Kui Emma kadus. Wendy Walker

õhku, raputas pead ja kallistas meid lõpuks nii tugevasti, nagu poleks erutus oma imelisuse pärast tema sisse enam ära mahtunud, nagu ta peaks selle erutuse oma kehast mingi füüsilise pingutusega välja väänama. Pärast pigistamist hingas ema oma kontidest vabanenud erutuse pika ohkega välja. Erutus väljus tema kehast sooja hingeõhuna, mis täitis kogu toa ja kindlustas emale mõningase rahulolutunde.

      Mõnel teisel korral, kui ta oli kurb või vihane – sest maailm, mis ei näinud, kui eriline ta on, oli tema vastu kuri –, olime meie ainsad, kellele ta sellest rääkis, sest ta teadis, et ainult see toob ta pimedusest välja.

       Sa oled maailma parim ema!

      Ja me uskusime seda, Emma ja mina, kui me alles väikesed olime.

      Mäletan neid hetki kildudena, mis enam omavahel kokku ei klapi, nagu klaasikillud, mille servad on siledaks kulunud. Tugevate käte tugev pigistus. Ema naha lõhn. See oli Chanel No. 5, mille kohta ema ütles, et see on väga kallis. Meil polnud luba seda pudelit puudutada, aga mõnikord hoidis ta seda meie ees ja lasi meil pudeli pihusti otsast lõhna nuusutada.

      Teisteks kildudeks on ema hääl, kui ta karjus ja oma voodis püherdas, pisarad voodilinu niisutamas. Olen Emma selja taga peidus. Emma vaatab vaikselt, uurib pingsalt ema ja peab arvet. Peab arvet ema vaimustuse üle. Peab arvet tema meeleheite üle. Mäletan veel seda tunnet, mis mul oli. See pole seotud ühegi kindla hetkega. See on lihtsalt mälestus tundest. Kuidas teen igal hommikul silmad lahti hirmunult, sest mul pole aimugi, mida päev tuua võib. Kas ema kallistab meid? Kas ta kammib mu juukseid? Või ta nutab oma voodis? See oli sama, kui sa pead valima, milliseid riideid selga panna, teadmata, mis aastaaeg väljas on, kas talv või suvi.

      Kui Emma oli kümnene ja mina kaheksane, hakkas ema lummus tuhmuma ereda valguse kõrval, mida tulvas välismaailmast – päris maailmast, kus ta polnud nii ilus või tark või hea ema. Emma oli hakanud tema juures midagi märkama ja rääkis sellest mulle, kui tahtis.

      Muide, emal ei olnudki õigus. Polnudki tähtis, millega tegu: kas sellega, kuidas ta suhtus mõne meie koolikaaslase emasse, või mõne faktiga George Washingtoni kohta või sellega, milline koer oli üle tee läinud. Tähtis oli see, et tal polnud õigus, ja iga kord, kui tal õigus polnud, muutusid meie hääled talle vastates üha ebasiiramaks.

       Kas ma polegi hea ema? Kas ma pole parim ema, keda endale tahta?

      Ma ei lõpetanud selle sõna ütlemist. Jah. Aga kui mina olin kaheksane ja Emma kümnene, siis ta teadis, et me valetame.

      Tol päeval olime köögis. Ta oli isa peale vihane. Ma ei mäleta, miks.

      Tal pole õrna aimugi, kui hullupööra tal vedanud on! Ma võiksin endale ükskõik millise mehe saada. Teie, tüdrukud, teate seda! Minu tüdrukud teavad.

      Ta toimetas taldrikutega. Kraan lahti. Kraan kinni. Käterätik kukkus põrandale. Ta võttis selle üles. Emma seisis teisel pool hiiglaslikku köögisaart. Mina seisin tema kõrval, mu õlg puutus tema vastu ja ma kallutasin end tema poole, et saaksin vajaduse korral tema taha peitu pugeda. Emma paistis mulle nii tugev, kui ta seal jälgis, millist aastaaega on oodata. Kas tuleb suvi või talv.

      Ema hakkas nutma. Ta vaatas meie poole.

       Mida te ütlesite?

      Jah. Vastasime, nagu me alati vastasime, kui ta meie käest küsis, kas ta on maailma parim ema.

      Läksime tema juurde ja jäime ootama kallistust, naeratust ja ohet. Aga ühtegi neist ei tulnud. Selle asemel tõukas ta meid mõlemaid eemale, üks käsi minu, teine käsi Emma rinnal. Ta uuris meie ilmeid uskmatult. Siis ahmis ta õhku ja jäigi hinge kinni hoidma.

       Minge oma tuppa. Kohe!

      Tegime, nagu meile öeldi. Läksime kumbki oma tuppa. Üritasin Emmaga rääkida. Mäletan, et kui me trepist üles läksime, Emma tormates, mina vudides, siis küsisin: mida me tegime? Aga Emma rääkis emast ainult siis, kui tahtis – siis, kui tal midagi öelda oli. Meie emast kirjutaks loo ainult tema, mitte keegi teine. Ta lükkas mu käe oma käsivarrelt eemale ja käskis mul vait jääda.

