Kui mu õde magab. Barbara Delinsky

oli õnnetus. Molly ei öelnud, milles asi.“ Hirmunult ulatas ta oma telefoni mehele. „Proovi sina teada saada.“

      Charlie andis telefoni tagasi. „Sina saaksid temalt rohkem kätte kui mina.“

      „Siis helista Chrisile,“ anus Kathryn, mehele uuesti telefoni pakkudes. Aga reisijad hakkasid liikuma ning mees viipas, et ta edasi läheks. Naine ootas ainult niikaua, kui nad olid lennukoridoris kõrvuti, ja hakkas rääkima: „Miks Chris seal on? Robin ei helista talle kunagi, kui tal probleeme on. Proovi temaga rääkida, Charlie. Palun?“

      Charlie tõstis käe ja võitis endale autoni jõudmiseni veidi aega. Telefon ei helisenud uuesti ning Kathryn ütles endale, et see on hea märk, ent ei suutnud rahuneda. Ta tundis end kogu sõidu vältel ebamugavalt, kujutades endale kohutavaid asju ette. Kohe, kui nad auto haigla ette parkisid, hüppas ta sõidukist välja. Molly ootas sees, kohe EMO ukse juures.

      „See oli julm telefonikõne,“ riidles Kathryn. „Mis juhtus.“

      „Ta kukkus teel kokku,“ ütles Molly emal käest võttes.

      „Kukkus kokku? Palavusest? Veepuudusest?“

      Molly ei vastanud, lihtsalt kiirustas koos temaga mööda koridori edasi.

      Kathryni hirm kasvas iga sammuga. Teised jooksjad kukkusid kokku, aga mitte Robin. Füüsiline vastupidavus oli tal geenides.

      Ta hingas boksi uksel sügavalt sisse. Ka Chris oli seal. Aga see ei saanud olla Robin, kes liikumatu ja teadvusetuna, aheldatud masinate külge – masinate, mis teda elus hoidsid, ütlesid arstid pärast seda, kui olid juhtunut selgitanud.

      Kathryn oli endast väljas. Selgitustes puudus igasugune loogika. Ka röntgeniülesvõtetes. Tütre käsi, mida ta pigistas, oli liikumatu nagu magaval inimesel.

      Aga Robin ei ärganud üles, kui arstid teda nimepidi hüüdsid või kõrvast näpistasid, ning isegi Kathryn nägi, et tema pupillid ei reageerinud valgusele. Kathryn oletas, et inimene, kes talle kõike seda selgitas, ei teinud neid asju õigesti. Aga ka tal endal polnud rohkem õnne, kui ta üritas seda ise teha – anudes Robinit, et too silmad avaks, või paludes tal oma kätt pigistada.

      Arst muudkui rääkis. Kathryn ei suutnud enam iga sõna haarata, ent mõtte meeleheitlik sisu hakkas kohale jõudma. Ta ei saanud aru, et nutab, kuni Charlie talle taskuräti ulatas.

      Kui Robini nägu muutus häguseks, nägi ta selles iseennast – samasugused tumedad juuksed, samasugused pruunid silmad, samasugune intensiivsus. Sarnased, nagu nad olid, polnud neil kauneid näojooni ega vaoshoitud ellusuhtumist nagu teistel pereliikmetel.

      Kathryn keskendus uuesti. Charlie näis muserdatuna, Chris pahviks lööduna ja Molly oli end vastu seina surunud. Kõik kolm vaikisid?

      Kas nii oligi? Kui keegi neist ei tõstatanud hetkeseisundi küsimust, sõltus kõik temast – kas see polnud alati niiviisi olnud, kui asi puudutas Robinit?

      Ta vaatas arstile väljakutsuvalt otsa: „Ajukahjustus ei tule kõne allagi. Te ei tunne minu tütart. Ta on südikas. Ta tuleb vigastustest välja. Kui see on kooma, siis ta ärkab üles. Ta on sünnist – eostamisest – saati võidelnud.“ Ta hoidis kõvasti Robinil käest kinni. Nad on selles koos. „Mis järgmiseks saab?“

      „Kui ta olukord on stabiliseerunud, viime ta ülakorrusele.“

      „Milline ta seisund praegu on? Kas te ei nimetagi seda stabiilseks?“

      „Mina nimetaksin seda kriitiliseks.“

      Kathryn ei suutnud selle sõnaga toime tulla. „Mis ta tilgutis on?“

      „Toitelahus, lisaks ravimid, et stabiliseerida tema vererõhku ja reguleerida südame löögisagedust. See oli kõikuv, kui ta siia toodi.“

