!”

      „Kuulge, konstaabel, kas te aru ei saa! MUL ON AUTOL BENTS OT-SAS! Kuidas ma sinna bentsujaama teie arust saan? Võtan auto selga või?” kisas Teele T. Leht nii kõvasti, et külamehed võpatasid.

      Konstaabel Lapats silmitses ajakirjanikku tüdinud pilguga.

      „Hea küll, istuge peale,” poetas ta viimaks mokaotsast. Seda ei lasknud Teele endale kaks korda öelda ja vupsas politseiauto kõrvalistmele.

      „Ma võtan teid sleppi ja viin kohalikku tanklasse, aga see on ka kõik, mida ma teie heaks teha saan, saate aru,” seletas konstaabel Lapats nii viisakalt, kui vähegi suutis.

      „Mina küll nii tagasihoidlik ei oleks,” lausus Teele kavalalt silmi kissitades. „Mina arvan, et te saaksite mu heaks VÄGA palju teha!”

      „Kuulge, ajakirjanik Teeleht!” käratas Lapats. „Kas te aru ei saa, et siin teiega jändamine ei lase mul tähtsat menetlust menetleda, et te segate asja uurimist!”

      „Mis asja?” kikitas Teele kõrvu.

      Konstaabel Lapats taipas, et oli teinud tänase päeva, aga võimalik, et ka oma viimaste aastate, suurima vea, mainides hingel kripeldavat öist juhtumit. Mis sest, et väga kaudselt, kuid tolle tüütu kirjaneitsi reaktsioonist võis näha, et sel on loost hais ninas.

      Lapats andis gaasi ja kihutas Teele T. Lehe autot vedama, kannatades vapralt pealetükkiva ajakirjanikupreilna küsimuste pommirahet.

      Kohalikel vanapapidel jagus aga juttu kauemaks, sest ühise „lemmiku“ üle nalja viskamine oli soojal suvehommikul päris mõnus ajaviide.

      MAA VANGID

      Burk avas silmad ja jõllitas poolpehkinud laudade vahel praos ukerdavat pikkade jalgadega majaämblikku. Ämblik matkas rahulikult oma matkamisi, kuni potsatas Burki kõrval magada noriseva Mingo näo peale. See krimpsutas nina, avas silmad ja märkas pikajalgset tegelast, kes stoilise rahuga ta nina otsa ronis. Mingo lasi kuuldavale verdtarretava röögatuse, hakkas kätega vehkima ja lendas kui kuul nende öiseks peidupaigaks olnud trepialusest välja.

      „Ääh-ääh-ääh! Jäta mind rahule, Trimbituul sind võtku!” karjus ta keksides ja kätega vehkides.

      Burk puges samuti trepi alt välja, ringutas magusasti ja vaatas ringi.

      Ta seisis kahekorruselise maja ees, mis näis olevat kaunis vana, sest selle värv oli millekski väga ebamääraseks pleekunud ja osa seinalaudu inetult irvakil. Aknad olid laudadega hooletult kinni löödud, kuid klaasid nende taga näisid vähemalt esmapilgul terved olevat.

      Neile öist varju pakkunud trepi kohal oli varikatus ja kui Burk paar sammu tagasi astus, nägi ta, et seda troonib avar rõdu. Maja plekk-katus oli roostest punakaspruun, kuid kõik tahvlid paistsid kenasti kinni olevat. Katuse ühes otsas kõrgus kummaline akendega torn, mille tipp oli veidi kiiva vajunud.

      Kolmest küljest piiras maja mets, vaid maja taga kasvasid madalad õunapuud ja nende taga paistis tükk tühja põldu. Majaesine oli kõvasti rohtu kasvanud. Vaid maltsamere sisse küntud sügavad lõhed andsid tunnistust siin toimunud metsikust paarutamisest, kui jälitaja neid tulutult otsis.

      Majast pisut eemal, vasakul, paistis kõrge rohu seest naljaks viltuvajunud tilluke majake, mille uks iga tuulehoo peale kriuksatades laisalt liigahtas. Ümberringi valitses eriskummaliselt mõnus rahu ja tundus kuidagi uskumatu, et siin öösel selline madin aset oli leidnud.

