Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante

Pietro raamatu oluliselt entusiastlikumale ülistamisele. Katkestasin teda, küsisin tema enda kohta, ta oli põiklev, kõigest mõned vihjed ilmuvale õhukesele raamatule, mida ta nimetas igavaks, aga kohustuslikuks. Käisin peale, uurisin, kas tal oli alguses Milanos raske olnud. Ta vastas üksiku üldistava lausega probleemidest, kui tuled lõunast, taskud tühjad. Siis küsis ta nagu välk selgest taevast:

      „Kas elad uuesti Napolis?”

      „Praegu jah.”

      „Meie vanas naabruskonnas?”

      „Jah.”

      „Mina katkestasin kõik suhted isaga ja ei kohtu enam ühegi perekonnaliikmega.”

      „Kahju küll.”

      „Nii on parem. Mul on ainult kahju, et Linast mingeid teateid ei ole.”

      Hetkeks mõtlesin, et olin eksinud, et Lila ei olnud tema elust kunagi kadunud, et ta ei tulnud raamatupoodi mitte minu pärast, vaid et Lilast uudiseid kuulda. Siis ütlesin endale: kui ta oleks tõepoolest tahtnud Lilast midagi teada, oleks ta selleks nende aastate jooksul mooduse leidnud, ja ma reageerisin järsult, teraval toonil nagu inimene, kes soovib teemat vahetada:

      „Ta jättis mehe maha ja elab kellegi teisega.”

      „Kas ta sai poja või tütre?”

      „Poja.”

      Nino mühatas rahulolematult, ütles:

      „Lina on vapper, liigagi vapper. Aga ta ei oska arvestada tegelikkusega, ta ei suuda leppida ei teiste ega iseendaga. Teda armastada oli väga raske.”

      „Mis mõttes?”

      „Ta ei tea, mida tähendab pühendumus.”

      „Sa võib-olla liialdad.”

      „Ei, ta on tõesti kehvasti tehtud, peast ja igalt poolt, isegi seksiks.”

      Viimased sõnad – isegi seksiks – rabasid mind rohkem kui kõik muu. Nii et Nino hinnang oma suhtele Lilaga oli negatiivne? Nii et ta ütles mulle just praegu, tekitades minus ebamugavust, et hinnang hõlmas ka nende seksuaalelu? Põrnitsesin mõne hetke meie ees kõndiva Adele ja tema kaaslase tumedaid piirjooni. Häiriv tunne läks üle ängistuseks, tajusin, et isegi seksiks oli sissejuhatuseks, et ta tahtis rääkida veelgi üksikasjalikumalt. Aastaid varem oli Stefano pärast abiellumist mulle südant puistanud, kõnelnud oma raskustest Lilaga, kuid seksi ei olnud ta kunagi maininud, mitte keegi meie naabruskonnast ei oleks seda armastatud naisest rääkides teinud. Ei olnud mõeldav, et näiteks Pasquale oleks mulle rääkinud Ada seksuaalsusest, või mis veel hullem, et Antonio oleks Carmenile või Gigliolale rääkinud minu seksuaalsusest. Seda tehti poiste vahel – ja vulgaarsel moel, kui nad meist, tüdrukutest, ei hoolinud või enam ei hoolinud –, aga mitte kunagi poiste ja tüdrukute vahel. Aimasin, et Nino, uus Nino, pidas täiesti loomulikuks arutada minuga oma tollaseid seksuaalseid suhteid mu sõbrannaga. Mul oli piinlik, tõmbusin tagasi. Ka sellest, mõtlesin ma, ei tohi ma Lilale kunagi rääkida, ning laususin teeseldud ükskõiksusega: läinud lumi, mis sest enam taga nutta, tuleme sinu juurde tagasi, mille kallal sa töötad, mis väljavaated sul ülikooli juures on, kus sa elad, kas üksi? Igal juhul pingutasin ma üle, ta arvas kindlasti, et ma põiklen kiiruga kõrvale. Ta naeratas irooniliselt, tahtis vastata, kuid olime jõudnud restorani, astusime sisse.

      5

      Adele määras meie kohad lauas: mina Nino kõrval ja Tarratano vastas, tema ise Tarratano kõrval ja Nino vastas. Andsime tellimused, ja jutt veeres paksude prilliklaasidega mehele, itaalia keele professorile – nagu ma aru sain –, Corriere della Sera innukale kaastöötajale, kristlikule demokraadile. Ei Adele ega tema sõber hoidnud ennast sedapuhku tagasi. Raamatupoe rituaalidest väljaspool rääkisid nad temast kõikmõeldavat halba ja kiitsid Ninot, kes oli mehele vastu hakanud ja ta minema kihutanud. Eriti meeldisid neile Nino sõnad, millega ta meest oli kostitanud, kui too minekule sättis, laused, mida nemad olid kuulnud, mina aga mitte. Nad küsisid, mida ta oli täpselt öelnud, Nino puikles, ütles, et ei mäleta. Seejärel aga ilmusid sõnad välja, võib-olla antud puhuks välja mõeldud, midagi niisugust: et kaitsta võimu igas selle väljenduses, olete valmis ohverdama demokraatia. Sestpeale rääkisid nad üha kasvava tuhinaga kolmekesi edasi, salateenistusest, Kreekast, piinamisest selle maa vanglates, Vietnamist, ootamatutest üliõpilasrahutustest mitte ainult Itaalias, vaid kogu Euroopas ja maailmas üldiselt, professor Airota ajakirjas Il Ponte avaldatud artiklist, kus Nino võis alla kirjutada igale sõnale ja mis rääkis uurimistöö ja õpetamise probleemidest ülikoolides.

