Kui Emma kadus. Wendy Walker

sain aru, et meie ema ei armastanud kunagi meie isa Owen Tannerit. Ema ignoreeris isa nii silmatorkavalt ja sellise ükskõiksusega, et isa poole oli raske isegi vaadata, näha seda valu, mis temast välja kiirgas. Nii et jah, isa oli kurb.

      Ütlesin Emmale, et näen muidugi, kui kurb isa on. Jätsin aga Emmale ütlemata, et ma näen ka muid asju. Nägin seda, kuidas härra Martini poeg koolist kodus käies Emmat vaatas, ja millise näoga härra Martin vaatas, kuidas tema poeg Emmat vaatab, ja seda, kuidas ema härra Martinit vaatas, kui too neid kahte vaatas. Ja ma nägin, et see ei saa hästi lõppeda.

      Aga võimel tulevikku näha pole mingit väärtust, kui sul pole võimu tulevikku muuta.

      Nii et kui see naine kohtus minu käest küsis, ütlesin, et tahan elada isa juures. Ütlesin, et minu meelest on meie kodus asjad halvasti, nüüd kui seal on härra Martin ja tema poeg. Ma arvan, et Emma oli minu julgusest üllatatud või isegi ehmunud sellest, mida ta pidas oma mõjutustöö tulemuseks. Igatahes kui mina tegin selle käigu, muutis tema oma kurssi ja asus ema poolele, kindlustades endale sellega igaveseks lemmiklapse staatuse. Seda ei osanud ma oodata. Kõik uskusid teda ja mitte keegi ei uskunud mind, sest mina olin alles üksteist ja Emma oli kolmteist. Ja sellepärast, et Emma oli Emma ja mina olin mina.

      Ema oli raevus, sest inimesed, kellega ma olin rääkinud, oleksid saanud teha nii, et me poleks saanud enam ema juures elada. Kuidas ta oleks saanud olla maailma parim ema, kui tal poleks enam lapsi olnud? Alles siis, kui ta lõpuks võitis, sain aru, kui vihane ta oli.

       Pärast kõike seda, mida ma sinu heaks olen teinud! Ma teadsin, et sa pole mind kunagi armastanud!

      Selles ta eksis. Ma armastasin teda ikka. Aga tema ei kamminud enam kunagi mu juukseid.

       Ära ütle mulle enam kunagi ema! Sulle olen ma proua Martin!

      Pärast seda, kui lahutusega kaasnenud torm oli vaibunud, tantsisid Emma ja ema koos köögis ja tegid šokolaadikooki. Nad vaatasid YouTube’ist videoid mängivatest kassidest ja kogemata ninaga vastu seina jooksvatest väikestest lastest ning naersid hüsteeriliselt. Nad käisid laupäeviti kingi ostmas ja vaatasid pühapäeviti „Tõelisi koduperenaisi“. Ja nad kaklesid peaaegu iga päev valjusti, kisades ja vandudes – need tülid tundusid mulle lõplikud, kuigi olin aastaid sellist tülitsemist kõrvalt näinud. Aga järgmisel, mõnikord juba samal päeval naersid nad jälle koos, nagu poleks midagi juhtunud. Keegi ei palunud andeks. Kordagi ei arutatud, kuidas omavahel paremini läbi saada. Mitte ühtegi piiri tulevikuks. Kõik lihtsalt jätkus.

      Mul kulus tükk aega, et nende suhtest aru saada. Olin valmis ema armastuse eest maksma sellist hinda, nagu tema määras. Aga Emma teadis midagi sellist, mida mina ei teadnud. Ta teadis, et meie ema vajas meie armastust sama palju, kui meie vajasime tema armastust, vahest isegi rohkem. Ja Emma teadis, et kui ta ähvardab oma armastuse ära võtta, oma helluse hinda tõsta, on ema valmis läbi rääkima. Nende kauplemine käis edasi-tagasi ja peaaegu iga päev vaadati tingimused üle. Ja kogu aeg püüti leida viise, et oma positsioone kauplemisel tugevdada.

      Minust sai autsaider. Ma võisin ju olla ilus, nagu ema ütles, aga ma olin ilus nagu nukk, nagu elutu asi, mida inimesed vaatasid, selleks et siis edasi minna. Emmas ja emas oli midagi muud, midagi sellist, mis inimesi ligi tõmbas. Ja oma salaklubis olid nad ägedad konkurendid, võisteldes teineteise ja kõigi ümbritsevate armastuse pärast. Minul ei jäänud üle muud, kui eemalt vaadata, ent mitte nii kaugelt, et ma poleks näinud, kuidas lumepall veeredes muudkui suurenes. Kaks riiki lakkamatus sõjas võimu ja kontrolli pärast. See ei saanud kestma jääda. Ja nii kestiski sõda minu ema ja õe vahel kuni selle ööni, mil me kadusime.

