Reporter. Avo Kull

võid.” Rita võttis käekotist märkmiku ja pastaka. „Alustame üldisematel teemadel. Millist perspektiivi sa näed oma tohutu autopargiga ettevõttel?”

      „Ma ei näe sellel mingit perspektiivi, vähemalt praegusel kujul mitte. Meil on küll sadakond Vene päritolu veokit, kuid kõik nad tiksuvad viimaseid päevi ja nendega pole tänapäeva turumajanduslikes tingimustes midagi peale hakata.”

      „Miks?”

      „Majandus pole veel õieti käivitunud ja on võimatu leida piisavat koormust meie mõttetult suurele masinapargile. On küll mingi kaubatransport ja vähene import-eksport, aga piiri taha saatmiseks on meil üksainuke vana Volvo ja selgi hing vaevalt sees.”

      „Aga bussiliiklus?”

      „Ega sellega olukord parem ole. Aasta-paar need vanad romud ehk veel rajal püsivad, aga siis …”

      „Mis siis saab? Milles näed sa lahendust?”

      Kalev tõusis laua tagant ja jäi ajakirjaniku ette seisma.

      „Lahendust? Lahendust ei olegi. Meil tuleb kõigega uuesti otsast alustada. Täitsa nullist, nagu poleks eelnevat viitkümmet aastat olnudki.”

      Mees lükkas tooli lauast eemale ja hakkas rahutult mööda ruumi kõndima.

      „Ma olen juba käinud korra välismaal ja näinud, kuidas seal elu käib. Meile on see mõistmatu ja võõras maailm kõrgelt arenenud tehnika, imeliste teede ja mõistuspäraselt korraldatud autovedudega. Nemad seal on arenenud hoopis teises suunas. Me ei mõista nende keelt ega kultuuri. Me ei mõista nende arusaamu ega eelistusi, elukorraldust ega tavasid, reegleid ega majandamispõhimõtteid. Me ei mõista üldse mitte midagi. Läänes me oleme kui tulnukad teiselt planeedilt ja umbes nii meisse seal suhtutakse ka.”

      „Au nõukogude korrale ja sotsialistlikele saavutustele.”

      „Täpselt nii. Viiskümmend aastat kommunismiehitamist meie maal on paisanud meid täpselt sama pikalt ajas tagasi. Me pole enam eurooplased, vaid nüüd oleme idaeurooplased.”

      „Hea küll, aga püüa siiski mu küsimusele vastata. Milline on lahendus? Kus on väljapääs? Mis hakkab edasi juhtuma?”

      „Ma ei tea, mis hakkab edasi juhtuma, aga millestki me peame alustama. Me peame kõigepealt hakkama turumajandust õppima, päris a-st ja b-st peale. Seda tuleb meil teha töö käigus, katse ja eksituse meetodil, sest ka leiba tuleb kuidagi teenida. Lihtne see olema ei saa. Mina sain oma esimesed vitsad juba kätte ja esimene õppetund läks mulle üsna palju maksma, aga selle võrra olen nüüd targem.”

      „Palun täpsusta.”

      „Esimene katse kasutatud autokummidega äri alustada ebaõnnestus, kuid olen leidnud Saksamaalt partneri, kes pani esimese saadetise juba teele ja rehvimüük läheb varsti käima. Eks mõtteid ole muidki, plaanin veel käivitada kasutatud Lääne autode maaletoomise. Nagu sa ehk tead, on need hetkel küllaltki kuum kaup.”

      „Et mõtled siis autoäri peale jääda?”

      Kalev seisatas ja istus uuesti laua taha. Mõtliku naeratuse saatel raputas ta pead:

      „Ärimeheks hakkan vaid olude sunnil. See pole mu unistuste amet. Minu eelistus on autoveod ehk asi, mida olen õppinud ja hästi tunnen. Usun ja loodan, et kunagi on mul korralik autopark ja korralikud Lääne sõidukid.”

      „Nii et ikkagi tahad uue autobaasi teha? Miks sa siis seda praegust riigiettevõtet ei erasta?”

      „Mida siin erastada? Vanarauda? Pealegi tähendaks selle riigiettevõttega jätkamine tööd vanal sisseharjunud moel ehk sotsialismi põlistamist. Ei, nii see ei lähe. Meil tuleb alustada uue aja ettevõtlust, turumajanduslikes tingimustes, uute nõuete ja reeglite järgi. Olgu peale, et esialgu väiksemas mahus ja tagasihoidlikul tasemel.”

      „Nii et sinul on selge siht silme ees?”

      „Jah, täiesti. See on kõigi meie algajate ettevõtjate tee ja selle peame samm-sammult läbi käima ega saa ühtki arenguetappi vahele jätta.”

