Looming. 1 2020

üksi olla ja head endast tahta jagada.

      Jalad värisevad all ja kogu kehagi.

      August 2018

      Mazzano Romanos

      Madis Kõiv / Ants Kõiv

      Ateljee

      Madis Kõiv andis enne oma surma mulle, oma vennale, ülesande teha tema pikast (üle 1000 masinakirjalehekülje), segasevõitu, katkendlikust, lõpetamata, paljude variatsiooniliste korduste ja vasturääkivustega romaanist „Minu ema sõnumid” jutte, novelle. Olin seda varemgi teinud. Minu redigeerituna on ilmunud „Portree” („Looming” 2010, nr 10), „Emmi matused” („Vikerkaar” 2009, nr 10—11), „Vihm” („Vikerkaar” 2011, nr 7—8) ja „Öö lokaalis” („Akadeemia” 2020, nr 1).

      Lugejale:

      Loos „Ateljee” kujutatud stseeni algus paigutub koiduaega. Õhtul on istutud lokaalis. Seltskonnas on teiste seas Emma, skulptor, psühhiaater ja skisofreenikust (?) kunstnik Knut Villem, kes kavatseb juba öösel maalida grupiportree „Põrgu”, kuhu ta on valinud modelliks tumedapäise Emma. Eelnevalt on ta korraldanud kõrtsikakluse, kus lõi skulptori nokauti, põhjustades tõsise ajutrauma, mis vajaks haiglaravi. Kõrvallauas sündmuste käiku jälginud jahimees ruttab haiget kliinikusse sõidutama. Kaasa võetakse endine meditsiiniõde Emma, autoomanikust professor ja peale trügib ka seiklushimuline proua Tooni. Selle asemel, et kliinikusse sõita, sõidutab jahimees nad Noarootsi oma jahimajja. Emma jäetakse haiget valvama. Professor ja Tooni sõidavad ära. Ligidusest leitakse enesetapja laip, öeldavasti kõigile tundmatu. Koidikul läheb Emma…

      Ants Kõiv

      Kajakad häälitsesid, kerge tuul tõusis. Kaugel eemal üle karjamaa paistis üksik kollane täpp.

      „Kas see on tuletorn sääl?”

      „Noh, võite sinna tule peale minema hakata, seal on inimesed.”

      „Teie lähete nüüd tagasi?”

      „Jah, peab vist minema.”

      Nad seisid ja vaatasid, kumbki oma kaugusse.

      Emma ulatas käe: „Nii palju asju juhtus, ja ma ei küsinud midagi… ma ei tea miks…”

      „Mis siin ikka pärida. Mõnikord on parem, kui vähem pärid ja vähem vastuseid kuuled.”

      Jahimees võttis käe ja pigistas, lõpetas käepigistuse äkilise järsu survega, see tähendas — hüvasti.

      Nagu kaks meesterahvast jätame jumalaga. Nii mõtles Emma. Lendurid omavahel, või jahimehed. Äärmisel juhul nagu õde ja vend pärast lahusolekule järgnenud põgusat kohtumist.

      Emma ei saanud kunagi teada, „mis mees ta niisugune oli ja mis asju ta tol ööl ajas, või kelle ülesandel”.

      Võib-olla oligi hea, et ta jahimeest enam ei näinud, temast midagi ei kuulnud, sest nii jäi kõik, mis juhtus, alles.

      Koeri ei olnud, ainult hääled. Hääled tulid aknast.

      Lai, eesriideta, kollaselt valgustatud aken, kõik, mis toas sündis, oli väljast näha. Vaatas sisse.

      Põrgu.

      Kolm või neli lampi põles pildi ees, pilt seisis alusel keset tuba, Knut Villem rääkis ja ähvardas pintsliga, sest kellegi nägu ei olnud otseselt pööratud tema poole.

      Ainult need, mis pildil seisid, vaatasid ta profiili ja aknast välja.

      Tooni oli seal kindlasti ja psühhiaater.

      Mõned näod olid täiesti võõrad, mõned arvatavasti pooleli, tema oma (kui see oli tema oma) kaasa arvatud.

      Etnograaf oli muidugi hobune. Ta poleks teda muidu (pildil) ära tundnudki.