      „Ehk oleks tal stimulaatorit vaja.“

      „Praegu ravimitest piisab, pealegi ei elaks ta operatsiooni üle.“

      „Kui valida on operatsiooni ja surma vahel…“

      „Ei ole. Keegi ei lase tal surra, proua Snow. Me hoiame teda elus.“

      „Aga miks te väidate, et ta aju on kahjustunud?“ esitas Kathryn väljakutse. „Kas lihtsalt sellepärast, et ta ei vasta? Kui ta elas südamerabanduse üle – kas sellega ei saagi siis passiivsust selgitada? Kuidas te ajukahjustust välja selgitate?“

      „Me teeme hommikul magnetresonantstomograafia. Praegu me ei taha teda liigutada.“

      „Kui on kahjustus, kas seda saab siis parandada?“

      „Ei. Me saame vaid ennetada kahjustuse suurenemist.“

      Tundes end nurkaaetuna, pöördus Kathryn oma abikaasa poole. „Kas see on kõik, mida nad suudavad? Südameprobleemiga tuleksime toime, aga mitte ajukahjustusega. Ja kus on spetsialistid? Jumal küll, siin on ju kõigest EMO. Neid arste võib olla õpetatud traumasid ära tundma, aga kui Robin on lamanud siin kolm tundi ja kardioloog ei olegi teda veel üle vaadanud, siis peame laskma ta kuhugi mujale viia.“

      Ta nägi, et Molly heitis Charliele mureliku pilgu, ent mees ei öelnud midagi, ning jumal küll, Chris ei teeks seda kunagi. Hirmunu ja üksijäetuna pöördus Kathryn uuesti arsti poole. „Ma ei saa siin istuda ega oodata. Ma tahan tegutseda.“

      „Mõnikord ei ole see võimalik,“ vastas arst. „Praegu on kõige olulisem ta ülakorrusele intensiivravi osakonda saada. Sealne arst kutsub eriarstid. Selline on standardne tegutsemisjuhis.“

      „Standardne tegutsemisjuhis ei ole piisavalt hea,“ nõudis Kathryn, meeleheitel, et mees saab aru. „Robinis ei ole midagi standardset ega tavalist. Kas te teate, millega ta tegeleb?“

      Silmad prilliklaaside taga ei pilkunud. „Jah, ma tean. Oleks raske mitte teada, kui siinkandis elad. Tema nimi on üsna sageli kohalikes ajalehtedes.“

      „Mitte ainult kohalikes ajalehtedes. Sellepärast ta peabki sellest paranema. Ta töötab kogu riigi noorte jooksutähtedega. Me räägime teismelistest tüdrukutest. Nemad ei saaks sellest aru. Nad ei saa hakata mõtlema, et kõva trenni ja kõrgete lootuste tasuks on… on see. Olgu, teil ei ole ehk varem säärast juhtumit olnud – kui see ongi nii, siis lihtsalt öelge ja me laseme ta kuhugi mujale üle viia.“

      Ta vaatas pereliikmetele otsa, et seal nõustumist näha, ent Charlie näis rabatud olevat, Chris oli tardunud ning Molly lihtsalt vaatas anuvalt oma isa ja venna ja siis jälle isa otsa.

      Kasutud. Kõik kolm.

      Niisiis ütles Kathryn arstile: „See ei ole isiklik süüdistus. Aga ma lihtsalt mõtlen, kas Bostoni või New Yorgi arstidel oleks sääraste vigastustega rohkem kogemusi.“ Molly puudutas seepeale ta küünarnukki. Kathryn vaatas noorima lapse poole just siis, kui too pomises: „Ta vajab intensiivravi.“

      „Täpselt. Aga ma lihtsalt ei tea, kus.“

      „Siin. Las ta jääb siia. Ta on elus, ema. Nad said ta südame tööle ja see lööb endiselt. Nad annavad endast parima.“

      Kathryn kergitas kulmu. „Kas sa tead seda kindlasti. Kus sina olid, Molly? Kui sa oleksid koos temaga olnud, poleks seda juhtunud.“

      Molly muutus kahvatuks, ent ei andnud alla. „Ma ei oleks saanud südamerabandust ära hoida.“

      „Sa oleksid saanud talle kiiremini abi pakkuda. Sul on probleeme. Sul on alati Robiniga probleeme olnud.“

      „Aga vaata,“ nõudis tütar, vaadates uksel seisva meditsiinipersonali poole. „Nad ootavad, et saaksid ta ülakorrusele viia ja meie takistame neid. Kui ta on juba sinna jõudnud, saame rääkida eriarstidega, isegi tema teise haiglasse viimisest; aga praegu – kas me ei peaks talle iga väiksematki võimalust andma?“

      Molly järgnes teistele intensiivravi osakonda ja vaatas, kuidas meedikud Robini sisse seadsid. Ühel hetkel loendas ta ruumis kokku viis arsti ja kolm meditsiiniõde, nii hirmutav kui seda polnud ka tunnistada. Kinnitati monitorid