Reporter. Avo Kull

noogutas ja hakkas pikkamööda rasket veokit ümber pöörama. Mõlemad vaikisid mornilt, öelda polnud midagi. Liialt hästi oli meeles neli ööd-päeva kestnud kadalipp, mis nüri järjekindlusega muutis mehed masinaks, mille ainuke otstarve ja eesmärk oli iga veerandtunni tagant mõnikümmend meetrit edasi sõita. Nüüd algas see uuesti.

      Möödus esimene päev, siis teine ja kolmas. Toitu oli selleks korraks küll rohkem varutud, kuid õiget isu polnud kummalgi. Aeg-ajalt üritati auto kõrval joosta ja võimlemisharjutusi teha, kuid abi polnud sellestki – rikutud unetsükkel ja mõtestatud tegevuse puudumine nüristasid aju ja võtsid lihastelt jõu. Veoki kitsa kabiiniga piiratud elamisruum ahistas ja tegi hinge haigeks.

      Ajataju kadus ja päevade loendamine muutus mõttetuks. Nad ei teadnudki enam täpselt, oli see seitsmes või kaheksas raisatud päev, mil piirivalve lõpuks templid passidesse lõi ja sõit läbi laia Poolamaa võis alata. Meeleolu paranes mõningal määral ja mehed hingasid kergendatult. Tundus, et väsinud Volvo mootorgi põriseb pisut lõbusamalt ja rõõmsa elevusega uudistasid teelised ümbrust.

      „No kuis olemine on?” küsis Kalev.

      „Eks ta ikka parem ole … Läheks ainult edaspidi asjad pisut libedamalt. Rohkem niisuguseid jamasid küll enam ei tahaks.”

      Autojuht heitis kiire kõõrdpilgu kaaslasele ja tõsines märgatavalt.

      „Mida sa silmas pead?” uuris Kalev.

      „Noh, seda Prantsuse piiri …”

      Kalev ei vastanud. Sama mure pures tedagi. Vana tuttav Johan oli küll aidanud Saksa viisasid teha, kuid Prantsusmaa omade tarvis polnud abi kusagilt võtta. Kuid neid läks vägagi vaja, sest imekombel oli õnnestunud leida kaubasaadetis Strasbourg’i ja rõõmuga haarati kinni ootamatust võimalusest, mis aitas katta reisikulusid.

      „Ah küll me hakkama saame,” ütles Kalev nii muretult, kui suutis. „See Strasbourg vaid mõnikümmend kilomeetrit Saksa piirist ja õiget piirikontrolli seal ei pidavat olemagi.”

      „Annaks jumal.”

      Aina sügavamale Poolamaa sisemusse viis sõitjaid käänuline ja halvasti hooldatud tee. Pidevad piirangud kahandasid kiirust ja alles järgmise päeva pärastlõunal ületati Gubinis Poola-Saksa piir.

      „Nägid, kui ladusalt see läks,” rõõmustas Kalev. „Piirivalve lööb kulpi ja soovib meile head teed. Ei mingeid muresid!”

      „Nojah, siin olid meil paberid korras, aga näis, mis Prantsuse piiril saab.”

      „Mida hullu sealgi juhtuda võib?!”

      „Kes teab, kes teab …”

      Kaua seisid teelised piiriäärses parklas ja jälgisid hirmunud pilguga eespool toimuvat. Mitmerealine kiirtee elas oma tavapärast elu, kuid midagi niisugust polnud eestlased eluski näinud. Meeletu kiirusega vilksatasid silme eest läbi väikesõidukid, koormaautod ja bussid. Saateks mootorite mitmehäälne ulg ja rehvide lõputu vilin. Lakkamatu autodevool kandus aina edasi ja raske oli mõnel masinal pilku peatada, see kadus vaateväljalt enne, kui silm tema kuju või värvi seletas.

      „Riskime?” küsis Arvo.

      „Riskime,” vastas Kalev, kuid kindlust tema hääles polnud.

      Autojuht käivitas masina ja roolis selle aeglaselt kiirendusrajale. Aina häälekamalt möirgas mootor, aina kiiremini möödusid teeäärsed puud ja põõsad, kuid raja lõppedes polnud olukord suurt muutunud: lakkamatu autodevool vasakpoolsetes ridades kihutas neist endiselt meeletu hooga mööda. Alles aegamööda tekkis mõningane kindlus ja koos sellega tõusis tuju.

      Ärkas teotahe ja hasart, millele andis hoogu kiire liikumise rõõm, tuule raevukas ulg poolavatud aknas ja rataste alt lõputu lindina läbilibisev asfaldiriba. Veel kunagi polnud nad tundnud niisugust mõnu kiirusest, kunagi polnud nad näinud ka teid, kus niisugune sõit üldse võimalik olnuks.

      Terve päeva kestnud teekond läbi heaoluriigi muutliku maastiku hakkas õhtuks otsa saama. Ohtralt silmailu, hasarti ja vaimustust pakkuv Autobahn viis neid aina edasi lõuna poole. Üha kasvava pingega jälgisid mehed viitasid, mis pidid neid varem või hiljem Prantsusmaa piirile suunama. Kalev näppis närviliselt kaht välispassi ja mõtles hirmuga eelseisvale kontrollile. Juba jõudis ta hakata kahetsema kergemeelsust, millega võttis veokile koorma koolipinke mingile Strasbourgi mööblifirmale.

