Kui mu õde magab. Barbara Delinsky

poleks teda noomima hakanud. Robin on haiglas heades kätes, aga kuna vanemad on kuskil Atlanta ja Manchesteri vahel ning tema enda nimi oli olnud tossusildil esikohal, peab Molly valikuid tegema.

      Ta lasi pikkadel juustel kuivades lokki tõmbuda, tõmbas jalga puhtad teksased ning selga T-särgi. Siis sõitis Molly ära, telefon süles, oodates, et Robin talle helistaks. Temaga on kindlasti kõik korras ja ta on pisut pelglik – kui asi nüüd tõesti polnud Achilleuse kõõluses, mis tähendaks operatsiooni ja mitme nädala pikkust jooksupausi. Kui asi on nii, siis on nad kõik hädas. Õnnetu Robin oli tõeline piin ja õnnetus poleks saanud enam halvemal ajal juhtuda. Tänane poolmaratonijooksja oli jõudnud New Yorgi maratonini. Kui ta jõuab seal USA naiste arvestuses esikümnesse, oleks talle suvistele olümpiamängudele koht garanteeritud.

      Telefon ei helisenud. Molly polnud kindel, kas see on hea või halb, aga ta ei näinud põhjust emale teadet jätta enne, kui on olukorrast rohkem teada saanud. Kathrynil ja Robinil on väga tugev side. Kui Robinil kasvaks varbaküüs sisse, tunneks ka Kathryn valu.

      Nii armas, kui sind niiviisi armastatakse, nurises Molly endamisi ning tundis järgmisel hetkel kahetsust. Robin oli kõvasti vaeva näinud, et jõuda sinna, kus ta parasjagu on. Ning Molly on tema saavutuste üle uhke.

      Ent tundus, nagu jooksmine valitseks nende elu üle. Vimma ja kahetsuse vahel pendeldamine oli nii kurnavalt lõputu nõiaring, et Mollyl oli hea meel, kui ta haigla ette jõudis. Dickenson-May haigla asus linna põhjaosas, kõrgudes Connecticuti jõe järsul kaldal. Vaade oleks olnud võluv, kui poleks olnud neid põhjuseid, mis inimesi siia tõid.

      Sisse kiirustades ütles Molly EMO vastuvõtulaua teenindajale oma nime ning lisas: „Mu õde on siin.“

      Üks õde astus tema juurde ning osutas koridori lõpus oleva boksi poole, kus Molly lootis näha kanderaamil naeratavat Robinit. Ent selle asemel nägi ta arste ja masinaid. Ta ei kuulnud õde ütlevat: „Oh, Molly, see juhtus jälle,“ vaid tõsiste häälte pominat ja masinate rütmilist piiksumist. Molly nägi paljaid jalgu – rakkus, kindlasti Robini omad – aga ei mingit muud märki oma õest. Esimest korda tundis Molly süümepiinu.

      Üks arstidest astus lähemale – pikk mees, kes kandis musta raamiga prille. „Kas teie olete tema õde?“

      „Jah.“ Arstist tühjaks jäänud kohast sai ta Robini peale pilgu heita – lühikesed tumedad juuksed olid sassis nagu tavaliselt, ent silmad olid suletud ning ta suu külge oli teibitud voolik.

      Ärevusse sattudes Molly sosistas: „Mis juhtus?“

      „Teie õel oli südamerabandus.“

      Ta põrkus tagasi. „Mida?“

      „Üks teine jooksja leidis ta tee äärest teadvusetuna lebamas. Tal oli piisavalt oskusi, et elustamisega alustada.“

      „Teadvusetult? Aga ta tuli sellest välja, kas pole?“ Ta poleks pidanud teadvuseta olema. Ta silmad võivad puhtast kurnatusest kinni olla. Viieteist miili jooksmine võib seda põhjustada.

      „Ei, ta ei ole veel välja tulnud,“ vastas arst. „Me vaatasime tema haigusloo üle, aga seal pole märkigi südameprobleemidest.“

      „Sest neid polegi,“ ütles Molly ja arstist mööda lipsates läks voodi juurde. „Robin?“ Kui õde ei vastanud, vaatas ta voolikut. See polnud ainus murettekitav asi.

      „Hingamistoru on ühendatud hingamisaparaadiga,“ selgitas arst. „Need juhtmed on ühendatud elektroodidega, mis mõõdavad ta südametööd. See käeside mõõdab ta vererõhku. Tilguti on vedelike ja ravimite manustamiseks.

      Nii palju, juba nii kiiresti? Molly raputas Robinit hoiatavalt õlast. „Robin? Kas sa kuuled mind?“

      Robini silmalaud ei liikunud. Ta nahk oli kahvatu. Mollys kasvas hirm. „Äkki ta sai autolt löögi?“ küsis ta arstilt, sest see tundus loogilisem kui võimalus, et Robin sai kolmekümne kahe aastaselt südamerabanduse.

