Kui mu õde magab. Barbara Delinsky

      Kui Molly seda kõike seina äärest vaatas, hirmutas teda teadmine, et emal oli õigus olnud. Kui Robin oleks hakanud kiiremini uuesti hingama, siis ajukahjustust ei oleks. Kui Molly oleks olnud koos õega, oleks Robin varem hingama hakanud. Aga tema ei olnud ainus, kes oli Robinit alt vedanud. Ta ei saanud süüdistada ema, et see oli ennist EMOs pöörane olnud, aga kus oli isa olnud? Tema oleks pidanud rahulik pereliige olema. Mida ta oli ometi mõelnud, kui laskis Kathrynil niiviisi käituda? Isegi Chris oleks võinud suu lahti teha. Neil polnud lihtsalt julgust, otsustas Molly, ja sõnastas siis mõtte ümber – nad teadsid paremini.

      Sul on probleeme. Sul on alati Robiniga probleeme olnud. Ta teadis, et ema oli endast väljas, ent Molly tundis end juba niigi süüdi olevat, et talle sõnadega veel rohkem haiget teha. Kui minutid möödusid ja masinad piiksusid, meenus talle, kuidas ta oli kustutanud sõnumeid selle kohta, et ta on ostnud vale energiabatooni, pannud lemmikjooksumütsi valesse kohta. Iga rünnakut oleks saanud tasakaalustada millegi heaga, millega Molly oli hakkama saanud, aga kõik see hea kadus süütunde taha ära.

      Chris lahkus südaööl, isa kella ühe paiku öösel. Charlie oli üritanud veenda Kathrynit koos endaga lahkuma, aga tulemuseta. Molly oletas, et ema kartis, et midagi hirmsat võiks juhtuda, kui ta siin valves ei ole. Kathryn oli alati Robinisse kaitsvalt suhtunud.

      Lootes, et ta enda kohalolek võiks Kathryni jaoks veidikenegi heastada seda, mida ta oli sel päeval varem teinud, jäi Molly kauemaks. Siiski jäi ta kell kaks öösel oma toolis magama. „Kas sa oled kindel, et ma ei võiks sind koju viia?“ küsis Molly emalt.

      Kathryn vaevu tõstis pilgu. „Ma ei saa lahkuda,“ ütles ta ja lisas: „Miks sa koos temaga ei olnud?“ See oli öeldud kiiresti, mis viitas sellele, et ta mõtles just seda.

      „Ma olin Snow Hillis,“ üritas Molly selgitada. „Juhatuse koosolek, mäletad? Ma ei teadnud, kui kaua see kestab. Kuidas ma sain siis Robinile midagi lubada?“ Samuti oli veel kassi teema. Ent oli haletsusväärne kassi õest kõrgemale seada. Kathryn ei küsinud, kui kaua koosolek kestis. Ta isegi ei küsinud, kuidas see läks. Kui ta millegi üle juurdles, siis Molly hooletu käitumise üle Robini suhtes, mitte Snow Hillist.

      Ja Molly tundis end süüdi. See mõte lõi ta jalust, enne kui ta lõpuks murdis vaikuse, öeldes: „Kas ma saan sulle midagi tuua, ema? Kohvi ehk?“

      „Ei. Aga sa saad mind tööl asendada.“

      Jahmunult hingas Molly välja. „Ma ei saa tööle minna, kui Robin on sellises seisus.“

      „Sa pead. Mul on vaja, et sa seal oleksid.“

      „Kas ma ei saaks siin midagi teha?“

      „Siin ei ole midagi teha. Aga Snow Hillis on väga palju tegemist.“

      „Aga isa? Chris?“

      „Ei. Sina.“

      Ta ei taha, et ma siin oleksin, taipas Molly, kui meeleheide temas kasvas. Aga ta oli liiga väsinud, et halastust paluda, isegi liiga kurnatud, et nutta. Pärast seda kui oli palunud Kathrynil endale helistada, kui siin peaks midagi muutuma, lipsas ta uksest välja.