Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante

olid täis ehitatud uusi kergeid hooneid, voogas laavana merre vett ja heitvett ja rämpsu ja baktereid, või uuristasid need maailma altpoolt. Inimesed surid hoolimatuse, korruptsiooni, võimu kuritarvituste tõttu, kuid iga kord andsid nad valimistel innukalt oma hääle poliitikutele, kes nende elu põrguks tegid. Rongist maha astudes liikusin ma ettevaatlikult paikades, kus olin üles kasvanud, rääkides alati murdes, justkui andmaks märku, et ma olen üks teie seast, ärge tehke mulle haiget.

      Pärast ülikooli lõpetamist, kui ma kirjutasin ühe hooga valmis jutustuse, mis mõni kuu hiljem täiesti ettearvamatult ka avaldati, näisid kõik asjad maailmas, kust ma pärit olin, muutuvat üha hullemaks. Pisas ja Milanos tundsin end hästi, mõnikord olin lausa õnnelik, kuid kodulinna tulles olin iga kord hirmul, et mingi ootamatu sündmus võib takistada mul tagasi põgeneda, et kõik, mis ma olin saavutanud, võidaks minult ära võtta. Ma ei pääseks enam Pietro juurde, kellega pidin varsti abielluma; kirjastuse puhtad ruumid oleksid mulle suletud; ma ei saaks enam nautida tulevase ämma Adele peenusi, mida minu emal olemas ei olnud. Juba minevikus oli linn tundunud mulle ülerahvastatud, massid valgumas Piazza Garibaldilt Forcella, Duchesa, Lavinaio, Rettifilo poole. Kuuekümnendate aastate lõpul näis tunglemine ägenevat, ja sallimatus, agressiivsus levisid ilma igasuguse piiranguta. Ühel hommikul söandasin minna Via Mezzocannonele, kus ma olin mõned aastad tagasi raamatupoes tööl käinud. Läksin uudishimust aetuna, et näha kohta, kus ma olin rüganud, ja sellekski, et heita pilk ülikoolile, kus ma ei olnud kunagi käinud. Tahtsin seda võrrelda Normalega Pisas, lootsin koguni trehvata õpetajanna Galiani lapsi – Armandot, Nadiat – ja kiidelda oma saavutustega. Kuid tänav, ülikoolihooned ja ümbrus masendasid mind, kõik kihas Napoli linnast ja provintsist ja kogu Lõuna-Itaaliast pärit tudengeist, kes olid hästi riides, lärmakad, enesekindlad, ja teistest, kes olid tahumatud, alamat sorti. Nad tunglesid sissepääsude juures, klassiruumides, kantseleiuste taga pikkades, sageli riiakates järjekordades. Paar-kolm sammu minust eemal kukkusid mõned üksteist ootamatult klobima, nagu oleks pelgalt üksteise nägemine esile kutsunud solvangute ja hoopide valangu, raevu, mida need mehepojad röökisid välja murdekeeles, millest isegi minul oli raske aru saada. Lahkusin kiiruga, nagu oleks mind tabanud midagi ohtlikku siin selles paigas, mida olin pidanud turvaliseks, kus olin arvanud valitsevat vaid häid kavatsusi.

      Niisiis läks kõik minu meelest iga aastaga aina hullemaks. Tol vihmahooajal oli linn taas lagunemas, terve hoone oli ühele küljele vajunud justkui oleks vanas tugitoolis istuv inimene toetunud koidest puretud käsitoele ja see küljest kukkunud. Surnud, vigastatud. Ja karjed, hoobid, paugutamised. Linn näis varjavat oma sisikonnas raevu, mis ei pääsenud välja ja näris teda seestpoolt, või lõhkes pealispinnal mädaste villidena, täis mürki kõikide, laste, täiskasvanute, vanade, teistest linnadest tulnud külastajate, NATO ameeriklaste, igast rahvusest turistide, napollaste eneste vastu. Kuidas oli võimalik vastu pidada ses korralagedas ja ohtlikus paigas, äärealadel, kesklinnas, mägedes, Vesuuvi jalamil? Kui jubeda mulje oli mulle jätnud San Giovanni a Teduccio, ja teekond sinna samuti. Kui jubeda mulje oli mulle jätnud vabrik, kus Lila töötas, ja Lila ise, Lila väikese pojaga, Lila, kes elas rääbakas majas koos Enzoga, ehkki nad koos ei maganud. Ta oli öelnud, et Enzo tahab õppida arvutiteadust ja et tema püüab Enzot aidata. Mulle oli mällu jäänud tema hääl, mis üritas olematuks teha San Giovannit, vorste, vabriku haisu, oma olukorda, kui ta näiliku pädevusega loendas lühendeid, nagu näiteks Milano riikliku ülikooli küberneetikakeskus, Nõukogude Liidu riiklik arvutiteaduse sotsiaalteadustesse rakendamise keskus. Ta tahtis mind veenda, et niisugune keskus rajatakse varsti isegi Napolis. Mõtlesin tookord: Milanos võib-olla tõesti, Nõukogude Liidus kindlasti, aga siin mitte, siin on tegemist sinu kontrollimatu aju luuludega, millesse sa vead ka vaese ustava Enzo. Mine parem minema. Kao siit igaveseks, kaugele elust, mida olime sündimisest peale kogenud. Sea end sisse kusagil hästi korraldatud kohas, kus kõik on tõepoolest võimalik. Mina olin seda igatahes teinud. Kuid vaid selleks, et järgnevate aastakümnete jooksul avastada, et olin eksinud, et see oli üks aina suuremate silmustega kett: meie vana linnaosa oli ühendatud Napoliga, Napoli Itaaliaga, Itaalia Euroopaga, Euroopa kogu planeediga. Täna näen ma seda nii: mitte meie naabruskond ei ole haige, mitte ka Napoli, vaid terve maakera, universum või universumid. Nipp on selles, kuidas asjade tegelikku sisu varjata, ka iseenda eest.

