Reporter. Avo Kull

ka kokkuleppele.

      „Nii, kas kultuurilugu laupäevasest laulupeost valmis?”

      „Valmis,” tuli kiire vastus kultuurilt, mida tavaliselt esindas ainuisikuliselt nooruke ajakirjanik Eve Mandel, tema ülesanne oli ka spordikülge teha.

      „Väga hea, väga hea,” kordas peatoimetaja. „Lugu kohe mu lauale, fotod ja pildiallkirjad ka.”

      Ants Enden lasi hindava pilgu üle veergudeks jaotatud maketilehe, kuhu vastutav sekretär oli pliiatsiga hulga kastikesi joonistanud, ja tõstis häält:

      „Mida paganat, uudiste veerud veel puhta lagedad! Kuulge, reporterid, kolm nuppu olgu kohe olla! Kähku-kähku!”

      See viimane oli peatoimetaja lemmikväljend, mida ta korrutas pidevalt. Toimetuse teravkeeled olid seetõttu uudistekülje juba ammu kähkukaks ristinud. Aga reporteritega, nagu Enden korrespondente tavatses nimetada, oli asi halvasti, sest neid õieti polnudki. Väikeses toimetuses pidid kõik tegema kõike ja peatoimetaja vaatas abiotsivalt majandustoimetaja Rita Ranniku poole. Ehkki Rita oli ameti järgi täpselt samasugune korrespondent nagu kõik teisedki, andis ülikoolis omandatud ajakirjanikudiplom talle pisut erilise staatuse ja tema meelisteema järgi oli hakatud teda majandustoimetajaks kutsuma.

      „On sul äkki mõni uudisnupp pakkuda, Rita?”

      „Nii palju kui kulub.”

      Endeni nägu lõi särama: „Oh, lase siis tulla, mis uudis sul on. Kähku-kähku.”

      „Linnapea proual olevat jälle uus armuke.”

      Toimetus turtsatas üksmeelselt naerma, peatoimetaja käed vajusid jõuetult rippu:

      „Rita, sa valmistad mulle pettumuse. Esiteks küsisin ma sinult uudist, teiseks on meil valge kvaliteetleht, kus kõmu-uudiseid ei avaldata.”

      „Aga miks? Miks ei võiks me seltskonnauudiseid avaldada? Nüüd on uued ajad ja miks me peame treima mõttetuid nuppe, mis kellelegi huvi ei paku, selle asemel et tõeliselt põrutavaid uudiseid avaldada?”

      „Jäta, Rita, sellel vaidlusel pole mõtet.”

      „Miks siis ei ole? Kas sa ei arva, et niisuguste uudistega kasvaks tiraaž kahekordseks?”

      „Siis paneme veel pornopildid ja kasvab neljakordseks …” Peatoimetaja vakatas. Rita sünnipäeval nähtud pildid olid veel värskelt meeles.

      „Jääb ära! Kas sul majandusest mõnda uudisnuppu pakkuda pole?”

      „Leiame. Palju uusi ettevõtteid alustab ja üht-teist on juba liikvele läinud. Anna mulle üks tund telefonikõnedeks ja saad oma kolm nuppu.”

      „Väga hea, väga hea. Aga muide, majandusest polegi meil viimasel ajal mõnda pikemat lugu ilmunud. Seal peaks ju materjali piisama, või kuidas?”

      „Jätkub, jääb ülegi,” naeratas Rita kelmikalt.

      „Suurepärane! Võta siis asi käsile ja pane neljapäevasesse lehte üks korralik pauk. Hea oleks, kui mõne arvamusloo ka sinna otsa saaks.”

      „Saab ikka.”

      „Väga hea, väga hea. Mis siis veel?”

      Peatoimetaja silmas paberile sirgeldatud plaani ja jätkas nõupidamist iseendaga:

      „Nii-nii juhtkiri on mul juba valmis, poliitikauudised tõmbame …”

      „Kuule, Ants, miks ainult sina juhtkirju teed?” Rita suust tuli järjekordne tavatu küsimus ja hetkeks valitses ruumis vaikus, mille kestel peatoimetaja üksisilmi vahtis küsijat.

      „Ah et miks? Noh, toimetuse vaadete väljendamine on ikka peatoimetaja asi.”

      „Aga kas meie ei olegi toimetus? Miks sina üksi neid väljendad? Pane siis päisesse kirja, et need on hoopis peatoimetaja vaated.”

      „Õige,” toetas Eve. „Pealegi ei pea see üldse juhtkiri olema. Teeme parem toimetuse veeru, kus iga ajakirjanik saab aeg-ajalt sõna võtta.”

