Reporter. Avo Kull

tegi seda ja asetas ühe koolipingi auto taha asfaldile. Prantslased eemaldasid kattepaberi ja jäid toodet uudistavalt vahtima. Pikkamööda kustus lai naeratus nende nägudel ja terase tähelepanuga uurisid nad koolipinki igast küljest. Nüüd vaatas ka Kalev oma kaasmaalaste loomingut ja pikkamööda hakkas tal külm. Liialt laiadest liistudest kokkuliimitud laud oli inetu ja robustne. Halvasti pahteldatud liitekohad narmendasid ja ülemäära läikiv pind võimendas puidu pinna viimistlusvigu veelgi.

      Prantslased laiutasid kurva näoga käsi ja raputasid päid. Kalev sai neist aru, kuid olukorra ootamatus ehmatas ja raske oli otsustada, kuidas edasi toimida. Kogemust polnud.

      Nii prantsus-, saksa- kui ka ingliskeelne jutt jäi eestlastele mõistmatuks. Vabrikumehed kehitasid õlgu ja astusid eemale. Üks neist vaatas tagasi ja seisatas hetkeks:

      „Nach Hause!” hüüdis ta, rehmas käega ja kadus kontorisse.

      Vaikides tõsteti koolipink koormasse tagasi. Mehed istusid masinasse ja sohver hakkas seda aeglaselt ümber pöörama. Kaua ei öelnud kumbki sõnakestki, kuni Kalevil kannatus katkes: „Kus kuradi kohta me nüüd autokummid paneme?!”

      Arvo vastust ei teadnud ja jätkas sõitu Saksamaa suunas.

      Juba tuttavas piiripunktis osati seekord õige rada valida ja rahulikult oodati passikontrolli järjekorras. Ärevust ega hirmu enam polnud: kõik oli läinud halvasti ja midagi hullemat ei saanud enam juhtuda.

      Piirivalvur vaatas mõningase nõutusega kord autodokumente, kord reisijaid, siis heitis pilgu passidesse ja uuris pikalt mingit paberit laual. Seejärel helistas kuhugi ja osutas käega kontrolliplatsile. Autojuht roolis masina näidatud kohta ja jäi ootele.

      Äkki rebiti mõlemad autouksed järsult lahti. Neli laigulistes mundrites mustanahalist meest sihtisid kabiinis istujaid automaaditorudest ja karjusid teravatoonilisi käsklusi, mille sisu jäi eestlastele mõistmatuks. Õudust täis pilguga vahtisid nad ähvardavates poosides sõdurite süsimusti nägusid, lapilisi mundreid ja näkku suunatud automaaditorusid, pead pakatamas küsimustest: miks, milleks, mille pärast? Küsimuste esitamiseks aega ei antud. Relvastatud mehed haarasid neil kätest ja tõmbasid nad järsult autost välja. Kalev kukkus külili kivikõvale asfaldile ja lõi valusalt ära nii põlve kui ka küünarnuki. Põrutada saanud kops protestis: hingamine seiskus, kõnevõime kadus. Nagu kuivale tõstetud kala üritas ta õhku ahmida, kuid kõrist kostsid vaid mingid kõõksuvad häälitsused. Õhk sai otsa ja pilt silme ees valgus imelikult laiali. Saapahoop selga muutis pisut lamaja asendit ja äkki avanes kitsas kanal kinnipitsitatud hingetorus. Vile ja rögina saatel ahmis Kalev õhku ja püüdis end kõhuli pöörata, kuid automaaditoru torge ribide vahele peatas ta. Kellegi tugev käsi haaras tal kraest ja jõulise liigutusega tõsteti ta istuma. Kalev avas silmad ja nägi kohe kaht enda poole sihitud automaaditoru. Põlv ja küünarnukk tulitasid, sädemed pöörlesid silmade ees ja meeleheitliku hooga ahmis häiritud kops õhku. Kalev nägi oma autojuhti, keda kaks relvastatud meest eemale talutasid. Arvo lonkas tugevalt.

      Nüüd tõsteti tedagi püsti ja rohkem lohistati kui talutati kõrval oleva seina äärde. Nad pöörati nägudega vastu seina, suruti käed kuklale ja jälle kõlasid mingid käsklused, mis jäid mõlemale mõistmatuks. Hetke pärast raksatas jalahoop vastu kederluud ja valuröögatuse saatel ajas Kalev jalad harki. Kõrvalt kostis autojuhi vali valukarje. Kaks sõdurit astusid sammu tagasi ja võtsid arestandid jälle sihikule. Ülejäänud kaks hakkasid nende riietust ja kehasid läbi kompama. Midagi leidmata lubati neil ümber pöörata ja väsinud käed alla lasta. Hetke pärast klõpsatasid eestlaste käte ümber kinni terasest käerauad. Imestunult jälgisid nad, kuidas kaks vormimeest pööravad nende auto kabiini sisemuse pahupidi ja lasevad kohaletoodud lambakoeral nuusutada iga eset. Sõnatult seisid kinnipeetud müüri ääres ja vahtisid sürrealistlikku pilti, mille võimalikkusesse poleks nad iialgi uskunud. Näis, nagu oleks nad sattunud mingi märulifilmi võtetele, kus relvastatud mehed jõhkrutsevad süütute tsiviilisikute kallal, kuid muhud, sinikad ja valulikult tulitavad kondid rääkisid muust. Oma arust olid nad valgustatud Euroopa südames, kus niisugused asjad peaks olema võimatud. Optimistlik arvamus, et terve Euroopa rõõmustab Eesti okupatsiooniikkest vabanemise üle ja rõõmuga võetakse Kalevite kanged pojad tagasi tsiviliseeritud ühiskonna rüppe, osutus ennatlikuks.