      Aga ikkagi, miks poleks seda pidanud tegema? Tervelt pool reisikulust saab ju sel moel kaetud, aga raha oli vähe. Seda oli alati vähe ja küllap see väike risk end õigustab.

      Lage plats käänaku taga üllatas avarusega. Siniste, punaste ja kollaste liiklusmärkide rägastik võttis silme eest kirjuks ja Arvo peatas instinktiivselt masina. Kohe kostsid selja tagant katkendlikud signaalid ja sohver alustas uuesti liikumist, kuid õiget suunda oli võimatu valida. Nende ees avanes kuus või kaheksa sõidurida ja mõne sekundiga tuli teha valik, millisele neist pöörata. Autojuhil polnud aimugi radade erinevast otstarbest ja harjumuspäraselt otsustas ta parempoolseima kasuks. Sõit jätkus nüüd kitsas koridoris, mille küljed piiripunkti vahetus läheduses ahenesid veelgi. Alles nüüd märkas Arvo sõiduauto märke kahel pool rada ja väikese hilinemisega taipas ta oma eksitust.

      Signaalitamine auto taga muutus aina valjemaks ja rahutumaks. Kõrvalrea Audi sohver küünitas end aknast välja, raputas rusikat ja karjus midagi. Tollipunkti trepilt laskus tumehallis vormis mees, kes ka aina karjus ja vehkis kätega. Arvo peatus jälle. Nüüd läksid signaalid hoopis pööraseks. Tolliametnik trepil lõi endale kaks korda rusikaga vastu pead ja viipas hoogsalt Volvo suunas. Raske oli toimuvat kahtpidi mõista: neilt nõuti edasisõitu. Autojuht lükkas käigu sisse ja võttis paigast. Tollimees aina vehkis. Pärast piiripunkti läbimist tahtis Arvo peatuda, kuid nõudlikud signaalid tagumistelt autodelt ei jätnud selleks võimalust. Aina kiirust koguv autodevool kandis neid edasi kiirteele, mis võttis vana Volvo oma rutakasse rüppe ja kandis seda peatumatu hooga edasi. Nüüd juba Prantsusmaa pinnal.

      „Nägid sa!” naeris Kalev laia naeru. „Ei mingit passikontrolli ega tolliformaalsusi! Mitte piir, vaid lust ja lillepidu!”

      Autojuht raputas pead, kuid mõne hetke pärast andis äsja tekkinud segaduse pinge temaski järele ja nõustuvalt ühines ta kaaslase rõõmuga:

      „See Euroopa polegi nii hull, kui algul paistab.”

      „Muidugi ei ole. Siin on inimlikud seadused ja meisse suhtutakse mõistvalt. Eks nemadki saa aru, et meil esialgu veel pilt pisut segane.”

      „Noh, see veel pehmelt öeldud. Me siinmail ikka alles päris poisikesed.”

      Sõit jätkus rõõmsa lõõbi saatel, kuni suured sinised viidad teatasid sihtkoha lähenemisest. Aeg kaldus õhtusse ja linna sissesõidust loobuti. Mitmed maanteemärgid viitasid puhkepaikadele ja Arvo juhtis veoki kiirteelt maha.

      Kümmekond autot oli metsaäärsel parkimisplatsil puhkuseks peatunud. Sohvrid jalutasid aegamisi ringi, hõiklesid, uudistasid üksteise autosid ja rääkisid millestki, kuid eestlastele jäi nende jutu sisu mõistmatuks. Vene keel oli ainuke, milles nad end väljendada osanuks, kuid siinmail seda ei räägitud ning ametialasest suhtlusest ei tulnud midagi välja. Varakult sätiti end magama ja peagi võttis rammestav reisiväsimus oma.

      Hommik tervitas teelisi päikesepaiste ja linnulauluga. Kabiini poolavatud akendest kostis tundmatute laululindude hommikune metsameloodia. See oli hoopis häälekam ja teravatoonilisem kui Eestimaa laante pehmekõlaline vidin. Peagi häirisid meeleolukat metsaidülli käivituvate veokite käredahäälsed turtsatused, mis teatasid, et kontsert on selleks korraks lõppenud ja aeg järjekordse tööpäevaga algust teha.

      Mööblivabriku leidsid mehed ringtee äärest. Sõit sinna polnud eriti keeruline, kuid ometi oli otsimisele kulunud tunde.

      Katkematu jutuvada saatel tervitasid kaks tüsedavõitu prantslast teelisi, patsutasid neid õlale, tegid tiiru ümber auto ja patsutasid veel kord. Nende lõputu jutu mõttest ei jõudnud eestlaste ajudesse silpigi, kuid see ei paistnud prantslasi häirivat. Nad vaatasid saatedokumente, noogutasid, naersid ja patsutasid sohvrit