      „See oleks palju demokraatlikum,” toetas tavaliselt vaikiv põllumajanduskülje toimetaja Raul, keda muigamisi ka külvivolinikuks kutsuti.

      Pineva pilguga vaatas peatoimetaja pisikest mässu oma väiksel laeval. See oli uudne nähtus, millega ta polnud veel harjuda jõudnud, ja ega ta eriti tahtnudki. Kahekümneaastane praktika rajoonilehe toimetajana oli talle andnud teadmise, et tema sõna on seaduseks ja sellega ei vaielda. Nüüd aga ilmutasid noored ajakirjanikud hämmastavat iseteadvust ja peatoimetaja vääramatu autoriteet murenes pikkamööda. Endenile vähemalt näis nii.

      Vastu tahtmist nõustus ta ajakirjanike arvamusega ja esimesena sai toimetuse veeru tegemise au endale Raul.

      Peatoimetaja ohkas, libistas veel kord hindava pilgu üle maketilehe ja pööras siis ette selle viimase külje:

      „Nii, aga kuidas kalmistuga lood on?”

      Kalmistuks kutsuti kaheksandat külge, millel andsid meeleolu ristidega tähistatud surmakuulutused, ja neid meenutades muutus peatoimetaja äkki kurvaks. Mitte ristide, vaid selle pärast, et kuulutuste vastuvõtja oli juba nädal tagasi töölt lahkunud ja kõikvärki kuulutustega pidid nüüd tegelema küljendaja ja tema ise. Millegipärast oli nii, et tema ise pidi tegema kõigi puuduvate töötajate töö.

      „Kurat küll,” ohkas Enden. „Kas keegi ei tahaks seda kalmistut endale võtta? Ja reklaami ka?”

      Keegi ei tahtnud ja kõik üritasid peatoimetajast mööda vaadata. Ainukesena julges sõna võtta Rita: „Sul oleks tagumine aeg reklaamiosakonda uus inimene tööle võtta.”

      „Nojah, aga kust ma ta leian?”

      „Nalja teed! Terve linn tööotsijaid täis.”

      Muiates vaatas Rita peatoimetaja pidevat võitlust iseendaga ega tundnud talle eriti kaasa. Ta oli ammu mõistnud, et see inimtüüp toitus sagimisest, segadustest ja määramatusest, mille keskel toimekalt sebides ja laveerides pääses mõjule tema erakordne anne luua kaoses korda. Mõistuspäraselt kindlaks määratud piirid, loogiliselt reguleeritud töökorraldus ja täpselt jaotatud ülesanded polnud Ants Endeni jaoks. Ranged raamid ja rutiin oleks tema geeniuse hävitanud.

      Rita omakorda oli juba ammu selgeks saanud, et töö pole siin maises elus kõige tähtsam. Leidus palju muud, mis huvi äratas ja põnevust pakkus. Tööd pidi muidugi tegema ja Ritale tema töö meeldis. Tema terane mõistus tabas lennult mõndagi, mis teistele jäi mõnikord märkamata. Ta oli alati avatud uutele teadmistele ja kogemustele, aga ka uutele elamustele, mida tema romantiline meelelaad oskas ikka aeg-ajalt leida.

      Uudisnupud said tunniga tehtud ja juba sirvis Rita hoogsalt õhukese telefoniraamatu lehekülgi. Vajaliku numbri leidmine ei võtnud kaua.

      „Tere, siin Rita Sõnumitest.”

      „Tere, Rita, rõõm sind kuulda.”

      Kalevi hääletoon tõendas, et ta rääkis õigust, ja jälle ilmus salapärane naeratus naise näole.

      „Tead sa, mulle anti ülesanne sinu ettevõtmistest üks tõsisem lugu teha.”

      „Ah, mis nüüd minust …”

      „Ära ole nii tagasihoidlik. Küll ma sind juba tean, sul on alati midagi põnevat teoksil.”

      „Ära meelita, aga mis ma ikka keerutan ja tagasihoidlikku mängin. Tuled siia või tulen ise toimetusse?”

      „Olen varsti sinu juures.”

      Rita tõusis, haaras laualt käekoti ja üritas ka salvestusseadet sinna torgata, kuid see ei osutunud võimalikuks. Mahukas kassettmagnetofon rändas riiulile tagasi ja seda asendas ruuduliste lehtedega märkmik.

      Tee autobaasi kontorisse polnud pikk ja Rita läbis selle kõndides. Ta astus sisse määratu hoonelahmaka poollagunenud uksest ja tõusis teisele korrusele.

      „Tahad siis vaesest külamehest portreelugu teha?” uuris Kalev kohe, kui oli istet võetud mõõdutundetult suurtesse ja bürooruumi sobimatutesse tugitoolidesse.

      „Miks