Looming. 1 2020

teine, oli kuulnud. Neid oli ta siis uskunud, või peaaegu uskunud, osaliselt vähemalt. Missugust osa? Lugu põdrast, lugu õhuvõitlusest, aadlitiitlist? Emma ei teadnud, missugust — igaühte parasjagu.

      Ta tegi peaga äkilise liigutuse, kuid pea ei tulnud kaasa. Millele?

      Tooni rääkis:

      „Noh, meie lugupeetud professor kadus loomulikult kõige oma autoga. Ja mis minul, vaesel lahutatud naisel, siis üle jäi muud, kui psühhiaatriga mesti lüüa ja siia kaasa sõita. Eventuell, tulin kaasa, ikkagi intelligentne ja teada inimene. Professoriga on igatahes lõpp, vähemalt täna ööseks, mis hommikul saab, seda näeme hommikul.”

      Nüüd alles lõppes Emma stuupor ja pea keeras liigutuskäsuga tagantjärele kaasa.

      Nüüd nägi ta oma selja taha. Tooni kõrval seisis psühhiaater. Tagapool hämaras sumus nagu suitsus olesklesid teised olesklejad. Ta ei tundnud neist tõesti ainsatki. Tal polnud ka äratundmiseks mahti, ta rääkis psühhiaatriga, ütles:

      „See on ju teie hullumaja, eks ole?”

      „Minu, mis asi?”

      „Ausõna, see on hullumaja! Kas ma saan selle jao täna öösel maalitud, tšortogo materi!”

      See oli Knut Villem, kes n ü ü d selja taga karjus.

      „Oh Emma, näed, sa ajasid meie kunstniku tööjärje segamini, ta peab kõik jälle otsast peale alustama. Ta on vihane, nagu sa kuuled.”

      „Ma olen kuradi vihane — hoidke see naisterahvas mul veel viieteistkümneks minutiks kinni. Mis te siin muidu vahite ja plärate. Hoidke nii, et ta vehkima ei pääse!”

      „Kuulsite, me peame teile vist hullusärgi selga ajama.”

      „Ajage hullusärk selga või pantke need kuramuse hispaani kingad talle jalga, aga hoitke see inimene mul paigal.”

      „Ega me tema nägu ikka hoida ei saa. Ei saa ju, Emma. Ütle, et sa hakkad kisendama ja lõustu tegema, siis ta jätab su rahule ja võtab mind su asemel. Ei olegi enam ammu kellelegi istunud. Aga akti ma endast maalida ei lase, seda ma ütlen kohe.”

      „Mine sina persse oma aktiga!”

      Emma tundis kätt oma õlal, üsna jõhkralt keeras see ta ümber — Knut Villem pritsis talle sülge näkku.

      „Kui sa, kurat, mu pildi ära rikud, siis ma löön su maha! Lihtsalt ja kõik!”

      Tooni:

      „Sellest aitab, mina ei jää siia majja mitte üheks minutiks enam. Tule, Emma, lähme, psühhiaater tuleb meiega kaasa.”

      Ta tõusis ja hakkaski liikuma.

      „Kes sind kutsund on, mine ja kao jalust. Aga sina jääd paigale, usu, ma tapan su ära, kui sa pildi nässu keerad, seda pea meeles!”

      Emma ei näinud, kas Tooni jäi paigale või läks, oleks ta vaadanud, oleks ta näinud — psühhiaater hoidis Toonit randmest kinni.

      „Nii sa püsid ja mitte tolli kah ei liigu!” Ta pööras end uuesti pildi poole, nagu midagi erilist ei oleks juhtunudki.

      Mitte keegi ei ütelnud enam midagi, isegi Tooni püsis vait (ja paigal?).

      Nad kardavad. Kas enda või minu pärast? Psühhiaater vastutab oma hullumaja eest ja peab patsientide pärast kartma. Ta läheb ise vangi, kui tal mõni maha lüüakse. Vähemalt pannakse ta hullumaja kinni.

      Mitu hobust ta ära on tapnud? Kuidas ta need paigale sai, ja näod liikumatult maskideks?

      Nüüd olen ma patsient valmis, mõtlen nagu ehtne hullumeelne. Kas siis selle on nad ka planeerinud? Minu mõtted?

      Keegi söandas häält teha, psühhiaater: „Kannatage ära, ega see kaua enam ei kesta.”

