Kui mu õde magab. Barbara Delinsky

      Originaali tiitel:

      Barbara Delinsky

      While My Sister Sleeps

      2009

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike sündmuste, paikade või inimestega, elusate või surnutega, on täiesti juhuslik.

      Kaane kujundanud Ilon Vilder

      Toimetanud Viivi Variksaar

      Korrektor Mari Mets

      Copyright © 2009 by Barbara Delinsky

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11441

      ISBN (PDF) 978-9949-84-639-9

      ISBN (ePub) 978-9916-11-192-5

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Andrew’le ja Juliele igavesti

      Esimene peatükk

      Oli aegu, kui Molly Snow armastas oma õde, aga täna ei olnud selline päev. Ta oli tõusnud enne kukke ja koitu, et Robinile raja ääres vett pakkuda, aga sai teada, et Robin oli meelt muutnud ning otsustanud pärastlõunal pikale jooksule minna ning ootas, et Molly teda seal toetaks.

      Ja miks ka mitte? Robin on maailmatasemel jooksja – kümneid medaleid võitnud maratonijooksja, kellel olid muljetavaldavad tulemused ja kindel kavatsus olümpiamängudele pääseda. Ta oli harjunud, et inimesed oma plaane tema omade järgi muudavad. Ta oli staar.

      Korrates seda juba miljonendat korda, keeldus Molly pärastlõunal aitamast ning keeldus alla andmast, kuigi Robin käis tal magamistoast vannituppa ja tagasi järel. Robin oleks võinud vabalt hommikul jooksma minna – ta tahtis lihtsalt selle asemel koos sõbraga hommikust süüa. Ja kas Molly ei tahaks ise ka midagi sellist teha! Aga ei saanud, sest ta päev oli tööd triiki täis. Ta pidi olema kell seitse Snow Hillil, et jõuda aiandisse enne kliente, pidi esitama tellimused, varud ja müügid üle vaatama, tegelema puhkustehooaja tellimusega; ning peale enda kohustuste pidi ta tegelema ka vanemate omadega, sest nood olid reisil. See tähendas tegelemist kõikide tekkivate probleemidega ning mis veelgi hullem, juhtimiskoosoleku juhtimist – mis polnud Molly meelest üldse lõbus.

      Emale ei meeldiks, et ta Robinit alt veab, aga Molly tundis, et teda kasutatakse liiga palju ära, et sellest hoolida.

      Hea uudis oli see, et kui Robin läheb pärastlõunal jooksma, on ta parasjagu ära, kui Molly koju jõuab. Päike avatud akendest nägu kuldamas, Molly leebus, kui Snow Hillist koju sõitis. Ta haaras tänavaäärsest kirjakastist posti, küsimata endalt, miks õde seda kunagi ei tee, ning pööras rataste krudinal kruusasele sissesõiduteele. Roosid olid õrnalt virsikukarva, nende hõng oli peatsest närtsimisest hoolimata imeline. Nende taga kasvasid hortensiad, mille Molly oli ise istutanud, imeilusate alumiiniumiläikeliste siniste õitega; kastetud kohvipaksu ja rohke väetisega.

      Ta parkis auto sootamme alla, mis varjutas majakest, mille nad olid Robiniga üürinud ning mis oli neil nüüd käest minemas, ning avas tagaluugi ja hakkas asju maha laadima. Ta oli peaaegu majani jõudnud, žongleerides longus monstera, korvitäie ronitaimede ja kassipuuriga, kui ta mobiiltelefon helises.

      Ta juba kuulis seda. Anna andeks, et ma täna hommikul karjusin, Molly, aga kus sa praegu oled? Mul ei lähe auto käima, ma olen kuskil pärapõrgus ja ma olen löödud.

      Molly nihutas oma kandamit, et võtit kätte saada, kui telefon uuesti helises. See helises kolmandat korda, kui ta põlvitas, et sisse astudes asjad kohe ukse juurde maha panna. Just siis hakkas süütunne pead tõstma. Paar sekundit enne kõne postkasti minekut tõmbas ta selle taskust välja ja lõi klapi lahti.

      „Kus sa oled?“ küsis ta, aga liini teises otsas ei kõlanud Robini hääl.

