Reporter. Avo Kull

silmadega jälgis Ilmar uue tuttava tegutsemist ja äkki talle tundus, et see pisut pealetükkiva olemisega tegelane on tõepoolest talle kusagilt tuttav. Hetkel ei suutnud ta küll meenutada, kus on seda närviliselt tõmbleva näoga noormeest varemalt kohanud: vast mõnes pealinna joogikohas, või oli see hoopis varasem tutvus koolipõlvest, kuid päris esmakordne see kohtumine kindlasti polnud. Ilmar ei olnud aga juhututtavatega jutuajamiseks just parimas meeleolus ja pealegi oli põgus kiirpilk agara mehe viivitamatult ebameeldivate klassi liigitanud. Vaid huvi uudse joogi vastu takistas teda kohe tõusmast.

      „Kulista ära,” kamandati vastuvaidlemist mittesallival toonil.

      Ilmar muigas ja jõi. Mehe ninakus mõjus küll koomilisena, kuid jahe vahuvein oli see-eest mõnusalt meeldiv. Mullide kihin polnud veel vaibunud ja Chardonnay vürtsine värskus kõditas ergutavalt haistmismeelt. See oli hea vein.

      „Noh, said nüüd pihta?” Albert vaatas äraootavalt üle laua. Tema pinges suu ja kõrgele kerkinud laubakortsud pungis silmade kohal väljendasid varjamatut uudishimu.

      „Millele ma pihta pidin saama?”

      „Jääminek … jääminek, noh. Kui jääkuubikud koos šampusega kõrist alla lähevad, siis ongi jääminek.”

      Noormees puhkes oma nalja üle laginal naerma. Tema käed tõmblesid naeruluksatuste taktis ja lõpuks põrutas ta rusikaga vastu lauda: „Said aru? Ah?”

      Ilmar valmistus tõusma. See kummaline mees käis talle närvidele ja kauem polnud mõtet palagani kaasa teha, kuid seda nähes tühjendas Albert kiirelt klaasi, kuivatas huuled ja suunas pineva pilgu üle laua: „Noh, kas käisid jälle toimetuses lugu pakkumas?”

      Ilmar võpatas: „Kust kurat …kust sina niisuguseid asju tead?” Kärehäälne hüüatus sundis kõrvallauas jutlevaid inimesi pead pöörama. Ilmar tasandas pisut häält: „Mida kuradit sinul sellega asja on?”

      „Sain asjale pihta? Ah?” kõlas kaaslase luksuva naeruga segatud küsimus. „Ei osanud sedasorti küssat oodata, jah?”

      Ilmar ei teadnud, mida öelda. Kõige vähem oleks ta oodanud küsimust oma kirjatöö kohta, millest ta kellelegi polnud sõnakestki poetanud ja mis ilmumiseni pidi püsima sügava saladuskatte all peidus.

      „Ütle nüüd, mees, kustkohast oled sa selle infi välja nuhkinud?” Ilmari hääl muutus ähvardavaks: „Heaga ütle.”

      „Mina?” Noormehe toon muutus äkki asjalikuks. „Mina tean kõike.” Närvilisus tema näost kadus ja nüüd vaatas laua tagant vastu elutarga ilmega mees, kes teab täpselt, mida tahab. „Mina tean hästi, mida selle kobrulehe köögipoolel tehakse, sest kavatsen varsti sellele käkerdisele käpa peale panna ja siis sellest ühe korraliku lehe teha. Saad aru? Ma hoian seal ammu kätt sees ja üks linnuke siristab mulle iga päev, mis jama nad seal kokku keeravad.”

      Albert sirutas end, tõstis klaasi ja jätkas kindla, pisut salatseva häälega: „Siin linnas on veel mitu asja, millele kavatsen käpa peale panna ja panen ka. Ega erastamisprotsessi saa lasta isevooluteed minna ja kogu see krempel tuleb käima lükata õiges suunas.” Sealjuures sihtis kõneleja ühemõtteliselt oma põuetasku poole.

      Lahkumismõte kadus hetkega Ilmari peast. Saatus ise oli ta teele saatnud tuttava, kel oli tihe kokkupuude talle juba pikalt peavalu valmistanud küsimusega. Ehkki noormehe katkendlik kõne ja mõõdutundetu suurustlemine rääkisid selget keelt tema vaimsest tasemest, otsustas Ilmar siiski asja uurida. Jumal teab, lollid võivad teinekord ootamatult leidlikud olla.

      „Aga ütle nüüd, kus sa varem oled mulle jalgu jäänud?”

      „Kus? Sa ei mäleta?” Alberti hääles kõlas naer. „Kus siis meiesugused ikka kokku saavad? Miilitsas muidugi.” Nüüd naeris ta juba laia suuga. „Ega sina mäletagi, sul oli võimas sinikas silma all ja nina kursiivis, mina pääsesin väiksemate muhkudega, aga lõbus lööma truda-poistega oli see sellegipoolest.”

