Kui Emma kadus. Wendy Walker

juures.“

      „Ta läks oma ema juurde?“

      „Läks jah, ma pole kindel, mida see tähendab…“

      „Emma?“

      „Ta oli üksi.“

      Abby nööpis vannituppa komberdades särki. Ta tundis adrenaliinisööstu, tema põlved värisesid. „Ma lähen kohe autosse… Issand…“

      Pikk vaikus sundis teda peatuma. Ta võttis telefoni kätte ja toetus vastu kraanikaussi.

      „Leo?“

      Abby polnud õdesid Tannereid unustanud. Mitte ühekski päevaks ega minutiks. Tüdrukute kadumise uurimise asjaolud olid tema aju varjulistesse soppidesse settinud. Aga see polnud sama mis unustamine. Nad olid temaga isegi pärast seda, kui ta polnud aasta aega juhtumiga tegelenud. Nad olid tema kontides. Tema lihas. Nad olid igas tema hingetõmbes. Need kadunud tüdrukud. Ja see teooria, mida mitte keegi teine ei uskunud. Üks telefonikõne ja tamm murdus. Kõik pääses paisu tagant välja ja pühkis Abbyl jalad alt.

      „Leo? Oled sa seal?“

      „Olen.“

      „Sind toodi New Yorgist tagasi?“

      „Jah. Sulle helistatakse New Havenist ja antakse ülesanne. Ma tahtsin kõigepealt veenduda, et sul on kõik hästi.“

      Abby tõstis pilgu, vaatas peeglisse ja pidas aru, mida öelda. Kui töö Tannerite juhtumiga vaibus, olid asjad allamäge veerenud.

      „Leo, ma võtan selle juhtumi…“

      „Okei… Ma lihtsalt ei teadnud, kus sa omadega oled. Mulle öeldi, et sul on mingi nõustamine…“

      Raisk. Abbyl oli piinlik. See oli ikka veel alles – see viha või võibolla masendus või pettumus. Oli mis see oli, Leo murelik hääl lükkas kõik liikvele.

      FBI oli pakkunud talle nõustamist ja ta oli selle vastu võtnud. „Sinu tunded on täiesti normaalsed,“ öeldi talle. Jah, mõtles Abby toona. Ta teadis, et tema tunded olid normaalsed. Mõni juhtum puges naha vahele.

      Kõik olid nõus, et see juhtum ajas lausa hulluks. Keegi ei teadnud siis, kuidas seda nimetada. Mõrv, rööv, õnnetus. Kadumist käsitleti ka kui võimalikku põgenemist seksuaalkurjategijate, terrorivõrgustikku värbamise või veebijälitamise eest. Kõike võeti arvesse. Auto mererannas, ainult ühe õe kingad kaldal. Ei leitud ühtegi tõendit selle kohta, et noorem õde oli samuti seal viibinud, välja arvatud Cassi juuksekarvad, aga need võisid autosse sattuda muul ajal. Mitte miski ei viidanud sellele, et nad oleksid kavatsenud koos põgeneda. Ja mitte miski ei viidanud millelegi kahtlasele, ei mõrvale ega röövimisele, mitte kummagi tüdruku puhul. Polnud surnukehasid, mitte ühtegi kahtlusalust, mitte ühtegi motiivi, mitte ühtegi võõrast tüdrukute sotsiaalmeedia lehekülgedel või telefonilogides või tekstsõnumites või e-kirjades. Viimaste aastate jooksul ei olnud midagi silmale nähtavat muutunud. Õieti oleks võinud kohale kutsuda NASA ja nimetada juhtum tulnukate kätetööks.

      Aga see polnud põhjus, miks Abby psühhiaatri juures käis. Ta oli seda tööd teinud juba peaaegu kaheksa aastat, alates magistrikraadi saamisest. Tal oli olnud ka teisi keerulisi juhtumeid, mis tal silme eest läbi jooksid, kui ta nende peale mõtles. Prostituudi jõhker peksmine. Naabruskonna narkodiileri tapmine. Koera poomine puuoksa külge. Loetelu muudkui jätkus – juhtumid, mis ei leidnud lahendust või ei jõudnud süüdistuseni, ohvrite perekonnad ja mõnikord ellujääjad, kes jäeti ebaõigluse piinade kätte lämbuma.

      Teise professionaaliga rääkimine pakkus kergendust. Kuigi Abby polnud terapeudina töötanud – „Mul pole patsientide jaoks piisavalt kannatust,“ oli tal kombeks naljatleda –, ei tähendanud see, et ta poleks uskunud. Rääkimine võib aidata kõrvalt vaadata. Rääkimine võib nüristada lõikavat tera. Kuid isegi pärast aasta jagu rääkimist ja rääkimist, lõputut rääkimist, jäi Tannerite juhtum temasse. Et see lugu enam nii teravalt ei kriipinud, ei tähendanud, et ta poleks pidanud öösiti maadlema kogunevate deemonitega.