      „No nii, ja sa ütlesid, et pole millestki rääkida ega kirjutada.” Rita lõi märkmiku plaksuga kokku ja torkas kotti.

      „Aga … aga ma ei öelnud ju midagi uut.”

      „Võib-olla tõesti, aga sa ütlesid täpselt seda, mida vaja. Ajakirjanduse missioon on vahendada rahvale uue aja hakkajate inimeste mõtteid, kogemusi ja mis peamine – suhtumist. Tead ju isegi, kui palju on praegu käegalööjaid ja neid, kes uue aja painele vastu ei pea. Me tahame näidata, et ka tühjalt kohalt startides on võimalik edukas olla ja alati on võimalik uuesti otsast alustada.”

      „Aga millest sa järeldad, et ma edukas olen?”

      „Ma ei järeldagi seda.”

      Rita tõusis toolilt ja kõndis aeglaselt ümber laua akna juurde. Ta seisatas hetkeks silmitsemaks autobaasi aukliku asfaldiga hoovi. Kui ta ümber pöördus, võbeles ta huulil õhkkerge naeratus.

      „Ausalt öeldes paneb see asi mind ennastki imestama.”

      „Mis nimelt?” Kalev tõusis samuti ja astus naise juurde akna alla.

      „See, et ma nii kindlalt su edukusse usun. Ajakirjaniku asi peaks olema alati kahelda, sest asjad pole kunagi sellised, nagu nad välja paistavad, aga sind ma millegipärast usun.”

      „Kas siis ei peaks?”

      „Võib-olla peaks, võib-olla mitte.”

      Intervjuu oli lõppenud ja nutika ajakirjaniku nõelteravast pilgust kadus uuriv ilme, otsekui oleks keegi selle välja lülitanud. Aval naeratus naise näol peegeldas varjamatut poolehoidu ja kõik tema ilmes ütles, et mees talle meeldib, et talle sobib selle inimese lähedus, et ta tunneb end temaga hästi. Rital polnud kombeks oma tundeid varjata.

      Ruumis valitses vaikus. Öeldud oli kõik, mis lühikese leheloo jaoks vajalik, kuid ometi tundus, et jutuajamine pole sellega lõppenud. Midagi oli veel ütlemata, midagi väljendamata ja sõnadega seletamata, kuid võib-olla polnud sõnu enam tarviski.

      Naine oli veelgi lähemale tulnud. Kaaslaselt pilku pööramata tõstis ta käe ja libistas selle kergelt üle mehe põse:

      „Sa oled üks … sümpaatne meesterahvas.” Rita hääl oli äkki omandanud kummalise tämbri.

      „Sa oled …”

      Rohkem tal öelda ei lastud. Tugevad käed põimusid ümber õblukese keha ja tulitava suudluse õnnestav uim võttis naiselt võime tajuda ümbritsevat maailma millegi muu kui vaid erutava läheduse hetkena.

      VI

      ALBERT LIILIA PANI KOHVITASSI KÄEST JA VAATAS KELLA. VEEL OLI varavõitu minema hakata ja närviliselt näppis ta ajalehe võidunud serva koristamata laual. Tal polnud kommet oma poissmehekorterit tihti koristada ja paras segadus valitses nii köögis kui ka elutoas. Ükskõikse pilguga põrnitses Albert pesemata nõude virna kraanikausis ja musta sokipaari kasimata põrandal. Tühiseid olmeküsimusi oli ta alati põlastusväärseteks pidanud ja neile ta erilist tähelepanu ei pööranud. Need olid tüütud ja igavad ning Albertile see pinget ei pakkunud. Temal olid hoopis suuremad ja tähtsamad mõtted peas.

      Lõpuks ta leidis, et aeg on tulnud, ja tõusis pikkamisi laua tagant. Elutoa toolileenilt võttis ta tumehalli pintsaku, otsis kapi pealt harja ja pühkis hõlmad veel kord hoolikalt üle. Seejärel tõmbas peegli ees lipsusõlme pingule ja libistas kammi läbi pisut punaka tooniga blondi juuksepahmaka. Ehkki kodu võis pikalt koristamata olla, pani ta oma välimusele erilist rõhku ja tema riietus pidi alati veatu olema. Selles arvas ta nägevat osakest oma tulevase äri edust. Ta lukustas hoolega ukse, astus tänavale ja vaatas uudistades ümberringi. Pikk ja soe sügis oli otsa saamas ja oktoobrikuu lõpupäevad toonud rõske jaheduse, mis ennustas peagi saabuva talve tuiske. Albert tõstis krae, pigistas huuled triibuks ja alustas tõtliku sammuga teekonda: nüüd oli ta orienteeritud ainult tulemusele.

      Plaan kohalik ajaleht üle võtta sai paari päevaga küpseks ja omandas selged piirjooned. Ilmar tegutses Pärnu