      Ilmari suu venis muigele: seda murdeealiste noorukite kaklust mäletas ta hästi. Oma paarkümmend poissi oli tookord nattipidi koos ja miilitsal tööd tublisti. Ilmar uuris tähelepanelikult oma lauakaaslast ja lugupidamine tema vastu kuigivõrd tõusis.

      „ Nii-nii. Aga kuidas … kuidas sa kavatsed selle lehe üle lüüa?”

      „Väga lihtsalt,” muigas Albert pisut üleolevalt. „Jäta see minu mureks.”

      „Sedand küll, aga räägi … räägi ikka. Mul selle asja vastu täitsa tõsine huvi olemas.”

      „Selles ma ei kahtle. Aga kas su huvi ka nii suur on, et oma tagasihoidlike soovide realiseerimiseks väikese seibi välja käiksid?”

      „Mis seibi?”

      „Raha, kulla mees, raha, ilusaid siniseid Koidulaid. Kui sul ikka asja vastu tõsine huvi on, võin sind kompanjoniks võtta.”

      Vägisi peale tükkiva naeru summutas Ilmar köhatusega.

      „ Ja siis,” jätkas Albert aina enam oma jutust vaimustudes, „siis saad sa selles lehes avaldada kõike, mida iganes tahad. Saad aru, kõike! Ilma mingite piiranguteta, sest esimese asjana vahetame selle tainapeast peatoimetaja välja nagu välk ja pauk.”

      Ilmar ei uskunud oma kõrvu: see mees on fantaseerimisega kahtlemata liiale läinud.

      „Aga ütle nüüd ikka, mismoodi sa seda ülevõtmist ette kujutad,” küsis ta igaks juhuks üle.

      „Ära päri,” tuli enesekindel vastus. „Mul on täiesti vettpidav skeem välja mõeldud. Seda on muide Tallinnas juba korduvalt katsetatud ja see toimib kui õlitatud välk. Mõistad?”

      „Täpsusta.”

      „Ära üritagi. Enne kui paraja papi välja käid, ei kuule sa minult midagi.”

      „Kui suurt … pappi sa silmas pead?”

      „Sada tuhat, vähemaga välja ei tule.”

      „Krooni?”

      „Krooni muidugi. Ega sa mõtle, et rubladest räägin? Aga kuula mind nüüd hoolega.”

      Albert kummardus üle laua ja tasandas hääle sosinaks:

      „Kui sa sada tonni letti laod, on leht paari kuu pärast õigete omanike käes.” Albert naeratas võidukalt. „Kusjuures täiesti seaduslikul teel, nii et ükski koer ei haugu. Vaat nii!”

      „Noh, oletame.” Ilmar keerutas klaasi käes ja üritas mõtteid koondada. Kummaline oli see jutt, kohati arukas, kohati tobe ja raske oli kohe otsustada asja teostamise võimalikkuse üle.

      „Mismoodi tulud-kulud jaotuvad?” küsis ta lõpuks.

      „Sinu poolt on raha, minu poolt teostus, ja tulud pooleks. Sobib?”

      „Võimalik,” kehitas Ilmar õlgu. „Peab mõtlema.”

      Vahuveinipudel sai tühjaks ja Albert tellis uue. Tema fantaasialend sai alkoholist uut indu ja aina hoogsamalt selgitas ta oma maailmavallutuslikke plaane.

      „Ma teen kõva firma! Kurrat, sa ei kujuta ettegi, kui kõva firma ma teen!”

      Alberti nägu õhetas ja otsmikku katsid peened higipiisad. Ta hoidis rusikasse pigistatud kätt püsti ja aina raputas seda. „Ma teen mitu firmat! Kurrat … jaa … see kobruleht on köki-möki, ma teen siin külas puhta vuugi! Kurrat … sa ei kujuta ettegi, kui puhta vuugi ma teen!”

      Ilmar kuulas, olles aeg-ajalt sunnitud joomase kaaslase kuraasi vaigistama, ega osanud ikka veel selget seisukohta võtta. Liialt ebarealistlikud tundusid need plaanid, kuid teisest küljest tõmbas kaasa Alberti fanatism ja pöörane hasart ja ta enda meeleheitega piirnev tahe see kolm korda neetud kobruleht kontrolli alla saada. Soovitav tulemus näis küll ebatõenäolisena, kuid asjaolude sobiva kokkulangemise korral on hullumeelsemadki skeemid õnnestunud, liiati veel niisugusel segasel ajal kui praegu. Igatahes ei hakanud ta hukkamõistva otsusega kiirustama ja lasi asjadel omasoodu kulgeda. Lootusi õhutav jääminekupidu kestis hiliste õhtutundideni.

      V

      IGAVAD