      Niipaljuke siis arstlikku tröösti.

      Tooni toibus ja söandas ütelda:

      „Kohe kireb kukk ja kuradid lähevad ja sina pääsed põrguvägedest lahti, eventuell.”

      Emma mõtles: tuleb ikkagi minema joosta.

      Kuid ta ei jooksnud, ta vaatas pilti ja nägi, milleks ta nägu kujunes.

      See huvitas teda, nüüd tõesti, kogu see põrgu.

      Ta jäi, ei liigutanud enam näonahkagi, vaatas ainult ja mõtles.

      Kuni kukk tõepoolest kires.

      See pidi olema kukk, sest Knut Villem pani paleti kõrvale ja hakkas pintsleid pühkima.

      Ta ei kadunud sinise suitsuga, kuid seansiga oli siiski lõpp.

      Kusagilt väga madalalt ronis valgus läbi akna sisse. Lambid hakkasid suitsema.

      Vähemalt muutus nende suits koiduvalguses nähtavaks.

      Keegi ei rääkinud, ka selja taga oli sumin vaikinud.

      Knut Villem ei pööranud enam oma külalistele vähimatki tähelepanu, mitte ühelegi neist, vahtis oma kätetööd.

      Vähemalt võis arvata, et ta seda tegi. Istus ja liigutas ainult pintsleid puhastades sõrmi.

      Emma ütles: „Oh, ma ei tea, mis nüüd teha.”

      Ta ei ütelnud seda psühhiaatrile, ega ka Toonile, rammestusse vajunuist ja mõtteisse kukkunuist (ka Knut Villemist) rääkimata; iseendalegi mitte. Ta ütleb, sest tõesti ei tea, mida nüüd teha.

      Emma raputab juukseid. Nüüd hommikuse tuule jaoks valmis. Vaatab ainult vilguks Tooni poole ja viskab: „Ükskõik mida, aga siit urkast lähen ma nüüd küll minema!”

      Ja lähebki. Läheb välisukse juurde, lükkab ka selle lahti ja on niimoodi väljas. Ta seisab trepil ja hingab — raputab oma juba lahti raputatud juukseid — püüab tuult. Kolmveerandmündina üle lahesuu tõusnud päike lööb ta silmad pimedaks.

      Hästi valitud hetk ühele Silmapilgust üleastunule.

      Siis ei ütle ta enam midagi, läheb kiduravõitu sirelipõõsastest mööda, remmelgate ja saarte poole. Need varjavad maja müürina. Müürist läbi, astub Emma edasi, poolviltu üle oma öise trajektoori otse mere poole.

      Tal näivad olevat selged kavatsused, mida teha (vaatamata sellele, et oh ta ei tea, mida teha).

      Keegi sammub talle järele, see on psühhiaater ja ka Tooni ei jää väga kaugele maha. Seepärast Tooni hõikab: „Kuulge, kas siin mõnda teerada ei ole? Ega te ei kavatse üle selle karjamaa trampima hakata — minul ei ole selle tarvis kingi kaasas, eventuell!”

      Just seda aga Emma kavatseb — otse üle karjamaa, sinna, kus paistab meri.

      Kas ta läheb kivile istuma ja vaatama, või on tal lisaks sellele tõsisemaid kavatsusi.

      Psühhiaater on sellest huvitatud.

      „Mul on kõik mis vaja.” Ja läheb otsustavalt edasi.

      Tooni: „Kuulge, inimesed, siin on ju lausa lehmad! Aga kui Emma ujuma läheb, siis on nad ligidal küllalt.”

      Nad lähevad rannajoone poole. Emma ees, psühhiaater mõnekümne sammu kaugusel tagapool.

      Päike tõuseb veepinnale püsti, veereb nagu vett puudutav punane õhupall. Lambad ajavad ennast jalule ja järgivad lehmade eeskuju. Tooni ometi jääb paigale, hõikab ainult.

      Psühhiaater, kes on jõudnud Emmale järele, ei märka Tooni hõiget.

      -----------

      Nad hakkavad minema suunas, kus nende kujutluses peab olema sadam.

      Tooni: „Sa arvad nüüd muidugi, et ma olen siin seikluste peal väljas, või et mul on professoriga mingisugused plaanid. Või koguni selle sinu psühhiaatriga.”

      „Miks sa nimetad teda minu psühhiaatriks?”

      „Ma