      Rääkisin sellest Lilaga tol pärastlõunal 2005. aasta talvel, ülepingutatult ja nagu tahtes midagi heaks teha. Tahtsin talle tunnistada, et ta oli juba lapseeast saadik kõigest aru saanud, ilma et oleks kordagi Napolist lahkunud. Kuid peaaegu otsekohe tundsin piinlikkust, tajusin oma sõnades vananeva inimese ärritunud pessimismi, tooni, mida Lila jälestas. Oma vanu hambaid paljastava kõvera naeratuse saatel ütles ta:

      „Mängid siin kõiketeadjat, pillud lauseid? Mis plaanid sul on? Tahad meist kirjutada? Tahad minust kirjutada?”

      „Ei.”

      „Räägi tõtt.”

      „See oleks liiga keeruline.”

      „Sa oled selle peale igatahes mõelnud, mõtled praegugi.”

      „Natuke jah.”

      „Jäta mind rahule, Lenù. Jäta meid kõiki rahule. Me peaksime kaduma, me pole midagi väärt, ei Gigliola ega mina, mitte keegi.”

      „See pole tõsi.”

      Lila näkku ilmus tige rahulolematus, ta puuris mind pilguga, pupillid vaevu näha, huuled poolenisti kinni.

      „Olgu,” ütles ta, „kirjuta, kui väga tahad, kirjuta Gigliolast, kellest tahad. Aga mitte minust, ära seda mõtlegi, luba mulle.”

      „Ma ei kirjuta kellestki, isegi mitte sinust.”

      „Ole ettevaatlik, ma hoian sul silma peal.”

      „Tõesti või?”

      „Ma tulen ja sobran sinu arvutis. Loen su faile, kustutan ära.”

      „Mis sa ajad.”

      „Arvad, et ma ei saa sellega hakkama?”

      „Ma tean, et sa saad. Aga ma oskan ennast kaitsta.”

      Lila naeris oma tuttaval vastikul häälel.

      „Minu eest mitte.”

      2

      Neid kolme sõna ei ole ma iial unustanud, see oli viimane asi, mis ta mulle ütles: minu eest mitte. Juba nädalaid kirjutan ma jõudsalt ega raiska aega ülelugemisele. Kui Lila on veel elus – mõtisklen ma kohvi rüübates ja vaadates aknast Po jõge, mis printsess Isabella sillatugede vastu peksleb –, ei suuda ta vastu panna, ta tuleb ja hakkab mu arvutis tuhlama, loeb kõike ja, ogar vanaeit, nagu ta on, vihastab mu sõnakuulmatuse peale, tahab vahele segada, parandada, lisada, ta unustab oma iha haihtuda. Seejärel loputan tassi, lähen kirjutuslaua juurde tagasi, hakkan uuesti kirjutama, alustades tollest külmast kevadõhtust Milanos üle neljakümne aasta tagasi, raamatupoes, kus paksude prilliklaasidega mees halvustas kõikide ees mind ja minu raamatut, ja mina vastasin segaselt, värisedes. Kuni korraga tõusis püsti Nino Sarratore, musta sassis habeme tõttu peaaegu äratundmatu, ning ründas meest, kes oli rünnanud mind. Otsekohe asus kogu mu olemus vaikselt tema nime hüüdma – kui kaua ei olnud ma teda näinud, neli-viis aastat – ja ehkki olin pingest jääkülm, tundsin, kuidas ma punastan.

      Niipea kui Nino oli oma sõnavõtu lõpetanud, palus mees käeviipega luba vastata. Ta oli selgelt solvunud, mina aga olin nii ägedate tundmuste haardes, et ei saanud kohe aru, miks. Olin muidugi tähele pannud, et Nino sekkumine oli lükanud arutelu kirjanduselt poliitikasse, ja seda agressiivsel, peaaegu jõhkral moel. Sel hetkel ei pidanud ma seda eriliselt oluliseks, ma ei suutnud endale andestada, et ei olnud olukorra kõrgusel seisnud, olin peene ja haritud kuulajaskonna ees hätta jäänud. Ometi olin ma igati nutikas. Koolis olin oma vajakajäämistest ülesaamiseks püüdnud matkida õpetajanna Galianit, võtta üle tema maneerid ja keele. Pisas ei olnud niisugusest naisemudelist piisanud, seal pidin suhtlema vilunud inimestega. Franco, Pietro, kõik hiilgavad üliõpilased ja loomulikult Normale tunnustatud õppejõud väljendasid end osavalt, kirjutasid taotlusliku keerukusega, neil oli oskus liigitada, loogiline selgus, mida Galiani ei vallanud. Mina olin end treeninud nende järgi. Sageli läks see mul ka korda: tundsin, et suudan oma sõnu valitseda,