Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante

üles uudishimu, laskma tal jätkata. Kui ta seda uuesti mainib, olen eelarvamustest vabam, ütlen: mida see tähendab, et üks tüdruk on seksiks kehvasti tehtud? Küsin sinu käest, seletan ma naerdes, et saaksin ennast vajadusel parandada. Eeldusel, et ennast parandada on võimalik. Meenutasin tülgastusega, mis oli toimunud tema isaga Maronti rannas. Mõtlesin armatsemisele Francoga tema Pisa toa väikeses voodis. Kas olin neil kordadel midagi valesti teinud, mida ta oli tähele pannud, kuid taktitundeliselt mitte välja öelnud? Ja kui ma näiteks selsamal õhtul läheksin voodisse Ninoga, kas teeksin jälle vigu, nii et ta mõtleks: ta on kehvasti tehtud, nii nagu Lila, ja räägib sellest oma tüdrukutele ülikoolis, võib-olla koguni Mariarosale?

      Mulle jõudis pärale, kui solvavad need sõnad olid olnud, oleksin pidanud teda noomima. Sellest viletsast seksist, oleksin pidanud talle ütlema, kogemusest, mida sa nüüd negatiivselt hindad, tuli laps, väike Gennaro, kes on väga tark: sinust ei ole ilus niimoodi rääkida, küsimust ei saa taandada sellele, et kes on kehvasti või hästi tehtud. Lila hävitas end sinu pärast. Ja ma otsustasin: kui ma Adelest ja tema sõbrast lahti saan, kui Nino mind hotellini saadab, võtan teema üles ja ütlen talle.

      Lahkusin tualettruumist. Läksin söögisaali tagasi ning avastasin, et minu äraolekul oli olukord muutunud. Niipea kui ämm mind nägi, viipas ta käega ja ütles rõõmsalt, põsed lõkendamas: üllatus on lõpuks pärale jõudnud. Üllatus oli Pietro, kes istus tema kõrval.

      6

      Minu kihlatu kargas püsti, embas mind. Ma ei olnud talle Ninost kunagi midagi rääkinud. Olin mõne sõnaga maininud Antoniot ja rääkinud midagi oma suhtest Francoga, mis oli Pisa tudengite seas ju niikuinii teada. Ninost ei olnud ma aga mitte iitsatanudki. See lugu tegi haiget, sisaldas valulikke hetki, mida ma häbenesin. Sellest Pietrole rääkida oleks olnud sama hea kui tunnistada, et olen alati armastanud kedagi nii, nagu ma teda kunagi armastama ei hakka. Et loos mingitki korda, mingitki mõtet oleks, peaksin rääkima Lilast, Ischiast, võib-olla koguni selgitama, et minu raamatus kirjeldatud seksuaalne vahejuhtum vanema mehega põhines tõestisündinud kogemusel Maronti rannas, ahastuses tüdruku otsusel, mis praegu, kui möödas on nii palju aega, tundub mulle tülgastav. Niisiis, see oli mu oma asi, olen oma saladusi hoidnud. Oleks Pietro teadnud, oleks ta kergesti taibanud, miks ma teda üsna vastumeelselt tervitasin.

      Ta võttis uuesti istet laua otsas, ema ja Nino vahel. Ta sõi praadi, jõi veini, kuid silmitses mind ehmunult, tajudes mu tusameelt. Muidugi tundis ta end süüdlasena, sest ta polnud õigeks ajaks kohale tulnud ega minu elu tähtsast sündmusest osa võtnud, sest tema tähelepanematust võis tõlgendada kui märki sellest, et ta ei armasta mind, sest ta oli jätnud mind võõraste sekka ilma oma kiindumuse trööstita. Oleks olnud raske talle selgitada, et minu pilves nägu, minu sõnatus tulenesid just nimelt tõsiasjast, et ta ei olnud päriselt tulemata jätnud, et ta oli minu ja Nino vahele trüginud.

      Nino tegi mind veelgi õnnetumaks. Ta istus minu kõrval, kuid ei pöördunud minu poole ainsagi sõnaga. Pietro saabumine näis teda rõõmustavat. Ta valas talle veini, pakkus oma sigarette, süütas ühe, ja nüüd tossutasid mõlemad, huuled kokku pigistatud, rääkisid, kui raske on autoga Pisast Milanosse sõita, ja autojuhtimise naudingust. Mind rabas, kui erinevad nad olid: Nino – kõhn, kiitsakas, hääl kõrge ja südamlik; Pietro – jässakas, sassis juuksepahmak hiigelsuurel laubal, laiad põsed habemeajamis masinast kriibitud, hääl alati vaikne. Neil tundus olevat hea meel tuttavaks saada, mis oli kinnise loomuga Pietro puhul küllaltki ebatavaline. Nino käis peale, näitas üles tõsist huvi teise tegemiste vastu (lugesin kusagil artiklit, kus sa vastandad piima ja mett veinile ja igasugusele joobesolekule), õhutas teda kõigest rääkima, nii et minu kihlatu, kes tavaliselt nendest teemadest sõnagi ei lausunud, andis järele, parandas heatahtlikult, avanes. Aga just siis, kui Pietro oli enesekindlust saavutamas, segas Adele vahele.

      „Aitab lobisemisest,” ütles ta pojale. ”Kus on üllatus Elenale?”

