Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante

Kui Lila otsustab Stefano kindlalt maha jätta, võtab Enzo Lila ja tema poja Gennaro oma hoole alla ja viib nad San Giovanni a Teducciosse elama.

      Teised lapsed.

      Solara perekond (samanimelise baar-kondiitriäri omaniku perekond):

      Silvio Solara, baar-kondiitriäri omanik, monarhist ja fašist, naabruskonnas ebaseadusliku kaubitsemisega seotud Camorra liige. Oli vastu Cerullode kingavabriku loomisele.

      Manuela Solara, Silvio naine, liigkasuvõtja: tema punane märkmeraamat on naabruskonnas väga kardetud.

      Marcello ja Michele Solara, Silvio ja Manuela pojad. Hooplejad, ülbitsejad, linnajao tüdrukute silmis sellegipoolest kõrges hinnas, erandiks muidugi Lila. Marcello armub Lilasse, kuid too lükkab ta tagasi. Vennast pisut noorem Michele on külmem, intelligentsem, vägivaldsem. Kihlatud kondiitri tütre Gigliolaga, kuid temas tekib aastate jooksul haiglaslik kiindumus Lilasse.

      Spagnuolo perekond (kondiitri perekond):

      Sinjoore Spagnuolo, kondiiter Solara baar-kondiitriäris.

      Rosa Spagnuolo, kondiitri naine.

      Gigliola Spagnuolo, kondiitri tütar, kihlatud Michele Solaraga.

      Teised lapsed.

      Airota perekond:

      Guido Airota, kreeka kirjanduse professor.

      Adele, tema naine.

      Mariarosa Airota, vanem tütar, kunstiajaloo õppejõud Milanos.

      Pietro Airota, Elena ülikoolikaaslane ja kihlatu, keda ootab hiilgav akadeemiline karjäär.

      Õpetajad:

      Ferraro, õpetaja ja raamatukoguhoidja. Jagas auhindu Lilale ja Elenale, kui nad olid veel lapsed, sest nad olid usinad lugejad.

      Oliviero, õpetajanna. Märkas esimesena Lila ja Elena võimeid. Kümneaastaselt kirjutas Lila jutustuse „Sinine haldjas”. Jutt meeldis Elenale nii väga, et ta andis selle Olivierole lugeda. Kuid õpetajanna oli vihane, et Lila vanemad ei lubanud tütrel õpinguid jätkata, ega avaldanud jutustuse kohta kunagi arvamust. Ta ei tegelenud enam Lilaga ja keskendus täielikult Elena edule koolis. Suri pika haiguse tagajärjel varsti pärast seda, kui Elena lõpetas Normale.

      Gerace, gümnaasiumiõpetaja.

      Galiani, gümnaasiumiõpetaja. Väga haritud, kommunist. Elena vaimsed võimed võluvad teda algusest peale. Laenab talle raamatuid, kaitseb teda kokkupõrkes usuõpetajaga, kutsub oma laste korraldatud peole nende kodus. Nende suhted jahenevad, kui kirest Lila vastu jätab Nino maha Galiani tütre Nadia.

      Teised tegelased:

      Gino, apteekri poeg. Elena esimene poiss.

      Nella Incardo, õpetajanna Oliviero nõbu. Elab Ischia saarel Baranos ja üürib suvel Sarratore perekonnale tube. Võttis Elena suvepuhkuseks mere ääres enda juurde.

      Armando, arstiteaduse üliõpilane, õpetajanna Galiani poeg.

      Nadia, üliõpilane, õpetajanna Galiani tütar, käib Ninoga, kes jätab ta Ischialt saadetud kirjas maha, kui ta armub Lilasse.

      Bruno Soccavo, Nino Sarratore sõber, rikka vabrikandi poeg San Giovanni a Teducciost. Annab Lilale tööd perekonnale kuuluvas vorstivabrikus.

      Franco Mari, üliõpilane ja ülikooli esimestel aastatel Elena peigmees.

      1

      Nägin Lilat viimati viis aastat tagasi, 2005. aasta talvel. Jalutasime varasel hommikutunnil mööda peatänavat, ja nagu oli olnud juba aastaid, ei tundnud me end teineteise seltsis vabalt. Mul on meeles, et rääkisin ainult mina: Lila ümises, tervitas inimesi, kes talle ei vastanud, katkestas mind harvadel kordadel ainult hüüatustega, millel ei olnud otsest seost sellega, mida ma parajasti ütlesin. Aastate jooksul oli juhtunud liiga palju halbu, ka kohutavaid asju, ja endise usalduse taastamiseks oleksime pidanud rääkima välja oma salajased mõtted, minul aga ei olnud sõnade leidmiseks jõudu ja temal, kellel jõudu võib-olla jagus, puudus tahe, ta ei näinud sellel mõtet.