      Imelikul kombel ei tundnud Burk vähimatki hirmu. Ta pööras pilgu taevasse. Erksinises taevas ujus paar lumivalget pilvetutsakat ja tõusev päike säras kogu oma kuumas ilus. Ja kusagil seal ülal oli nende armas koduplaneet Trimb…

      Poiss ohkas raskelt.

      „Lähme, vaatame, mis meie süstikust järele jäi,” lausus ta Mingole, kes uuris huviga maja ukse ees rippuvat tabalukku.

      Nad jalutasid teisele poole maja ja tardusid. Õunapuude vahelt paistis küll pirakas mullavall, mille nad maasse sukeldudes olid tekitanud, kuid nende punane sõiduk oli kadunud!

      Poisid lippasid maandumiskohta ja jäid nõutult seisma.

      „Vaata sinna,” ütles Mingo ja sikutas Burki varrukast. Ta osutas jälgedele, mis viisid üle põllu ja suundusid otsejoones taamal paistva majadekobarani.

      „Mis teeme nüüd?” päris Mingo.

      Burk ei vastanud. Ta mõõtis silmadega vahemaad põllu siinpoolsest servast hooneteni. Otse üle põllu minnes oleks päris tükk lagedat maad, kus nad on täiesti kaitsetud. Õhtut oodata ja pimedas majadeni hiilida oleks muidugi märksa ohutum, aga viivitamine tundus talle liiga ohtlik.

      „Me peame kuidagi oma süstiku tagasi ja töökorda saama! Siis saame üritada läbi Musta Augu Trimbi lähedusse tagasi murda. Mis ei pruugi teps mitte õnnestuda, sest see neetud Must Auk ei püsi ju paigal, vaid kondab mööda Ilmaruumi vabalt ringi. Mis omakorda tähendab seda, et meil peab talle pihta saamiseks ikka hullult vedama. Ja edasi juba…“ arutles Burk.

      „Mis edasi?” päris Mingo.

      „No ma pole kuulnud, et keegi kunagi läbi Musta Augu TAGASI oleks suutnud tulla. Aga kui me suudame…” Burk pidas mõttepausi. „…võib-olla andestatakse meile siis su lollus…”

      „Uoh-uoh-uoh, kus nüüd ütles!” tõmbus Mingo turri. „Ära hakka jälle! Minu lollus, minu lollus… Poleks ma seda riistapuud tööle saanud, oleks SINU takkajärgi tarkusest null kasu!”

      Burk lõi käega. Vaidlemisest poleks praegu kohe kindlasti mingit kasu sündinud. Ta tõmbus küüru ja lippas mööda jäljerida üle põllu, Mingo kannul.

      Nad jõudsid lähima majani ja kükitasid lõõtsutades selle maakividest müüri äärde maha. Kusagilt kostis selgelt kopsimist, sae kimedat undamist ja sekka kellegi vilistatud muretuid viisijuppe.

      Veidi hinge tõmmanud, piilusid poisid ettevaatlikult õuele. Selle keskel oli väike kollane majake ja õue ümber omakorda poolkaares neli eri suurusega maja. Neist kõige suurema uksed olid pärani ja poisid nägid seal askeldamas sinistes tunkedes turdi meest. Just sinna viisid ka lohistamisjäljed.

      Burk ja Mingo võtsid julguse kokku ja silkasid nurga tagant nurga taha, kuni jõudsid lahtiste usteni.

      Suure maakividest riistakuuri katusealune oli üksainus suur ruum, mille seinad ja seinaääred olid paksult täis kõikvõimalikku kola. Seal oli nii tööriistu kui ka suuremaid-väiksemaid jubinaid, rattaid, voolikuid, köisi ja lihtsalt kõikvõimalikku vana träni. Ruumi keskel oli lahmakas laud ja selle ümber tunkedes mees vilistades askeldaski.