Looming. 1 2020

ta Emmat hobuse paremale käele (kõrvale, tuleks vist ütelda, või jalale).

      Maalimine läks kiiresti, sest midagi temast oli sinna juba ette visandatud, seda oli ta ju aknastki näinud.

      Tooni istus Emma lähedal toolil, kuid pidas tal siiski „silma peal”, et ta ei liigutaks ja pilt tuleks täpne.

      Niipea kui psühhiaater Emma suitsusesse tuppa sisse „tõukas”, haaras Knut Villem tal „turjast kinni” (psühhiaatri sõnad), tiris lampide vahele pildi ette ja kamandas:

      „Seisa nüüd siin paigal ja vaata, et sa ei liiguta, niigi on kuradi vähe aega jäänud!”

      Ta pani Emma seisma pildiga en face, nii et ta vaevalt toast muud nägi kui pilti molbertil, sealsamas kõrval lauakest värvide ja pintslitega, paletti ja pintslit Knut Villemi käes, tulesid pildi ümber ja varje, mis molberti tagant mööda hiilisid; nägi mingeid madalaid istmeid või patju seinte ääres ja riideräbalaid üle kogu põranda, ka pudeleid ja klaase ja taldrikuid muidugi.

      Ta ei teadnud, kes siin, põrgus, koos viibivad. Kuid põrgu see oli, seda Emma möönis.

      Tooni tuli ta juurde, pildil Emmat ei näinud. Õieti oligi seal ainult kaks selgelt, ilmeteni välja maalitud silmnägu, tema oma ja hobuse.

      Tooni päris ja päris, oli asjade käigust sügavalt huvitatud, kuid ei pillanud kordagi toda võimalikku lauset sildade põlemisest. Võib-olla arvas need juba mahapõletatuiks ja ei tahtnud varemetest rääkida.

      Emma ei saanud talle palju vastata, sest vastata polnudki palju ja Knut Villem keelas tal rääkimise — vähemalt täie suuga — ära: „Mis sa arvad, et ma teen siin mõnda ilupilti või, hoia suu paigal — suunurgad on see kõikse tähtsam!”

      Pealegi ei olnud Emmal oma suunurki (niivõrd kui üldse) Tooni küsimustele vastamiseks raisata, tal olid omad küsimused Toonile. Siis, vaevalt suud paotades ta küsis.

      Ometi kiskus Tooni talt välja andmed jahimehe aadlitiitli kohta, mille puhul esialgu põlastavalt puhatas: eventuell, küll luiskab. Hiljem muutus tõsisemaks, näis isegi valmis olevat uskuma, sest kuulutas: „Ma ei saa aru, miks sa, inimene, tema juurest siis ära tulid?”

      Mille peale Emma ei mõistnud muud ühmata kui: „Aga see pilt?”

      „Vot, üks õige sõna kah terve päeva möla sekka.” — See tuli Knut Villemilt.

      „Mis Juhanist sai?” See tuli Toonile alles nüüd meelde. „Dina oli peast poolsegane, tal olid vist Juhaniga kindlad lootused.”

      „Miks olid?” — Parajalt lühike vastuküsimus.

      „Või on, kui tast veel asja saab.”

      „Küll saab.”

      „Kus professor jäi?”

      „Hoia suu kõvasti kinni, ma teen nüüd seda!”

      Knut Villem uuris ilmet, nagu olnuks ta inkvisiitor, ja võib-olla oligi.

      Emma mõtles: ja mis ma tast õige kardan, ma ei ole ju palgatud modell, ma võin igal ajal selja keerata ja minema marssida, arvaku ta must, mis arvab!

      Kuid tõenäoselt ei arvanud Knut Villem (praegu) vähimatki, või ehk siis seda, et suunurgad, mida ta maalib, kuuluvad põrgu pärisperenaisele, aga vaevalt sedagi.

      Toonil keeldu ei olnud, tema võis rääkida:

      „Ma ei saa aru, miks ta sinu omale modelliks valis, mina oleks veel paremini põrgupiigaks sobinud, igatahes. Või sellepärast, et sina oled brünett ja mina blond?” Tooni osutas õlaga ebamäärases suunas.

      Emma vaatas pilti, nüüd tulid maja ja ümbruse kontuurid eriti selgesti nähtavale, nagu oleks keegi neid maalinud, aga ei maalinud ju, ainult tema enda näo kallal nokitses Knut Villem, kuid taust tihenes ja tihenes.

      Nüüd nägi Emma selgesti toda kõrget maja mingil paljal mäeküljel, isegi raagus puid selle ümber, külmi siniseid pilvi all taevaserval ja tuules laperdavat pesu maja taga.