      Ja ometi armastasin ma teda ning Napolisse tulles püüdsin ta alati üles otsida, ehkki ausalt öelda kartsin teda natuke. Ta oli palju muutunud. Vanadus oli meile mõlemale oma jälje jätnud, ent kui mina võitlesin pidevalt, et kaalus mitte juurde võtta, oli Lila vaid luu ja nahk. Oma lühikesi juukseid lõikas ta ise, need olid üleni valged, mitte et ta oleks seda eelistanud, vaid hoolimatusest. Sügavalt kortsuline nägu meenutas üha enam tema isa. Lila naer oli närviline, peaaegu kriise, ja ta rääkis liiga kõva häälega. Ta vehkis pidevalt kätega, tehes iga liigutust nii raevuka otsustavusega, nagu tahaks pooleks raiuda majad, tänava, möödujad, minu.

      Olime jõudnud algkooli lähedale, kui mulle tundmatu noor mees meile hingeldades järele jõudis ja Lilale hüüdis, et kiriku juurest lillepeenrast on leitud naise surnukeha. Kiirustasime pargi poole ja Lila tiris mind ebaviisakalt endale teed rajades uudistajate summa. Naine lebas külili, ta oli erakordselt kogukas, seljas moest läinud tumeroheline vihmamantel. Lila tundis ta kohe ära, mina mitte: see oli meie lapsepõlvesõbranna Gigliola Spagnuolo, Michele Solara endine naine.

      Ma ei olnud teda mitu aastakümmet näinud. Ilus nägu oli laastatud, pahkluud tohutu suured. Kunagised pruunid juuksed olid nüüd tulipunased, pikad nagu neiueas, kuid õhukesed ja pehmel mullapinnal laiali. Ühes jalas oli madala kontsaga lääpas king, teine oli topitud halli villasesse sukka, mille suure varba juures ilutses auk, king ise oli umbes meetri jagu eemal, nagu oleks ta selle mingit valu või hirmu jalaga tagudes kaotanud. Ma puhkesin nutma, Lila heitis mulle ärritunud pilgu.

      Istusime sealsamas lähedal pingil ja ootasime vaikuses, millal Gigliola minema viiakse. Mis temaga juhtunud oli, kuidas ta surnud oli, ei olnud hetkel teada. Läksime Lila koju, tema vanemate vanasse väiksesse korterisse, kus ta nüüd koos poja Rinoga elas. Rääkisime oma sõbrannast, Lila kirus teda, tema elu, tema uhkeldamisi, tema reetlikkust. Nüüd olin aga mina see, kes ei suutnud kuulata, mõtlesin profiilis näole mullapinnal, hõredatele pikkadele juustele, valkjatele laikudele kolbal. Nii paljusid meie lapsepõlvekaaslastest ei olnud enam elavate kirjas, kas oli haigus nad maamunalt pühkinud, või ei olnud nende närvisüsteem vastu pidanud kannatuste liivapaberile, või oli valatud nende verd. Istusime mõnda aega tuimalt köögis, ilma et kumbki meist viitsinuks lauda koristada, siis läksime uuesti välja.

      Ilusa talvepäeva päike andis kõigele helge ilme. Erinevalt meist oli meie vana linnaosa täpselt samasugune nagu alati. Madalad hallid majad püsisid endisena, nagu ka meie mängude hoovipealsed, peatänav, tunneli mustavad avaused, vägivald. See-eest oli muutunud ümbritsev maastik. Tiikidega roheala oli kadunud, vana konservivabrik läinud. Nende asemel kiiskasid klaasist pilvelõhkujad, kunagi olid need kuulutanud säravat tulevikku, millesse keegi polnud iialgi uskunud. Aastate jooksul olin kõiki neid muutusi tähele pannud, mõnikord huviga, enamasti hoolimatult. Lapsena olin ette kujutanud, et väljaspool meie vana naabruskonda on Napoli täis imesid. Näiteks raudteejaama lähedusse ehitatud pilvelõhkuja oli mind aastakümnete eest sügavalt vapustanud, kui see korrus korruse haaval kerkis, hooneskelett, mis tundus meile imposantse jaamahoone kõrval ülimalt kõrge. Kuidas ma üle Piazza Garibaldi kõndides imestasin: vaata, kui kõrge see on, ütlesin ma Lilale, Carmenile, Pasqualele, Adale, Antoniole, kõikidele tolle aja kaaslastele, kelle seltsis sai mindud mere äärde, jõukate linnaosade servale. Seal üleval, mõtlesin ma, elavad inglid, kes kindlasti naudivad kogu linna. Kuidas oleks mulle meeldinud üles minna, tippu ronida. See oli meie pilvelõhkuja, mis sest et väljaspool meie naabruskonda, nägime seda päev-päevalt kerkimas. Töö jäi aga toppama. Kui ma Pisast tagasi tulin, ei tundunud raudteejaama pilvelõhkuja mulle enam uueneva linnaosa sümbolina, vaid pigemini näitena ülimast saamatusest.

      Tol perioodil olin ma veendunud, et meie linnaosa ja Napoli suurt ei erinegi, häda ja viletsus kandus katkematult ühest teise. Iga kord, kui siia tulin, leidsin eest üha mõttetuma linna, mis ei saanud hakkama aastaaegade vaheldumise,