Kui mu õde magab. Barbara Delinsky

et Robinil võib olla ajukahjustus, sest tema, Molly, polnud koos õega olnud.

      Seda on temalt liiga palju palutud, otsustas Molly. Pealegi pole tema ainus pereliige.

      Sellal kui arst seal ootavalt seisis, tõmbas ta telefoni taskust välja. „Ma tahan, et mu vend siia tuleks. Mul on tema abi vaja.“

      Teine peatükk

      Christopher Snow istus köögilaua ääres ja sõi steiki, mille abikaasa oli talle valmistanud. Erin istus tema paremal käel ning vasakul oma kõrges toolis istus nende tütar Chloe.

      „Kas liha on hea?“ küsis Erin, kui mees oli sellega poole peale jõudnud.

      „Suurepärane,“ vastas ta lihtsalt. Erin on hea kokk. Christopher polnud kunagi pidanud nurisema.

      Endale ette tõstes võttis ta salatist maisitera ja pani selle beebi taldrikusse. „Hei,“ ütles ta leebelt, „kuidas mu väiksel tüdrukul läheb?“ Kui laps laialt naeratas, Christopher sulas.

      „Niisiis,“ ütles Erin, „kas sul oli hea päev?“

      Noogutades kaevus ta salatisse. Ka kaste oli hea. Ise tehtud.

      Beebi heitles maisitera kättesaamisega. Christopheri intrigeeris tema keskendatus. Mõne aja pärast pööras ta lapse peopesa ülespoole ja pani sinna tüki kanaliha.

      „Kuidas su kohtumine Samueli inimestega läks?“ küsis Erin.

      Ta noogutas – hästi – ja sõi salatit edasi.

      „Kas nad nõustusid sinu tingimustega?“ küsis naine kannatamatult.

      Kui Christopher ei vastanud, küsis Erin: „Kas see ei lähe sulle korda?“

      „Muidugi läheb. Aga neil läheb numbrite ülevaatamisega veidi aega, nii et praegu ei ole see asi enam minu kätes. Miks sa pahane oled?“

      „Chris, Snow Hilli jaoks on see oluline ehitusprojekt. Sa lihvisid terve eilse õhtu oma kõnet. Ma tahan teada, kuidas läks.“

      „Hästi läks.“

      „See ei ütle mulle suurt midagi,“ märkis naine. „Kas sa tahaksid täpsustada? Või sa lihtsalt ei taha, et ma sellest teaksin.“

      „Erin.“ Christopher pani kahvli käest. „Me oleme sellest rääkinud. Ma olen kogu päeva töötanud. Ma tahan sellest nüüd eemale saada.“

      „Mina tahan ka,“ vastas ta abikaasa, „ainult et minu päev keerleb kaheksakuuse lapse ümber. Mul on vaja täiskasvanulikku vestlust. Kui sa ei räägi oma tööst, millest me siis räägiksime?“

      „Kas me ei võiks lihtsalt vaikust nautida?“ küsis Christopher. Ta armastab oma naist. Üks nende suhte parimaid omadusi oli see, et nad ei pidanud kogu aeg rääkima. Vähemasti nii ta arvas.

      Aga Erin ei jätnud järele. „Mul on vaheldust vaja.“

      „Kas sa ei armasta Chloet?“

      „Muidugi armastan. Sa tead, et ma armastan teda. Miks sa seda minult kogu aeg küsid?“

      Christopher tõstis allaandmise märgiks käed. „Sa ütlesid just, et sulle ei piisa temast. Sina tahtsid kohe last saada, Erin. Sina tahtsid tööst loobuda.“

      „Ma olin rase. Ma pidin tööst loobuma.“

      Christopher ei teadnud, mida öelda. Nad olid olnud linna lemmikpaar, äsjaabiellunud, mõlemad heledajuukselised ja roheliste silmadega (Chris ütleks, et ta silmad on pähklikarva, aga keegi ei hoolinud sellest täpsustusest). Nad olid olnud jumalik paar. Aga see, mis nende vahel praegu toimub, ei olnud nii jumalik. „Mine siis tagasi tööle,“ ütles ta, üritades naisele meele järele olla.