      Vaatasin talle ebalevalt otsa. Veel üllatusi? Kas ei olnud küllalt, et Pietro oli peatumata tundide kaupa autoroolis istunud, et jõuda vähemalt minu auks peetavale õhtusöögile? Mõtlesin oma kihlatu peale uudishimuga, tal oli näol tõre ilme, mida ma hästi tundsin ja mille ta omandas siis, kui asjaolud sundisid teda avalikkuse ees iseendast rääkima. Ta teatas mulle, peaaegu sosinal, et temast on saanud alaline professor, väga noor alaline professor, õppetooliga Firenzes. Just nii, nagu võluväel, temale omaselt. Oma hiilgava andega ei kiidelnud ta kunagi, ta oli vaevu teadlik sellest, kui väga temast kui õpetlasest lugu peeti, ta ei olnud mulle rääkinud mingitest raskustest, mida oli pidanud ületama. Ja nüüd mainib ta uudist justkui möödaminnes, nagu oleks ema teda tagant sundinud, nagu ei läheks see talle endale eriti korda. Tegelikkuses tähendas see tohutut saavutust nii noores eas, see tähendas majanduslikku kindlustatust, see tähendas Pisast lahkumist, see tähendas pääsemist poliitilisest ja kultuurilisest õhustikust, mis oli teda juba kuid mulle teadmata põhjustel vaevanud. Eelkõige tähendas see seda, et sügisel või äärmisel juhul järgmise aasta alguses me abiellume ja ma lahkun Napolist. Viimast ei maininud keegi, selle asemel õnnitlesid kõik nii Pietrot kui ka mind. Kaasa arvatud Nino, kes kohe pärast seda heitis pilgu oma kellale, tegi paar salvavat märkust ülikoolikarjääridest ning hüüatas, et tal on väga kahju, kuid ta peab minema.

      Tõusime kõik püsti. Ma ei teadnud, mida teha, püüdsin tulutult tema pilku tabada, mu hinge täitis sügav masendus. Õhtu lõpp, kaotatud võimalus, nurjunud ihad. Tänaval lootsin, et ta annab mulle oma telefoninumbri, aadressi. Ta piirdus sellega, et surus mul kätt ja soovis kõike head. Sellest hetkest tundus mulle, et iga tema liigutus lükkab mind sihilikult eemale. Hüvastijätuks naeratasin talle nõrgalt, lehvitasin käega, nagu hoiaksin sulepead. See oli palve: sa tead, kus ma elan, palun kirjuta mulle. Kuid ta oli mulle juba selja keeranud.

      7

      Tänasin Adelet ja tema sõpra kogu vaeva eest, mida nad olid minu ja minu raamatu pärast näinud. Mõlemad kiitsid Ninot pikalt, siiralt, nagu oleksin mina ta nii meeldivaks, nii targaks kasvatanud. Pietro ei lausunud midagi, noogutas pisut närviliselt, kui ema soovitas varsti tagasi tulla, nad olid mõlemad Mariarosa külalised. Ma ütlesin otsekohe: sa ei pea mind üldse saatma, mine kohe emaga. Kellelegi ei tulnud pähe, et ma mõtlesin seda tõsiselt, et ma olin õnnetu ja tahtsin omaette olla.

      Terve tee olin ma talumatu. Väitsin, et Firenze mulle ei meeldi, mis ei olnud tõsi. Väitsin, et ma ei taha enam kirjutada, tahan õpetada, mis ei olnud tõsi. Väitsin, et olen väsinud, väga unine, mis ei olnud tõsi. Ja mitte ainult seda. Kui Pietro ilma igasuguse sissejuhatuseta kuulutas, et tahab minu vanematega kokku saada, pistsin ma kisama: sa oled peast põrunud, jäta mu vanemad rahule, sa ei ole neile sobiv ja nemad ei ole sobivad sulle. Selle peale küsis ta ehmunult:

      „Kas sa ei taha enam minuga abielluda?”

      Olin valmis ütlema: jah, ma ei taha, aga sain sõnasabast kinni, sest teadsin, et ka see ei ole tõsi. Ütlesin hädiselt: anna andeks, olen pahas tujus, muidugi tahan ma sinuga abielluda, ja ma võtsin tal käest kinni, põimisin sõrmed tema omade vahele. Pietro oli intelligentne inimene, erakordselt hea hariduse ja käitumise ja lahke loomuga. Ma armastasin teda, ei tahtnud teda kannatama panna. Kuid isegi tema kätt hoides, isegi kui ma kinnitasin, et tahan temaga abielluda, teadsin täie selgusega, et kui ta ei oleks sel õhtul restorani ilmunud, oleksin üritanud öö Ninoga veeta.

      Seda ei olnud just lihtne endale tunnistada. Muidugi oli see vastik tegu, mida Pietro ei olnud ära teeninud, ometi oleksin ma seda teinud heal meelel ja võib-olla ka ilma pärastise kahetsuseta. Oleksin leidnud mooduse, kuidas Nino enda juurde saada, kasutades kõiki möödunud aastaid, algkoolist keskkoolini, kuni ajani Ischial ja Piazza dei Martiril. Ma oleksin ta võtnud, ehkki märkus Lila kohta ei olnud mulle meeldinud, valmistas mulle meelehärmi. Ma oleksin ta võtnud ega oleks Pietrole midagi öelnud. Lilale oleksin võib-olla öelnud, aga kes teab millal, võibolla vanas eas, kui – kujutasin ette – ei talle ega mulle ei lähe arvatavasti enam mitte midagi korda. Nagu muudeski asjades, oli otsustavaks aeg. Nino oleks olnud vaid üheks ööks, hommikul oleks ta läinud. Ehkki ma olin teda igavesti tundnud, oli ta tehtud unistustest, teda endale hoida olnuks võimatu, ta pärines lapsepõlvest, ta oli kokku pandud lapselikest ihadest, tal puudus konkreetsus, polnud tulevikku.