      Ma mäletan seda tunnet, mis mind valitses, kui ma tagasi tulin. Kui jõudsin viimaks proua Martini maja juurde – tegelikult vist oma kodumaja juurde (kuigi ma ei tundnud pärast nii pikka eemalolekut enam, et see oleks olnud minu kodu) –, ühel juulikuu pühapäeva hommikul. Seisin liikumatult metsatukas. Olin kolm aastat mõelnud järelejätmatult oma tagasituleku peale. Öösiti nägin unenägusid, mida täitsid mälestused. Lavendliseep ja värske piparmünt jäätee sees. Chanel No. 5. Härra Martini sigarid. Niidetud muru, langenud lehed. Tundsin isa käsivarsi enda ümber. Sel päeval oli hirm koos mu mõtetega põgenenud. Nad kõik tahavad teada, kus ma olnud olen ja kuidas ma kadunuks jäin. Ja nad tahavad teada Emma kohta.

      See öö, mil me kadusime, kummitas mind. Iga pisiasi keris end mu peas üha uuesti ja uuesti. Kahetsus elas minu sees ja sõi mind elavalt. Olin mõelnud, kuidas neile sellest rääkida, kuidas selgitada. Oli kulunud aega, liiga palju aega, et mõelda välja lugu, nii et nad oleksid suutnud aru saada. Olin loo läbi mõelnud, siis laiali lammutanud, siis uuesti läbi mõelnud – enesekahtlus ja enesepõlgus stsenaariumit üha kustutades ja uuesti luues. Lugu on enamat kui sündmuste ülelugemine. Sündmused on visand, kontuur, kuid värvid ja maastik, vahendaja ja kunstniku käsi on need, mis lõpuks loevad.

      Ma pidin olema hea kunstnik. Pidin leidma ande sealt, kus seda polnud, ja rääkima loo nii, et mind usutakse. Pidin oma tunded mineviku suhtes kõrvale lükkama. Ema ja Emma kohta. Proua Martini ja härra Martini kohta. Enda ja Emma kohta. Armastasin oma ema ja õde oma isekatest ja väiklastest tunnetest hoolimata. Aga inimesed ei saa sellest sugugi aru. Ma ei saanud olla isekas ja rumal. Ma pidin olema selline inimene, nagu nemad tahtsid. Mul polnud muud kui need riided, mis mul seljas olid. Mul polnud tõendeid. Mitte kübetki usutavust peale tõsiasja, et olin olemas.

      Seisin liikumatult väljas metsatukas, täis kabuhirmu, et ma põrun. Kaalul oli nii palju. Nad pidid mu lugu uskuma jääma. Nad pidid Emma üles leidma. Ja selleks, et teda üles leida, pidid nad teda otsima. Minu õe leidmine sõltus ainult minust.

      Nad pidid mind uskuma, et Emma on ikka veel elus.

      2. Doktor Abigail Winter, FBI kohtumeditsiini psühholoog

      Abby lamas voodis, vahtis lakke ja mõtiskles oma kaotuse ulatuse üle. Oli juuli keskpaik, pühapäeva hommik ja kell oli kuus. Päike oli tõusnud ja valas läbi kardinate tuppa valgust. Abby oli suvises leitsakus riided seljast kiskunud ja need vedelesid nüüd siin ja seal põrandal laiali. Konditsioneer oli hakanud jälle kõlksuma ja ta oli eelistanud jahedale vaikust. Kuid hommikuks oli isegi ainult õhuke lina nagu raske koorem vastu ihu.

      Ta pea lõhkus valutada. Suu kuivas. Tühjast klaasist tuli viski lõhna ja see ajas teda iiveldama. Kaks kesköist drinki olid Abby rahututest mõtetest viimaks võitu saanud ja toonud talle paar tundi kergendust. Ja pohmelli, nagu näis.

      Voodijalutsis ohkas koer ja tõstis pea.

      „Ära vaata mind niimoodi,“ ütles Abby. „See oli seda väärt.“

      Tal kulub kolm tundi, et saada ühele poole paberite täitmisega. Ta pidi tegema ettekanded kahe juhtumi kohta ja parandama oma tunnistust, mille ta andis veebruaris – nagu tal oleks meeles, mida ta oli nii palju aega tagasi üldse öelnud.

      Ometi polnud sellega alistatud tema meel – meel, mis kontrollis keha, ja mõnikord näis, et oli võtnud nõuks selle hävitada.

      Mõtiskluse katkestas öökapil helisema hakanud telefon.

      Abby küünitas tühja klaasi kõrvalt ja läbi valu telefoni võtma. Tundmatu number.

      „Abby kuuleb.“

      Ta tõusis istukile ja sikutas kortsus voodilina endale ümber.

      „Hei, lapsuke… Leo siin.“

      „Leo?“ Abby ajas selja sirgu ja tõmbas lina kõrgemale. Ainult üks inimene nimetas teda 32aastaselt lapsukeseks ja see oli eriagent Leo Strauss. Nad polnud rohkem kui aasta koos töötanud, sest Leo oli viidud üle New Yorki, et ta saaks oma lapselastele lähemal olla. Ja ikkagi tundis Abby tema häält kuuldes südames jõnksatust. Mees oli olnud nagu pereliige.

      „Kuula. Ainult kuula,“ ütles Leo. „Ma tean, me pole tükk aega suhelnud.“

      „Mis toimub?“ Abby nägu tõmbus pingesse.

      „Cassandra