      Imelik, miks ta oma pilti „Põrguks” nimetab, aga muidugi, põrgu see on.

      Maja oli üsnagi puudest varjatud ja ime, et ta seda valgustatud akent nägi.

      Kas ta — Tooni — pidi siin olema? Kas ta võis juba jõudnud olla — kui pidi?

      Ta oli, nüüd nägi Emma Toonit läbi akna, Tooni tõusis paremalt nurgast nähtavasti mingilt istmelt, rääkis mõne sõna alla oma kõrvale, tõstis siis pea üles ja näis sekkuvat Knut Villemi monoloogi, pööras seejärel pead ja vaatas aknasse.

      Emmale tundus, et ta nägi teda. Ta rääkis — Tooni.

      Nüüd oli Emmal isegi kampsunist hoolimata külm. Ta oleks pidanud sisse minema, Tooni juurde, ja järele pärima, mida linnas kuulda oli. Ja kuidas ta äkki siia sai.

      Knut Villem seisis endiselt molberti ees, profiil akna poole, mis ta seal tegi, polnud selge.

      Lõpuks sai Emma kangestusest lahti, taipas, tonksis kinganinaga rajakruusast kivikese, võttis selle ja viskas sinnapoole, kust läbi ruudu paistis Tooni nägu.

      Tooni pani suu kinni ja jäi põrnitsema, tuli, surus näo vastu akent, pani peopesad varjuks ette ja vahtis Emmale pärani silmi otsa.

      Monoloog ei olnud mõeldud Emmale, Tooni ei näinud Emmat. Nüüd vist alles nägi. Emma tõstis käe ja viipas. Tooni noogutas, pööras pea profiili, näis kellelegi toas midagi ütlevat.

      Siis käis jälle uks, kaks meest tulid välja.

      „Preili K!”

      Nad olid teda näinud.

      „Mis sa siin väljas vahid, tule sisse, pilt on pooleli.”

      See võis olla ainult Knut Villem ise.

      „Ikka veel?”

      „Mis sa õige arvad, väärt pilti tehakse mitu aastat!”

      Teine hääl: „Tulge sisse pealegi, preili K. Kust te tulete?”

      Teine oli psühhiaater.

      Tema ka siin. Kogu see õhtune seltskond jälle koos — issand halasta!

      „Kas Tooni ei rääkinud, kust ma tulen?”

      „Aga kuidas? Tulge sisse.”

      Ta astus ise paar sammu lähemale. Knut Villem vehkis käega, pintsliga:

      „Too sisse ja hakkame tööle, varsti on hommik käes.”

      „Hommikul maalitaksegi, mitte öösel!”

      Knut Villem jäi uksele pidama. „Kesse kunstnik on, kas sina või mina? Põrgut maalitakse öösel, taevast päeval!”

      Emma astus sisse.

      „See mees on päris häbematuks läinud.”

      Psühhiaater: „Ärge tehke väljagi, ega ta kätega külge ei tule.”

      „Mulle ei meeldi see jutt!”

      „Lähme sisse, Tooni ootab ja tahab pärida.”

      „Hea küll, lähme siis.”

      Nad astusid sisse.

      Pime eeskoda, ühelt poolt köögi muldne lõhn, teiselt poolt — ukse valguse­praost — hommikuste istungite suitsuselt imal häbitus.

      „Astume, astume, suur jagu rahvast on vana kaardivägi, ja kes võõrad on, ei ole mitte sandikopika eestki paremad, nii et ärge kartke.” Ta lõi ukse Emma ees valla.

      Emma vaatas üle läve ja nägi: kõige segaduse peale vaatamata ta tõesti maalis. Tal pidi olema erakordne keskendumisvõime, et seda teha, sest rahu ei olnud toas hetkekski, rahvas sõelus edasi-tagasi; mõned tulid talle üsna lähedale, küünarnukiulatuseni, aga küllap kahetsesid, sest kelleni tahes Knut Villemi küünarnukk ulatus, seda ta ka lõi. Kuhu juhtus, see tähendab, missuguse kehaosa läheneja küünarnukile ette pani.

      Imelik, et ta jalaga ei löö, mõtles Emma ja kujutas endale ette hobust.