Kui Emma kadus. Wendy Walker

lahti harutada, oli Abby pööranud pilgu uuesti perekonna poole.

      Kui ta silmad avas, seisis tuba paigal. Võtmed olid sealsamas, tooli kõrval laual ja ta haaras need pihku. Ta läks ukse juurde ja lasi tuppa ereda päikesevalguse koos kuuma ja lämbe õhupahvakuga.

      Toona polnud keegi vastu vaielnud. Tegelikult oligi kogu uurimise tähelepanu koondunud siseringile, perekonnale ja eriti just Martinite kodule. Kriminalistid otsisid kodust füüsilisi asitõendeid. Pangakontod, krediitkaardid, telefonikõnede väljavõtted – kõik koguti kokku ja kõike analüüsiti. Küsitleti sõpru ja naabreid.

      Abby meenutas uurimise algusesse jäänud vestlusi. „Jah, jah, see kõik on vajalik informatsioon. Kõik on vajalik.“ Teismelised tüdrukud olid kadunuks jäänud. Kus suitsu, seal peab olema ka tuld – seega otsisid nad hõõguvaid süsi kodu lähedalt.

      Tüdrukute isa Owen Tanner oli enne tüdrukute sündimist õnnelikult abielus. Tal oli esimese abikaasaga väike poeg Witt. Perel oli kena maja ja säästud. Owen töötas New Yorgis ühes nimekas firmas, mis kuulus tema perekonnale. Firma spetsialiseerus gurmeetoidule, mis oli ka Oweni kirg. Mehel oli kopsakas pensionifond ja tal ei tarvitsenud palga pärast tööl käia, aga tema naine arvas, et töötamine teeb mehele head. Iroonilisel kombel kohtas Owen just tööl Judy Yorki, seksikat suurte rindadega vastupandamatut brünetti. Owen palkas ta oma kontorit juhtima.

      Pärast armusuhte algust, mehe lahutust ja uut abielu sündisid Judyl ja Owenil kaheaastase vahega kaks tütart. Mehe sõnul ei hoolitsenud Judy tütarde eest just eeskujulikult. Judy sai hakkama, rõhutas Owen. Aga naine polnud innukas. Owen rääkis, et Judy magas igal öösel kaksteist tundi, vaatas televiisorist tõsielusarju ja käis päevad läbi poodides šoppamas. Kella viie ajal õhtul avas naine veinipudeli, millele tegi põhja peale kella kümneks, enne magamajäämist. See vastupandamatu isiksus oli ühtäkki eemaletõukav pehme keelega naine, kes ütles mehele, et tema töö oli sünnitamisega tehtud.

      See oli olnud esimene häirekell.

      Oma avatud „piibliga“, värsid vahelt pudenemas, tormas Abby auto poole, justkui suudaks ta neid kuidagi edestada. Kõik eelnenu kaotas nüüd tähtsuse. Sest Cassandra Tanner oli kodus. Sest peagi saab ta teada tõe ja selle, kas tal oli olnud õigus või mitte. Sest peagi saab ta teada, kas tal oleks õnnestunud päästa neid sellest, mis oli nendega juhtunud.

      Agent Leo Strauss oli olnud uurimise eesotsas. See polnud neil esimene kord koos töötada, nii et nad tundsid teineteist läbi ja lõhki. Leo oli tema mentor töös ja elus. Mehe perekond kutsus Abbyt pühade ajal enda juurde sööma. Leo naine Susan küpsetas Abbyle sünnipäevakooke. Nende vahel oli selline side, et Abbyl oli raske varjata, mida ta mõtles: et Judy võrgutas Owen Tanneri. Jättis oma lapsed hooletusse. Oli suhtes ühe mehega eraklubist. Ja kui valus oli olnud võitlus hooldusõiguse eest. Millise mürgise õhkkonnaga kodu oli Judy loonud oma tütardele koos Jonathan Martini ja tolle poja Hunteriga.

      Abby oli arvanud, et uurimine kihutab kindlalt mööda seda teed niipea, kui nad on saanud kätte lahutuspaberid ja eriti selle aruande, mille oli koostanud lapsi esindama määratud advokaat. Kohtu määratud eestkostja, guardian ad litem ehk GAL, nagu Connecticutis teda nimetati. Selle kohta oli olemas helisalvestis – Cassandra Tanneri hääl neli aastat enne tema kadumist. Hääl, mis ütles, et kodus on midagi valesti. Midagi oli valesti Emma ja Jonathan Martini ja Hunteriga. Abbyle oli see vaim minevikust, mis ütles, kuhupoole vaadata.

      See aruanne oli olnud teine häirekell. Aga kohtuekspertiisi tulemused ei toetanud tema teooriat.

      Versioon number kolm.

      Psühhiaater: „Mida oleks sinu arvates pidanud tegema selle aruandega, mis lahutuspaberite hulka kuulus? Pärast seda, kui kohtuekspertiis midagi ei tuvastanud? Ei majast, telefonidest ega rahaasjadest? Muud ju ei leitud kui üks katkine pildiraam – oli nii? Mis läks ema sõnul puruks, kui tüdrukud kaelakee pärast kaklesid?“

      Ta arvas, et viiakse läbi psühhiaatriline hindamine. Ta arvas, et tehakse rohkem kohustuslikke ülekuulamisi. Ta arvas, et teised näevad sama, mida tema nägi.

