Looming. 1 2020

      

      1| 2020 | Eesti Kirjanike Liidu ajakiri | ilmub 1923. aastast

      Jüri Talvet | Iirimaa / Igavene Linn

      Madis Kõiv / Ants Kõiv | Ateljee

      Kaarel B. Väljamäe | Tahmakuu tekstid

      Tauno Vahter | Taevas Tartu kohal

      Airis Erme | Sügisetüüdid

      Indrek Tenno | Araabialik romanss

      Triin Paja | Jõgi kuivas / Luna / Mai / Tütred

      Mehis Heinsaar | Kusagil miljonite valgusaastate kaugusel

      Triin Tasuja | Armastada / *kui saaks elada ideaalset elu jt luuletusi

      Tarmo Pikner | Parthenoni protokoll 2

      Märt Sepper | Kurva õied / Laul aprillist ja tema soojadest tuultest / Hingus

      Sādeq Hedāyat | Viimane naeratus

      Üllar Peterson | Şādeq Hedāyati jutustus „Viimane naeratus”

      Avrom Sutskever | Luuletus päevaraamatust

      Anna Verschik | „Kes jääb alles, mis jääb alles?”. Ühe luuletuse tõlke tagamaad

      Jüri Talvet | Arutlus Kuubast (ja Eestist) aastal 2019

      Urmo Raus | Kataloonia etüüdid

      Vaapo Vaher / Toomas Haug | Vaba mehena raamatute riigis

      Janika Kronberg | Joovastus Hiiumaast

      Arne Merilai | Rahva laulik Hando Runnel

      Brita Melts | Ood hõrgule olmele

      Vilja Kiisler | Lühisesse läinud laadivahetus

      Tiina Pai | Helgepoolne taandarenguromaan

      Elo Lindsalu | Vaikne liikumine maheduse, leplikkuse,sumeduse poole

      Aija Sakova | Homo sapiens’i kahetsused ja saatuslikud kohtumised

      Kroonikat

      Kai Aareleid | Pajtim Statovci hea aasta

      Simo Runnel | Sõna aade ajaloost

      Janika Kronberg | Ajast ees ehk Väino Ilus 90

      Jüri Talvet

      Iirimaa

       Mälestades Jaak Rähesood, James Joyce’i esmatutvustajat Eestis

      Ruutude vangis klaas. Vaade välja:

      räsitud pihlakapuud,

      ruugetes marjades maiustab rästas,

      sitke järeleandmatu tuul.

      Life jõe kaldal lopsakas leinakask

      (vees luiged, kel huvid on muud).

      Üks vaikne tark mees lahkus eile

      viisakalt, tülita

      (Pärnust oli ta pärit,

      ei sõdinud ta jumalaga)

      kui lõpule lähenes Tartus

      veel üks juulikuu.

      2019

      Igavene Linn

      Igaveses Linnas ei kehti iga ega aeg.

      Viivitasin kaua rännuga Rooma, ei tea,

      on see hea või halb.

      Mazzano vanalinnast Borgost pärast orgu

      taas mäkke tõustes, bussile teel

      kargab välja ei tea kust, rõõmsalt kepsutab

      mu eest mööda süsimust noor erk kiisu.

      (Aimugi pole tal endekoormast, mis inimesed,

      targad ja selgeltnägijad, ta selga kõik ladunud on.)

      Nõnda siis selle rõõmsa musta kiisu märgi all

      ronima Roomas püha Peetri juurde end asutan.

      (Lift maksab kümme eurot, jala saab kaheksaga.)

      Kel jalad käivad, see käigu oma jalgel —

      vähemalt seda teed!

      Trepp kupli alla on pikk ja kõrge, mõelda jõuan mõndagi.

      Ivarist, kes äkki öösel külla tuli — vist seks,

      et temalegi kalli Rooma ootust jagada.

      Märkan, et nüüd oleme ühte kasvu ja mina temast

      kogunisti vanem — sest talle siinpool antud aastaid

      kasinalt jagus, kuigi enam kui Dante Alighierile ja Juhan Liivile,

      Kristusest, Kristjan Jaagust ja Keatsist rääkimata.

      Kas andsin sulle juba oma raamatu „Luulest”,

      seal sinustki on juttu!

      — Küllap, vastab ta, kuid seal, kus elan praegu,

      mul tuba pole ega raamatutele riiuleid,

      aadresski pole see, mis oli Normanis või

      Fountainstownis, kuhu sa õigupoolest selle läkitasid,

      kas peale kirjutasid lihtsalt „Ivarile”?

      Mu enda isagi mind tuli vaatama selsamal ööl.

      Kellelegi ütlesin, et lapsepõlves malet temaga

      me mängisime ja tugev selleski ta oli ja kui ma võitsin,

      siis meelega ta nõrga käigu tegi. Aga

      kas tegelikult ikka mängisime, see mul meeles pole,

      sest kogu aja tal ehitada oli vaja,

      ise ta kõike teha tahtis ja valmis ei saanud,

      tööd teha vaid jõudis rängalt rügades.

      Viimane trepijärk, kus seinad kaardu pea kohale

      justkui merehädas laeval kalduvad, pea pööritama paneb,

      kuid hingeldades siiski jõuan kupli alla. Peetrust

      näha pole, ja miks peakski ta olema, tegelikult

      pole ma targem, vanem ega parem kärbsest,

      Ikarosest, tollest, kelle täna Nasa-targad

      Päikese pinda saatsid nuhkima.

      Kupli all mõtlen emale, kes täna 104 täis sai,

      ja kõigest ilust, mis mu osaks saanud

      temalt ja lastelt ja vanavanematelt on, ja sinust,

      ja kõigist naistest, kes oma hinges

      neitsiks jäid ja jäänud on ja seda ülimat

      ei keelaks mulle, vennast-õdedest,

      sõpradest. (Just nüüd helistas õetütar, kes

      kaua ootas, lõpuks aga pisitütre ja -poja õnnelik

      ema on, teatas, et manalasse kadus

      mu onutütar, see mustasilmne õigluse tuli

      nagu ta isa Volts ehk Voldi, puusepp-tisler

      nagu Jeesuse isagi, kes oma õe, mu ema rõõmuks

      klapplauaga kapi tegi, kuhu kitsukeses toas

      mahtus ära kõik, mis kahele poisile kooliajaks vaja.)

      Jõuan maa peale tagasi, otsin Rooma kuuma