Kui Emma kadus. Wendy Walker

      Psühhiaater: „Kas sa sellepärast hakkasidki selle valdkonnaga tegelema? Kirjutasid oma lõputöö nartsissismi tsüklist perekonnas?“

      Ja mida see tõendas? Ta polnud psühholoogiat teadliku otsusega õppima läinud. Ent kui Abby oli esimest korda lugenud nartsissismi ja nartsissistliku isiksusehäire kohta, oli ta tundnud sellist adrenaliinisööstu, et see võttis põlvist nõrgaks. See juhtus Yale’i raamatukogus otse toakaaslase silme all, kes arvas, et Abby sai rabanduse. Abby oleks tahtnud kägarasse tõmbuda ja maa alla vajuda – et kaoksid need sõnad, mille tõttu ta õpiku lehekülgede kaudu äratundmisele jõudis.

      See oli haigus, mida kõik enda arvates mõistsid, nimetades nartsissistiks iga tüdrukut, kes kaks korda peeglisse vaatas, ja iga poissi, kes kunagi tagasi ei helistanud. Raamatud ja filmid tembeldasid kõik isekad tegelaskujud nartsissistideks, aga alati saabus lõpuks lunastus ja lepitus ning tunneli lõpus kumas valgus. Vähesed teadsid, mida see haigus endast tegelikult kujutab. Milline see tegelikult välja näeb. Pole mingit lunastust. Ega leppimist. Mitte ühtegi valguskiirt tunneli lõpus. Just see – valed ettekujutused ja kergekäelisus – teeb selle haiguse nii ohtlikuks.

      Versioon number kuus.

      Psühhiaater: „Kujutame ette. Oletame, et surve oleks olnud tugevam – et oleks võetud kohtuorder psüühilise hinnangu jaoks; et oleks võideldud kohaliku meediaga, mis oli kindlalt asunud leinavate vanemate seljataha. Oletame, et Judyl oleks avastatud mingisugune isiksusehäire. Ja Owen Tanneril võibolla depressioon. Ja Jonathan Martin oli võibolla alkohoolik ja tema pojal oli ADHD. Ja oletame, et ema oligi psüühiliselt viletsas seisus. See kõik ei tähenda, et tüdrukud oleks üles leitud.“

      Ja seal see oligi – päästepaat. Abby oli sinna sisse roninud ja see oli ta iga kord päästnud. Iga kord, kui ta kaelakeele mõeldes üle parda kukkus, kui kolmas häirekell pani teda ühegi kahtluseta uskuma, et tüdrukute kadumise taga oli perekond – iga kord ronis ta tagasi paati ja päästis end uppumisest.

      „See poleks neid päästnud.“

      See poleks neid päästnud.

      See versioon, see päästepaat, oli päästnud tema. Ent see polnud andnud talle hetkegi rahu.

      Ta kihutas sissesõiduteelt minema, päike tungis talle silma ja ta pöördus „piibli“ viimase lehekülje, ainsa versiooni juurde, mis oli jäänud tühjaks. Ainsa, mis vajas sõnadega täitmist. Vajas vastuseid. Ta ei suutnud hoiduda lootusest, et nüüd saab see versioon lõpuks kirja pandud.