      Ja nüüd maksid need teraapiaseansid talle justkui kätte.

      „Leo, ma tegelen selle juhtumiga…“

      „Olgu, olgu…“

      „Mis meil teada on? Kas ta on midagi öelnud?“

      Lühikest ohet kuuldes pööras Abby peeglile selja ja läks tagasi tuppa, et kingad üles leida.

      „Mitte midagi, lapsuke. Ta käis duši all. Sõi natuke. Nüüd ta puhkab seni, kuni me sinna jõuame.“

      „Duši all? Kuidas see juhtus?“

      „Tüdruku ema. Ta ei mõelnud. Ta oleks äärepealt pesumasina käima pannud…“

      „Koos Cassi riietega? Enne kohtuekspertiisi? Issand!“

      „Ma tean… Hakka juba tulema. Helista mulle autost.“

      Teisel pool jäi vaikseks, aga seekord tähendas see kõne lõppu.

      Raisk! Süda rinnus tagumas, sikutas Abby saapad jalga ja hõikas koera, kes käis väikeses majas tal kannul, ning läks kööki. Abby valas koerale krõbinaid. Sügas koera kõrvatagust. Avas tagumise ukse, et koer saaks välja minna.

      „Võtmed, võtmed…“ kordas ta valjusti tagasi elutuppa jõudes ja otsides. Ta tahtis pöörase kiirusega ukseni jõuda. Autosse. Cassandra Tanneri juurde.

      Abby pea hakkas ringi käima ja silme ees läks uduseks. Kroonilisel unepuudusel olid oma kõrvalmõjud. Ta peatus ja otsis tuge tooli seljatoelt.

      Kolm aastat tagasi ei uskunud keegi tema teooriat, isegi mitte Leo, kes oli ometi talle justkui isa eest. Üks asi on lahenduseta jäänud juhtum. Teine asi on see, kui lahendust ei otsita endast kõike andes.

      Psühhiaater kuulas, aga ei võtnud kuulda. Ta ütles näiteks: „Ma saan aru, miks sa niimoodi tunned.“ Klassikaline tunnete tunnistamine. Seda õpetati esimese kursuse psühholoogialoengutes. Psühhiaater küsis, mis tegemata jäeti. Ta lasi Abbyl ikka ja jälle sonida perekonnast, ema Judy Martinist, lahutusest, uuest isast Jonathan Martinist. Ja kasuvennast Hunterist. Nad võtsid uurimiskäigu koos üksipulgi lahti ja mingil moel oleks see pidanud tooma Abbyle lohutust.

      Psühhiaater: „Sa tegid kõik, mis sinu võimuses oli.“

      Abby kuulis siiani naise hääles veendumust. Kui Abby silmad sulges, et peapööritust leevendada, nägi veel nüüdki psühhiaatri siirast näoilmet. Puust toolileenist kõvasti kinni hoides hingas ta sügavalt sisse ja jõuliselt välja.

      Selle juhtumi analüüsist oli saanud Abby piibel, mille eri versioonid andsid ainest uitmõteteks ja meeleheitlikuks teeks lunastusse.

      Versioon number üks. Tavalise elu kirjeldus kõrvalseisjatelt – sõbrad, õpetajad, kooli nõustaja. Cass oli vanema õe peale kade. Cass käis Emmale närvidele. Cass oli vaikne, kuid otsusekindel. Emma oli vabameelsem. Oli neid, kes kasutasid tema kohta sõna „distsiplineerimatu“. Aga ta oli uurinud ülikoolide kohta, täitnud sisseastumisavaldusi. Kõik viitas sellele, et ta lihtsalt ootas aega, mil kodunt minema saab.

      Psühhiaater: „Abby, see kõik kõlab üsna normaalselt. Nad käisid koolis. Väga hea mainega erakoolis. Soundview Academy. Suved veetsid kallites laagrites, mõnikord Euroopas. Tegid sporti. Suhtlesid sõpradega…“

      Abby muutus psühhiaatri juures kärsituks.

      Versioon number kaks. Abby selgitas, et mis tahes nendega juhtus, nad olid seepärast haavatavad. Ja see haavatavus oli alguse saanud kodust. Nii on alati. Ükskõik kuidas neid lugusid uudistes ka ei esitata, selles, mis teismelisi kodus varitseb, pole mitte midagi müstilist. Mõni väga traumaatiline sündmus. Pidev hooletusse jätmine, vägivald, ebastabiilsus, ebakõla. Rahuldamata vajaduse must auk. Kerge saak seksuaalkurjategijatele, terroriorganisatsioonidele, usufanaatikutele, valitsusvastastele äärmuslastele. Kurjategija leiab viisi, kuidas