      Ta oli seda maja näinud, ta oli selle maja juures käinud, seal elanudki võib-olla. Kunas?

      Ma ei ole maganud, sellepärast ma vist näen und — või on see mõni vana uni, kunagi ammu lapsepõlves nähtud. Unustatud juba ja nüüd siin põrgus meelde tuletatud. Ja mina vaatasin aknast välja ja hobune uksest? See ei saa ju nii olla.

      Psühhiaater ujus tagaplaanilt lähemale, võis nüüd seista kusagil Tooni tooli kõrval, kuid Emma teda ei näinud. „Jah, selleks te sobite, sest pildist saab veel midagi, isegi mina hakkan seda uskuma. Just teid oli siia vaja. Kas te teadsite?”

      „Kurat, kas sul püsib üks minut nägu paigal või ei püsi!”

      „Kuula, Emma, kas see ei lähe nüüd liiale. Ma võin sulle näppude peal üles lugeda kõik need kunstnikud, kellele m i n a olen istunud, aga niimoodi ei ole ükski neist härrastest minuga käituda söandanud.”

      Selle peale kostis vaba inimene psühhiaater: „Te olete lihtsalt istunud ja lasknud endast näopilti maalida, mille puhul ei ole eriti oluline, et see täpselt — üks­kõik mis mõttes — välja tuleks.”

      Kohalviibiv publikum oli nagu teisest maailmast pärit, justkui mingi nähtamatu kilega Knut Villemist eraldatud, isegi (mingil määral) Toonist ja psühhiaatrist.

      Võib-olla ootavad järjekorras? Võib-olla võetakse nad kõik ükshaaval läbi, maalitakse igasse aknasse mõni nägu?

      Täna öösel ei jõua ta ju kõiki neid läbi maalida, vähemalt mitte nii põhjalikult nagu mind.

      Aga mis asja see rahvas siin siis ikkagi teeb, kui nad pildiga mingilgi moel ei ole seotud?

      Aga Tooni? Psühhiaater? Neid ju pildil ei ole — ega tule, hommik on nagunii varsti käes ja päevatöö peab reeglite järgi enne kuke kiremist olema lõpetatud. Ta kuulas — mitte ainsatki kukke. Niisiis, aega veel oli. Ka Tooni jaoks? Psühhiaater ennast ju nagunii ei lase maalida.

      Mis on mul selle hullumaja…

      Siinkohal lõikas valgus ta mõtte pooleks. Nagu oleks keegi möödahiilijatest ta kõrva kohale kummardunud ja ütelnud — ta kuulis (oma sisemist häält): Kas sa siis aru ei saa, see on ju hullumaja!

      Kuidas ta (Emma) seda varem ei taibanud ja ometi oli temagi tahtnud ükskord psühhiaatriks saada?

      Muidugi, et Knut Villem on hull, see oli varemgi teada, sellest on ammu räägitud, tema hullustest ja ta salapärastest hobusemaalidest. Emma isegi on seda tähele pannud, vähemalt täna õhtul, kui nad promenaadil kohtusid, oli see ju päevselge. Ja see pilt, mida ta praegu Emma pealt maha maalib ja millele tema ise silmnäotsi vastu seisab. Kas võis mõni normaalne inimene niisugust asja maalida, pealegi öötunnil õlilampide valgusel! Niiviisi tuleleegiga maalitava suunurki uuri­da — mida need suunurgad tähendama pidid? Ja põrgu? Maja nagu hullumeelse arhitekti nägemuste järgi projekteeritud. Missugune maja? See, mis talle pildilt vastu vahib? Või see, mille sees ta koos pildi ja maalijaga istub?

      Kogu hullude seltskond seisab vaheldumisi aknal ja nüüd on tema kord. Ja hobune uksel. Kas ta nägi hobust uksel, kas ta pidi hobusest mööda trügima, et sisse pääseda. Etnograaf? Kas etnograaf ol… on siin?

      Psühhiaatri eksperiment alates lokaalis istumisest!

      Aga kuidas ta siiski ei olnud midagi kuulnud psühhiaatri erahullumajast kusagil Noarootsi rannakülas? Miks ei võinud Tooni ollagi psühhiaatri patsient? Alles hiljuti oli tal vana Pukitsaga lahutusprotsess. Paljudelgi läheks Tooni asemel niisugusel juhul vaja psühhiaatrilist abi. Ürgkarje?

      Karje läbi kõrgete akendeta maja ainsa akna välja tuulisele lagendikule. Karje läbi uksel vahtiva hobuse hirnumise.

      Kõik viitas ju sulaselgelt hullumajale.

      Ja miks ta ise siin istus — liikumatult skisofreenilises stuuporis? Võib-olla ei saanudki ta enam liigutada.

      Kuidas