      Psühhiaater: „See naine, kes lahutusprotsessi ajal aruande kirjutas – kohtu määratud eestkostja –, ei võtnud ju Cassi kahtlustusi Martinite suhtes arvesse, ega?“

      Võttis küll. Aga ta oli ebapädev paberimäärija. Ta jättis kõrvale 11aastase tüdruku hirmud ja uskus selle asemel tüdruku ema – uskus, et tüdruk valetas oma isa abistamiseks. Psühhiaater: „Kuna isa Owen oli naise armusuhte ja lahutuse tõttu niivõrd endast väljas, eks? Lapsevanemad teevad selliseid asju hooldusõiguse pärast võideldes. Kasutavad lapsi…“

      Jah, kasutavad küll. Aga Owen oli nõus kokku leppima, et tüdrukuid säästa. Igaüks, kes on selles vallas töötanud, teab, et tavaliselt kaotab see pool, kes lastest rohkem hoolib. Ja Owen kaotas. Mitte miski ei viidanud sellele, et ta oleks käskinud oma tütrel valetada.

      Ja siis oli veel lugu kaelakeest.

      Versioon number neli.

      Psühhiaater: „Ja siis sa otsustasidki õhutada psühhiaatrilise hinnangu andmist? Millal sa kaelakeest teada said?“

      Judy Martin rääkis seda lugu meediale. Et ta ostis Emmale kaelakee, lendava ingli medaljoni, millel oli hõbedast kett, ja et Cass oli kibestunult kade – ja et tüdrukud olid oma kadumise õhtul selle pärast kakelnud.

      Ainult et see polnud tõsi. Leo küsitles naist sellest kauplusest, kust Judy kaelakee – kahekümnedollarise nipsasja – ostis. See naine oli poe omanik. Tegemist oli pisikese kauplusega, mis varustas teismelisi tüdrukuid ülehinnatud teksade, miniseelikute ja trendikate, viletsa kvaliteediga ehetega. Naine teadis tüdrukuid ja nende ema. Nad olid seal aastaid ostlemas käinud ja ema ei lasknud kunagi käest võimalust väljendada kauba suhtes oma põlgust sosinaga, mis üle poekese kostis.

      Naine meenutas kahte korda, mis olid seotud Judy Martini ja kaelakeega. Esimesel korral olid Judy, Cass ja Emma kooliriiete ostmise käigus kaelakeed põgusalt uurinud. Noorem tüdruk Cass võttis kaelakee kätte ja ohkas. Ta palus, et ema selle talle ostaks. Judy Martin võttis kee tütrel käest, nimetas seda odavaks rämpsuks ja ütles, et tütrel jääb puudu heast maitsest. Tüdruk palus uuesti ja ütles emale, et see kaelakee meeldib talle nii väga. Ingel meenutas talle Tinker Belli Peeter Paani raamatust – ja see raamat oli olnud tema lemmikraamat väikesest peale. Isa oli talle igal õhtul seda raamatut ette lugenud, nagu välja tuli. See argument tüdrukule kasuks ei tulnud. Judy Martin noomis teda seepeale veelgi karmimalt ja hakkas siis eemalduma. Mõlemad tüdrukud järgnesid talle. Vanem tüdruk Emma nügis õlaga nooremat, et õde liikuma hakkaks. Ta tõstis käe oma laubale, sõrmed L-tähe kujuliselt. Luuser.

      Järgmisel päeval tuli Judy Martin tagasi, et see kaelakee ära osta. Poeomanik mäletas, et tal oli selle üle hea meel, kuna ta arvas, et ema ostab kaelakee tütrele, kes oli seda palunud – nooremale. Leo küsis kahte pilti näidates: „Kas olete kindel, et kaelakeed uuris lähemalt just see tüdruk, Cass Tanner, mitte teine tüdruk, Emma Tanner?“

      Omanik oli veendunud. „Kui ma nägin seda intervjuud, mille ema Judy andis, ei uskunud ma oma kõrvu. Ta rääkis, et ostis kaelakee oma vanemale tütrele Emmale. Ja ma arvan, et nii vist oligi, jah? Kinkis kee Emmale, aga mitte teisele õele, kes seda tegelikult endale tahtis?“

      Emmal oli kaelakee iga päev kaelas. Sõbrad kinnitasid seda. Isa kinnitas seda. Kool kinnitas seda. Polnud kahtlustki, et Judy Martin läks poodi tagasi ja ostis kaelakee Emmale. Mitte Cassile.

      Psühhiaater kaalus võimalust: „Võibolla poemüüja eksis, Abby.“

      Nii arvas ka Leo. Ja nii arvas FBI pärast seda, kui ühtegi kindlat asitõendit ei leitud, ja pärast seda, kui perekond oli asunud vasturünnakule advokaatide ja kaamerate ees valatud pisaratega. Abby teooria perekonna kohta lükati kõrvale.

      Aga Abby teadis tõde. Just nii teevad inimesed nagu Judy Martin. Nende pettus on meisterlik. Nad manipuleerivad väsimatult. Abby polnud selliseid asju mitte ainult õppinud, vaid ta oli neid ka oma nahal tunda saanud.

      Versioon