      „Kas Molly kuuleb?“

      „Jah.“

      „Mina olen vanemõde Dickenson-May memoriaalhaiglast. On juhtunud õnnetus. Teie õde on EMOs. Me soovime, et te siia tuleksite.“

      „Kas autoõnnetus?“ küsis Molly ärevusse sattudes.

      „Jooksmisõnnetus.“

      Molly pea vajus rippu. Jälle üks neist. Oh, Robin, mõtles ta ja piilus kassipuuri, olles mures rohkem sinna pistetud väikese merevaigukarva kassi kui oma õe pärast. Robin on lootusetu uljaspea. Tema saadav auhind oli seda väärt, aga kas ka makstav hind? Murdunud käeluu, nikastatud õlg, väljaväänatud pahkluud, fastsiit, neuroom – nimeta mida vaid, tal olid need kõik juba olnud. Teisalt oli see väike kass aga süütu ohver.

      „Mis juhtus?“ küsis Molly hajameelselt ning meelitas vaiksete häälitsustega kassi puurist välja.

      „Arst selgitab teile. Kas te elate kaugel?“

      Ei, ei ela kaugel. Aga elu oli talle õpetanud, et ta peab ainult röntgenitulemusi ootama, kompuutertomograafiaga läheb veel kauem. Ta sirutas käe puuri ja tõmbas kassi õrnalt välja. „Ma elan kümne minuti kaugusel. Kui tõsine asi on?“

      „Ma ei saa seda teile öelda, aga meil on vaja, et te siia tuleksite.“

      Kass värises tugevasti. Ta oli leitud ühest kuurist, kuhu oli koos veel kümne kassiga lukustatud. Loomaarst oli arvanud, et ta on vaevu kaheaastane.

      „Mu õel on mobiiltelefon kaasas,“ üritas Molly, teades, et kui ta saaks otse Robiniga rääkida, saaks ta rohkem teada. „Kas tal on mobiililevi?“

      „Ei, andke andeks. Teie vanemate number on koos teie numbriga tema tossu küljes lipikul. Kas te helistate neile ise või teen seda mina?“

      Kui õde hoiab tossu käes, ei saa see Robinil jalas olla. Achilleuse kõõluse rebend? See oleks halb. Kõigest hoolimata murelikuks muutudes ütles Molly: „Nad on välismaal.“ Ta üritas nalja visata. „Ma olen suur tüdruk. Tulen sellega toime. Andke mulle mõni vihje.“

      Aga õde ei läinud liimile. „Arst selgitab. Kas te tulete?“

      Kas tal on valikut?

      Kõne lõpetanud, võttis Molly kassi sülle ning viis majakese tagaosas asuvasse magamistuppa. Pärast seda kui oli kassi tema pessa pannud, liivakasti ja toidukausi sinna lähedale seadnud, istus ta ise voodiservale. Ta teadis, et oli rumal looma siia tuua, kui nad peavad juba nädala pärast välja kolima, ent ta ema keeldus kategooriliselt võimalusest lasta ainsamalgi loomal varjupaigas elada, kuid see loom vajas kodu. Loomaarst oli teda mitu päeva kliinikus hoidnud, ent kass polnud teiste loomadega kuigi hästi läbi saanud. Ta polnud pelgalt alatoitumuses, vaid nägi välja, nagu oleks jäänud kaotajaks rohkem kui ühes võitluses. Tema väike keha oli pinges, nagu ootaks veel üht hoopi.

      „Ma ei tee sulle haiget,“ sosistas Molly kindlalt ning läks tagasi esikusse, et loomale veidi ruumi anda. Ta piserdas korgipuule veidi vett – liiga palju vett valguks lihtsalt mullast läbi – ning viis selle siis korterisse ja asetas otsese päikesevalguse käest eemale. Ka see vajab väetist, aga hiljem.

      Kõigepealt duši alla. Ta peab kiiresti tegema – vaid nii kauaks saab ta haiglasse minekut edasi lükata. Ent kasvuhoones oli septembrikuus palav ning pärast sügislillede suurtellimuse saabumist oli ta veetnud suurema osa pärastlõunast, võttes kaste koost lahti, tõstes lillepotte ühest kohast teise, pannes taimedest paika uue väljapaneku ja higistades.

      Duši all käik aitas mõtteid selitada. Kui ta tuli riietumiseks tagasi