      „Ma ütlen oma tütrele, et teile meeldis,” kostis Adele, „Mariarosa arvates oli see kohutav.”

      „Mariarosa võtab tuld ainult sellest, mida maailm anda ei saa.”

      „Suurepärane, just nii see ongi.”

      Mina ei teadnud oma tulevase äia artiklist midagi. Kogu asi ajas mu turri, kuulasin vaikides. Algul eksamid, siis lõputöö, siis raamat ja selle avaldamine olid hõivanud suure osa mu ajast. Maailma asjadest teadsin vaid pealiskaudselt ja olin kuulnud vähe või üldse mitte midagi üliõpilastest, meeleavaldustest, kokkupõrgetest, haavatutest, arreteerimistest, verest. Kuna olin nüüd ülikoolist väljas, siis kogu sellest segadusest olin kuulnud ainult Pietro nurinat, tema kurtmist selle üle, mida ta nimetas ”Pisa lolluseks”. Seega tajusin enda ümber vaid segaste joontega olukorda. Neid jooni aga näisid minu kaaslased suutvat dešifreerida ülima täpsusega, Nino rohkemgi kui teised. Istusin tema kõrval, kuulasin, riivasin käsivarrega tema käsivart, puude oli vaid riie riide vastu, kuid erutas mind sellegipoolest. Nino armastas endiselt numbreid: ta teadis, kui paljud olid astunud ülikooli, nüüdseks juba massid, kui palju suudavad hooned tegelikult mahutada, kui palju tunde eluaegsed professorid õigupoolest töötavad ja kui paljud neist istuvad uurimistöö ja õpetamise asemel parlamendis või mõnes haldusnõukogus või pühenduvad tulusale konsultanditööle või erapraksisele. Adele oli nõus, tema sõber samuti, aeg-ajalt mainisid nad nimesid, kellest ma ei olnud midagi kuulnud. Tundsin end kõrvalejäetuna. Minu raamatu tähistamine ei olnud neil enam meeles, ämm näis olevat unustanud ka toreda üllatuse, mille ta oli enne välja kuulutanud. Pomisesin, et tahan korraks jalgu sirutada, Adele noogutas hajameelselt, Nino rääkis tuliselt edasi. Tarratanole ilmselt tundus, et mul on igav hakanud, ja ta ütles lahkelt, peaaegu sosinal:

      „Tulge ruttu tagasi, tahaksin teie arvamust kuulda.”

      „Mul ei ole arvamusi,” kostsin pooliku naeratusega.

      Mees naeratas vastu:

      „Kirjanik mõtleb alati midagi välja.”

      „Võib-olla ma ei ole kirjanik.”

      „Igatahes olete.”

      Läksin tualettruumi. Ninol oli alati olnud võime, niipea kui ta suu lahti tegi, näidata mulle minu mahajäämust. Pean hakkama õppima, mõtlesin ma, kuidas ma küll võisin ennast niimoodi käest lasta? Hea tahtmise korral oskan ma muidugi sõnadega mõningast asjatundlikkust ja õhinat teeselda. Kuid ma ei saa niimoodi jätkata, olen õppinud liiga palju asju, millest pole kasu, ja väga vähe neid, millest on. Kui suhe Francoga läbi sai, kaotasin selle vähese uudishimu maailma vastu, mida ta oli mulle sisendanud. Kihlus Pietroga ei olnud aidanud, mis teda ei huvitanud, ei huvitanud ka mind. Kuidas erines Pietro oma isast, õest, emast. Ja kui väga erines ta Ninost. Kui oleks olnud tema teha, ei oleks ma isegi oma romaani kirjutanud. Ta oli sellega leppinud üsna vastumeelselt, nagu oleks see rikkunud akadeemilist etiketti. Aga võib-olla ma liialdan, probleem on vaid minus. Olen piiratud inimene, suudan keskenduda vaid ühele asjale korraga, kõik muu jääb välja. Nüüd ma aga muutun. Kohe pärast seda tüütut õhtusööki vean Nino endaga kaasa, sunnin teda terve öö ringi jalutama, küsin, mis raamatuid ma peaksin lugema, mis filme peaksin vaatama, mis muusikat peaksin kuulama. Ja ma võtan tal käe alt kinni, ütlen: mul on külm. Segased kavatsused, poolikud ettepanekud. Ma surusin ärevuse alla, ütlesin vaid endale: see võib olla meie ainus võimalus, sõidan homme ära, enam ma teda ei näe.

      Vahtisin vihaselt peeglisse. Mu nägu oli kurnatud, väikesed vistrikud lõual ja sinised silmaalused andsid märku, et kätte on jõudnud pahad päevad. Ma olen kole, lühike,