      „Kas sa tahad, et ma tööle läheksin?“

      „Kui sa seda soovid?“

      Naine vahtis teda, need rohelised silmad nii ilmekad. „Ja mida ma Chloega peale hakkan? Ma ei taha teda lastehoidu panna.“

      „Olgu.“ Ta vihkas kõiki argumente, aga see oli kõige hullem. „Mida sa siis tahad?“

      „Ma tahan, et minu abikaasa räägiks minuga õhtusöögi ajal. Ma tahan, et ta räägiks minuga pärast õhtusööki. Ma tahan, et ta minuga asju arutaks. Ma ei taha, et ta tuleks lihtsalt koju ja vahiks Red Soxi mängu. Ma tahan, et ta jagaks minuga oma päevasündmusi.“

      Christopher lausus vaikselt: „Ma olen raamatupidaja. Ma töötan pereettevõttes. Minu töös ei ole midagi põnevat.“

      „Ma nimetaksin uue hoone projekti põnevaks. Aga kui sa seda vihkad, siis tule töölt ära.“

      „Ma ei vihka seda. Ma armastan oma tööd. Ma tahan lihtsalt öelda, et sellest pole suurt midagi rääkida. Ma olen täna õhtul tõesti väsinud.“ Ja ta tahtis tegelikult Red Soxi mängu vaadata. Talle meeldib see meeskond.

      „Minust väsinud? Chloest väsinud? Abielust väsinud? Sul oli kombeks minuga rääkida, Chris. Aga nüüd, kui oleme abielus – nüüd, kui meil on laps – ei saa sa selle nimel pingutada. Me oleme kahekümne üheksa aastased, aga istume siin, nagu oleksime kaheksakümnesed. Minu jaoks see asi ei toimi.“

      Rahutuna tõusis ta püsti ja viis taldriku kraanikaussi. „Minu jaoks see asi ei toimi“ kõlas, nagu naine tahaks ära. Ta ei saanud selle vestlusega edasi minna.

      Alla jäänud, võttis ta lapse toolist sülle. Kui laps pani oma pea ta rinnale, lasi ta lapsel niiviisi olla. „Ma üritan sulle head elu võimaldada, Erin. Ma käin tööl, et sina ei peaks seda tegema. Kui ma olen õhtul väsinud, siis seepärast, et mu mõistus on kogu päeva tegus olnud. Kui ma olen vaikne – siis võib-olla ma olengi selline.“

      Erin ei andnud järele. „Sa ei olnud varem selline inimene. Mis on muutunud?“

      „Mitte midagi,“ ütles ta ettevaatlikult. „Aga see on elu. Suhted arenevad.“

      „Asi ei ole lihtsalt elus,“ võitles naine edasi. „Asi on meis. Ma ei suuda taluda seda, milliseks me oleme muutunud.“

      „Sa oled endast väljas. Palun rahune.“

      „Nagu see muudaks midagi paremaks?“ küsis Erin, näides vihasem kui kunagi varem. „Ma rääkisin täna oma emaga. Me läheme Chloega talle külla.“

      Telefon helises. Seda eirates küsis Christopher: „Kui kauaks?“

      „Paariks nädalaks. Ma pean asjad enda jaoks selgeks mõtlema. Meil on probleem, Chris. Sa ei ole rahulik, sa oled passiivne.“ Telefon helises uuesti. „Ma küsin, mida sa arvad sellest, kui paneks Chloe mängurühma, ja sa põrgatad selle küsimuse mulle tagasi. Ma küsin sinult, kas sa tahaksid Bakerid laupäeva õhtul meile õhtustama kutsuda, ja sa soovitad mul teha, mida heaks arvan. Need ei ole vastused,“ ütles ta, kui telefon taas helises. „Need on kõrvalepõiklemised. Kas sa tunned midagi, Chris?“

      Suutmata vastata, sirutas mees käe telefoni järele. „Jah.“

      „See olen mina,“ ütles ta õde kimedal häälel. „Meil on tõsine probleem.“

      Oma abikaasast eemale pöördudes, vaatas ta maha. „Mitte praegu, Molly.“

      „Robinil oli südamerabandus.“

      „Oh, kas ma saan sulle tagasi helistada?“

      „Chris, mul on vaja, et sa kohe siia tuleksid! Ema ja isa ei tea veel.“

      „Mida nad ei tea?“

      „Et Robinil oli südamerabandus,“ nuttis Molly. „Ta kukkus jooksmise ajal kokku ning on ikka veel teadvuseta. Ema ja isa lennuk ei ole veel maandunud. Ma ei saa seda üksinda teha.“

      Chris ajas end sirgu. „Südamerabandus?“

      Erin ilmus tema kõrvale. „Su isa?“ sosistas ta ja võttis Chloe sülle.

      Pead