Reporter. Avo Kull

vakatas hetkeks, võttis baariletilt uue õllekannu ja asetas selle närvilise liigutusega lauale.

      „Näed ju ise, kuidas selle ajalehevärgiga on. Mitte midagi, kurat, mitte ridagi pole ju siiani ilmunud ja keegi ei kavatsegi mu lugusid avaldama hakata. Seakari!”

      Ilmar põrutas rusikaga vastu lauda ja saatis etteheitva pilgu kaaslasele.

      „Noh ja mis selle kobrulehega nüüd siis on? Pidid ta ju paari nädalaga tasku panema.”

      „Ah, ei lähe kõik asjad nii nagu vaja. Ja raha meil ju ka siiani pole. Mis sa arvad, mille eest me sinu arust peaksime selle väljaande ära ostma? Siniste silmade eest?”

      Ilmar vaatas maha ja pobises: „Peab vist tõesti hinge kuradile müüma.”

      „Ah siiani müümata veel?”

      „Ära hirnu!”

      „Okei, aga kellele sa siis kavatsed oma hingenatukese müüa?”

      „Maffia, kulla sõber, maffia. Neil seda va krabisevat jätkub ja lähiajal ma vist võtangi Hassaniga ühendust.”

      „Hassaniga?”

      „Jah.”

      „Kas risk liialt suur ei ole?”

      „Nende meestega asju ajades on risk alati suur, aga vanast ajast ma mäletan, et Hassan on aumees nagu mägede pojale kohane.”

      „Loodame,” nõustus Albert. „Tegelikult mul endal siin ka asi natuke susiseb. Tasapisi tegutsedes ja aktsiaid üles ostes olen juba neljandiku lehest kätte saanud.”

      „Vähevõitu, või mis?”

      „Tea kas ongi. Kui mõistlikult manööverdada, võib tähtede sobiva seisu korral juhatuses enamuse saada ja ettevõtte juhi lihtviisil ümber valida. Saad aru, lihtsa manöövriga maha valida ja kogu sõda peetaksegi paberi peal maha. Ei veriseks löödud ninasid ega lõhutud lõualuid. Elegantne, ah?”

      „Võib-olla, aga palju see manööver aega võiks võtta?”

      „Ei tea, aga las ma uuristan. Küll pikkamööda asjast asja saab.”

      „Tead, ei sobi mulle see pikkamööda uuristamine. Arvad sa, et mul on ilmlõpmata palju aega käes? Kuidagi pean ma endal ka hinge sees hoidma, aga metsaäris on rebimine tihedaks läinud ja sealgi on jama palju.”

      Kõneleja ilme süngestus ja üle laua heidetud pilgud kõnelesid ilmsest ärritusest.

      „Mul on seda lehte vaja kohe, nüüd ja praegu. Aasta pärast pole teda enam millekski tarvis.”