      Trööstitu öö tollimaja kõrvalhoones, mis meenutas väga vanglat, möödus rahutult. Saadud muhud tegid pidevat valu ega lasknud magada. Liiati painas teadmatus oma süüst ja saatusest. Neile küll üritati mitmes keeles midagi seletada, lõpuks loobuti ja lukustati umbkeelsed vahialused isolaatorisse.

      Hommikul ilmus sõdurite saatel hallis vihmakuues keskealine mees ja küsis juba ukselt:

      „Po russkii govorite?”

      Reisijad tundsid mõningast kergendust ja hakkasid hoogsalt südant puistama, kuid tõlk peatas nad:

      „Te olete kahel korral rikkunud Prantsusmaa riigipiiri ja saate nüüd korraliku karistuse.”

      „Aga meie …”

      „Jätke!” käratas mees. „Kiitke jumalat, et teid üleeile põgenemisel maha ei lastud.”

      Teelised vakatasid, jälgisid hirmunud silmadega kõnelejat ega osanud kuidagi reageerida.

      „Hea küll,” leebus venelane. „Rääkige nüüd ära, mis teil plaanis on, miks te piirikontrolli ei läbinud ja miks põgenesite.”

      Teelised selgitasid üksikasjalikult oma järjestikuseid ebaõnnestumisi, kuni tähelepanelikult kuulav tõlk lõpuks muigas, pöördus vanema vormimehe poole ja seletas midagi prantsuse keeles. See kestis kaua ja vahistatud ootasid kannatlikult oma saatust, kuid selgust veel ei tulnud. Vormimehed lahkusid koos tõlgiga ja tulid tagasi alles mõne tunni pärast. Nüüd oli nendega kaasas veel üks ametimees, kes kandis kaht paksu kausta kaenla all. Ta asetas arestantide ette kolm trükitud paberit ja ütles midagi prantsuse keeles.

      „Kirjutage alla,” tõlkis venelane.

      Kalev võttis pakutud pastaka ja vaatas areldi võõras keeles täidetud blankette. Ta ei teadnud, mida teha, ja ootas seletust.

      „Kirjuta juba, kurat võtaks!” kamandas tõlk. „Isegi leebe karistuse saite.”

      Kalev kirjutas paberitele alla ja seejärel pidi ka autojuht sama tegema.

      „Nii,” teatas venelane. „Tollikohus määras teile kümme tuhat Prantsuse franki trahvi ja selle peate kohe ära maksma.”

      „Aga kuidas me …” kogeles Kalev.

      „Väga lihtsalt,” katkestas tõlk ta jutu. „Teie reisikotist leiti kolm tuhat Ameerika dollarit ja need konfiskeeritakse teile määratud trahvisumma katteks.”

      „Aga see on ju kogu me raha … Kuidas me ilma ühegi pennita koju saame?”

      Meeste mure ametimehi ei heidutanud ja hoolimatu liigutusega korjati paberid laualt kokku.

      „Tehke nüüd, et kaote!” käratas venelane ja lisas pisut leplikuma tooniga: „Laske jalga, enne kui ümber mõtleme ja teid mõneks kuuks pokri paneme.”

      Mehed istusid autosse ja alustasid tagasisõitu nüüd juba tuttaval teel. Jututuju polnud kummalgi. Ees seisis nädalapikkune sõit, reisikuludeks vaid tühine peenraha taskus. Kalev istus lõdvalt autoistmel ja vahtis apaatselt enda ette teele. Loota polnud enam millelegi.

      IV

      ILMAR KIRJUTAS. HOOGSALT JA RAEVUKALT, HAMBAID TUGEVALT KOKKU pigistades ja kõikvõimalikke variante püüdlikult peast läbi lastes. Ülesanne polnud lihtsate killast: ta polnud just kõige kogenum kirjamees ja pealegi oli materjal liialt mahukas. Peamiseks pidas algaja kirjamees faktitäpsust ja seda pealiini jälgides täitis ta teksti numbrite ja nimede rägastikuga, millest lõpuks oli endalgi raske aru saada. Midagi polnud parata, tuli lisada mõned kirjeldused ja üht-teist detailsemalt ära seletada. Siis aga läks maht meeletult pikaks. Ilmar luges käsikirja lehed üle, neid oli kogunenud juba kolmkümmend kaks. Tujutult heitis ta pastaka kõrvale, sirutas selga ja vaatas hajameelselt ringi. Maas kortsutatud paberilehte märgates, tõstis ta selle üles, silus sirgeks ja luges veel korra läbi.

      Maakonna