      „Muid vigastusi ei ole. Kui tegime hingamistoru paiknemise kontrollimiseks rindkerest röntgeniülesvõtte, nägime südame kahjustumist. Praegu lööb süda normaalse sagedusega.“

      „Aga miks ta ikka veel teadvuseta on? Kas ta on rahustite mõju all?“

      „Ei. Ta ei ole teadvusele tulnud.“

      „Järelikult ei ürita piisavalt palju,“ otsustas Molly ning raputas meeleheitlikult õe kätt. „Robin! Ärka üles!“

      Suur käsi sundis teda lõpetama. Arst ütles vaikselt: „Me kahtlustame, et võib olla ka ajukahjustus. Ta ei ole kontaktne. Ta pupillid ei reageeri valgusele. Ta ei vasta häälkäsklustele. Kõdista teda talla alt, torgi jalga – ei mingit reaktsiooni.“

      „Tal ei saa ajukahjustus olla,“ ütles Molly – see võis kõlada absurdselt, aga kogu see olukord oli absurdne. „Tal on treeningperiood.“

      Kui arst ei vastanud, pöördus Molly taas õe poole.

      Masinad vilkusid ja piiksusid korrapäraselt… jah, masinad, aga need olid ebareaalsed. „Süda või aju… kumb siis?“

      „Mõlemad. Ta süda jäi seisma. Me ei tea, kui kaua ta tee ääres lebas, enne kui ta leiti. Terve kolmekümnendates inimene võib olla kümme minutit hapnikuta, enne kui tekib ajukahjustus. Kas te teate, mis kell ta jooksma läks?“

      „Tal oli plaanis kella viiest alustada, aga ma ei tea, kas ta ka tegelikult seda tegi.“ Sa peaksid teadma, Molly. Sa oleksid teadnud, kui oleksid ta kohale viinud. „Kustkohast ta leiti?“

      Arst kontrollis paberitest järel. „Kohe pärast Norwichi. See tähendab, et siit pisut rohkem kui viie miili kaugusel.“

      Aga kas ta oli minemas või jooksis juba tagasi? See tähendas suurt erinevust, kui nad üritasid oletada, kui kaua ta oli teadvuseta olnud. Robini auto asukoha järgi võiks ehk midagi aimata, aga Molly ei teadnud, kus see on.

      „Kes ta leidis?“

      „Ma ei saa teile ta nime anda, aga ta on tõenäoliselt ainus põhjus, miks teie õde veel elus on.“

      Hakates paanikasse sattuma, haaras Molly peast. „Ta võib ju üles ärgata ja terveks saada, eks?“

      Arst kõhkles hetke jagu liiga kaua. „Võib. Järgmised päev või paar on otsustava tähtsusega. Kas te olete oma vanematele helistanud?“

      Vanemad. Õudusunenägu. Ta vaatas kella. Nad ei ole veel maandunud. „Mu ema oleks meeleheitel. Kas te ei saa midagi teha, enne kui ma neile helistan?“

      „Me tahame tema olukorra stabiliseerida, enne kui ta mujale viime.“

      „Kuhu viite?“ küsis Molly. Ta silme ees vilksatas kujutluspilt surnukuurist. Liiga palju „CSI“ vaatamist.

      „Intensiivravi osakond. Seal on ta pideva jälgimise all.“

      Molly kujutlusvõime oli takerdunud teise stsenaariumisse. „Ta ju ei sure, ega?“ Kui Robin sureks, oleks see tema, Molly, süü. Kui ta oleks kohal olnud, poleks seda juhtunud. Kui ta poleks olnud nii närune õde, oleks Robin praegu nende üürimajas, rüüpaks vett ja salvestaks oma jooksuaegu.

      „Võtame seda üks samm korraga,“ vastas arst. „Kõigepealt stabiliseerimine. Kõik ülejäänu on juba ootamise küsimus. Tema sildil ei olnud abikaasa nime. Kas tal on lapsi?“

      „Ei.“

      „Oh, seegi hea.“

      „Ei ole.“ Molly oli meeleheitel. „Te ei saa aru. Ma ei saa oma emale öelda, et Robin siin niiviisi lamab.“ Kathryn süüdistaks teda. Kohe. Isegi enne kui saab teada, et see oligi Molly süü. See on alati niiviisi olnud. Ema silmis on Molly viis aastat noorem ja kümme korda tülikam kui Robin.

      Molly oli üritanud seda muuta. Täiskasvanuna aitab ta Kathrynit aiandis ja on võtnud Snow Hilli kasvades rohkem vastutust. Ta on seal töötanud suvede viisi, samal ajal kui Robin treenis, ja saanud aiandusalase kõrghariduse, mille