Looming. 1 2020

nägi neid juba kaugelt roobasteelt — kahte istuvat kuju pikal merre ulatuval ribal.

      Niisiis, ära ta ei eksinud, kuid võttis siiski mõnda aega, enne kui ta istujad leidis.

      „Mis see nüüd jälle olema peaks?” küsis ta endalt, nagu oleks lahtimõtestatud vaatepilt teda kuidagiviisi häirinud. Need kaks näisid olevat süvenenud vestlusse, justkui ei paneks kumbki neist tulijat tähele; vähemalt märku nad sellest ei andnud.

      Alles siis, kui Emma jõudis päris lähedale, tõstsid vestlejad silmad veepinnalt ja vaatasid, kuid ei lausunud seejuures sõnagi.

      Nad ronisid paati, mootor pandi käima, kett harutati sillaposti ümbert lahti.

      „Kas sõidame?”

      Kaarel B. Väljamäe

      Tahmakuu tekstid

      *

      lehtede lugemiseks mis kirsipuul alles

      ei piisa ei ühe ei kahe käe

      sõrmedest

      taevas on nagu võiks olla parimatel päevadel

      aprillimais augustiseptembris kirgastunud olekus

      aga varbad külmetavad köögis ja on näha

      et kui oleksin puu õues

      kas või toosama kirsike

      lõdiseksin ka seal

      nagu täna toas

      kui värinamees käis

      tuli kuu alguse puhul

      nagu tullakse pühadeks külla

      võttis korra ümbert kinni

      võttis nii vapustavalt

      et natuke nutan

      las siis täna olla nii

      värisen hoian lehti veel kinni

      kaua see nii ei kesta

      varsti tuleb lahti lasta

      varsti on kõik lehed lennus

      varsti kõik põrmus

      *

      piisab kui ta korraks mu poole

      pilgu heidab et ma sulgeks

      südamerahuga silmad

      päikest usaldan pimesi

      *

      minu armsal puul on

      lehti veel piisavalt

      ja vihmapiisavalt:

      okste küljes hoiavad

      end õrnalt

      kõik karvapealt

      sama värvi

      piisad pisarate

      sõsarad

      läbipaistvad

      nagu imepisikesed laternad

      imepiisakesed

      lux aeterna

      seda valgust

      hoiab taevas kinni

      ainult suure

      nutuga

      *

      kas meid

      vaadatakse

      nagu puid

      suure lootusega

      imetledes

      kui oleme talvest

      läbi tulnud

      talv läbi kasvanud

      talvest sündinud

      pungad peas

      esimene rohelus

      silmades

      tullakse lootusega lähemale

      kui õitseme

      õhk me ümber värske

      toitume ahnetest pilkudest

      ei saa meie ei saa teised

      isu täis

      kuni viljadeni mida meilt noppida

      õhus esimesed tüdimuse tundemärgid

      lehed juba rasked

      õhk me ümber rõske

      aga viljad on ilusad

      tasus ära oodata

      üks ja teine käib nüüd külas

      anname mida palutakse

      mõni võtab ise

      silmad maas

      siis näeme kuidas keeratakse selg

      isu saab täis oksad tühjaks

      meie ilu jääb alles mõnes üksikus pilgus

      mis tagasi visatakse

      mõnes veel üksikumas

      kes ainiti vaatama jääb

      nagu mina oma kirssi

      see on üks õnnelik inimene

      keda keegi veel

      niimoodi vaatab

      mis sellest kui on

      elust tuuseldatud

      et tal pole

      enam õieti midagi anda

      peale halli räga

      ja väga

      külma luise

      kallistuse