      Me ei saanud õhtusööki. Ega ühtegi kallistust. Ega ühtegi head ööd musi. Nende asjade, meie ema kiindumuse, hind keris selle õhtu ja järgnevate aastatega kalliks. Need asjad, mida pidime ütlema ja tegema, et emale oma imetlust tõendada, kaotasid oma väärtust, mida rohkem me neid ütlesime ja tegime – kaotasid väärtust ja muutusid, nii et ema armastus muutus väga napiks.

      Mõni aasta hiljem, kui olin üksteist, vaatasin ühest müütide raamatust oma nime Cassandra kohta järele. See nimi on tegelikult pärit kreeka mütoloogiast. Trooja kuningal Priamosel ja kuningannal Hekabel oli tütar: „Kassandral oli võime tulevikku ennustada, aga tal lasus needus, et keegi ei usu tema ennustusi.“ Vahtisin tükk aega neid sõnu. Pea oli täiesti tühi. Äkitselt muutus universum mõistetavaks ja kõik koondus minu ümber – kuidas ema oli mulle selle nime pannud, aga kuidas see tegelikult pidi olema saatus. Saatus – või jumal või mis tahes – oli sisenenud minu ema teadvusesse ja pannud selle nime tema pähe. See miski oli teadnud, et ma tulen. Ta teadis, et ma ennustan tulevikku, aga mitte keegi ei usu mind. Lastel on komme uskuda fantaasiaid. Nüüd ma tean, et see, et ema pani mulle nimeks Cassandra, ja see, mis hiljem juhtus, polnud midagi muud kui juhuslike sündmuste koosmõju. Aga sel hetkel, kui olin üksteist, tundsin end vastutavana kõige eest, mis juhtuma hakkab.

      Sel aastal mu vanemad lahutasid. Sel aastal rääkisin inimestele, mida ma tean – et ma suudan näha, mis juhtuma hakkab. Rääkisin inimestele, et Emma ja mina ei tohiks ema ja tema kallima härra Martini ja tolle ainukese poja Hunteriga koos elada.

      Vanemate lahutus ei üllatanud mind. Emma ütles, et teda samuti mitte, aga ma ei uskunud teda. Kui see oleks tõsi olnud, siis poleks ta nii palju nutnud. Kõik arvasid, et Emma on tugev, et talle ei lähe miski korda. Inimesed eksisid Emmas alati, sest ta suutis ärritavatele asjadele reageerida rahutuks tegeva rahuga. Tal olid tumedad juuksed nagu meie emal ja tema nahk oli väga pehme ja kahvatu. Teismelisena avastas ta erkpunase huuleläike ja süsimusta lauvärvi ja selle, kuidas nende taha peituda – see oli justkui värviga kaetud sein. Ta kandis lühikesi seelikuid ja liibuvaid sviitreid, mis olid peamiselt kõrge kaelusega ja musta värvi. Ma ei saa vaid ühe sõnaga kirjeldada seda, kuidas ma teda nägin. Ta oli ilus, tõsine, piinatud, haavatav, meeleheitel, halastamatu. Ma imetlesin ja kadestasin teda ja ahmisin endasse iga hetke, mil ta mulle palakese endast poetas.

      Enamik paladest olid tillukesed. Paljud neist olid mõeldud, et mulle haiget teha või mind kõrvale jätta või ema silmis plusspunkte teenida. Aga mõnikord, kui ema magas ja maja oli vaikne, tuli Emma minu tuppa ja ronis minu voodisse. Ta puges teki alla ja lamas mulle hästi lähedal ning mõnikord võttis ta mind oma kaissu ja surus oma põse vastu minu õlga. Just siis rääkis ta mulle asju, mis mind toitsid, andsid sooja ja turvatunnet, isegi kui ma ärkasin ema talvisesse meeleollu. Ühel päeval, Cass, oleme ainult meie kaks. Sina ja mina ja mitte kedagi teist. Ma mäletan ta lõhna, tema hingeõhu soojust, tema käsivarte tugevust. Me läheme igale poole, kuhu tahame, ja me ei lase teda kunagi ligi. Ta ei lähe meile enam korda. Mäletan siiani tema häält. Minu õde öös mulle sosistamas. Ma armastan sind, Cass. Kui ta minuga niimoodi rääkis, siis mõtlesin, et oleme igavesti puutumatud.

      Lasin Emmal end veenda, et ma lahutuse ajal ema reedaksin. Ta oskas kõigi mängus osalejate järgmist käiku ette näha. Ta oskas nad oma kurssi muutes kursilt kõrvale kalduma panna. Ta oli tundlik, kohanduv. Ja ta ei keskendunud kunagi mingile konkreetsele tulemusele peale enese ellujäämise.

       Cass, me peame koos issiga elama. Kas sa ei saa aru? Ilma meieta on ta nii kurb. Emal on härra Martin. Isal oleme ainult meie. Saad aru? Me peame midagi tegema ja kohe! Või on lootusetult hilja!

      Emma ei pidanud mulle seda ütlema. Ma sain kõigest ise ka aru. Ema peigmees härra Martin kolis meie isa majja otsekohe pärast seda, kui isa oli välja kolinud. Tema poeg Hunter läks internaatkooli, aga elas meie juures siis, kui oli vaheaegadel ja nädalalõppudel