Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante

maatasa teha, kuni tol kadus igasugune isu vastu vaielda. Sel õhtul aga ei läinud asjad nii, nagu oleksid pidanud. Esiteks hirmutasid mind Adele ja tema sõbrad, keda pidasin ülimalt haritud lugejateks, ja siis too paksude prilliklaasidega mees. Olin taas muutunud vaesest linnajaost pärit hädavareseks, lõunapiirkonna murdekeeles rääkivaks uksehoidja tütreks, kes on ka ise jahmunud, et on jõudnud antud paika mängima noore andeka kirjaniku rolli. Nii olingi kaotanud enesekindluse ja väljendasin end kõhklevalt, segaselt. Ja siis veel Nino. Tema ilmumine oli mult igasuguse kontrolli oma sõnade üle röövinud ja tema arukas jutt minu kaitseks kinnitas, et olin ühtäkki oma oskused kaotanud. Meie taust ei olnud kuigi erinev, olime mõlemad näinud vaeva, et niisugune keel omandada. Ometi ei olnud Nino seda kasutanud mitte ainult täiesti loomulikult, pöörates selle hõlpsasti eelkõneleja vastu, vaid aeg-ajalt, kui see talle vajalik näis, söandas ta enesekindla hooletusega poetada lihvitud itaalia keele sekka korrapäratust, mis suutis paksude prilliklaasidega mehe professorliku tooni kiirelt vananenuks ja ka pisut naeruväärseks muuta. Seega, kui panin tähele, et too tahab uuesti rääkima hakata, mõtlesin: ta on tõeliselt vihane, ja kui ta enne minu raamatu kohta halvasti ütles, ütleb ta nüüd midagi veel halvemat, et alandada Ninot, kes seda kaitses.

      Meest aga näis huvitavat miski muu: ta ei pöördunud minu raamatu juurde tagasi, ei võtnud mind enam üldse mängu. Selle asemel keskendus ta mõnedele väljenditele, mida Nino oli nagu möödaminnes kasutanud, ehkki mitu korda korranud: parunlik ülbus, antiautoritaarne kirjandus. Sain alles siis aru, et meest oli ärritanud vestluse poliitiline pööre. Niisugune sõnavara ei olnud talle meeldinud, ja ta rõhutas seda äkilise sarkastilise falseti lisamisega oma madalasse häälde (nii et uhkust teadmiste üle nimetatakse tänapäeval ülbuseks, nii et ka kirjandus on muutunud antiautoritaarseks?). Seejärel asus ta peenelt mängima sõnaga autoriteet, tänu Jumalale – ütles ta – on olemas barjäär harimatute noorukite eest, kes võtavad, nagu pähe tuleb, kõige kohta sõna, toetudes riigiülikoolide suvalistele kursustele. Ja ta rääkis sel teemal tükk aega, pöördudes kuulajaskonna, ja mitte kordagi otseselt Nino ega minu poole. Lõpetuseks keskendus ta minu kõrval istuvale vanaldasele kriitikule ja siis Adelele, kelle vastu võib-olla oligi algusest peale tema poleemika tegelikult suunatud. Mul ei ole mingit kana kitkuda noortega, ütles ta kokkuvõtvalt, vaid nende haritud täiskasvanutega, kes omakasu huvides on alati valmis kaasa minema lolluse viimase narrusega. Siinkohal jäi ta lõpuks vait ning valmistus lahkuma, pobisedes vaiksel, kuid energilisel moel vabandage, lubage, tänan.

      Kohalolijad, vaenulikud, ent siiski aupaklikud, tõusid püsti, et teda läbi lasta. Mulle oli nüüd selge, et tegemist on tähtsa inimesega, et isegi Adele vastas tema süngevõitu noogutusele sõbralikult: tänan, nägemiseni. Võib-olla sel põhjusel üllataski Nino kõiki, kui ta käskival ja samas naljatleval toonil, mis tõestas, et ta teadis väga hästi, kellega tal tegemist on, pöördus tema poole professori tiitliga – professor, kuhu te lähete, ärge põgenege – ja siis lõikas tal oma väledate pikkade jalgadega tee ära, astus talle vastu, rääkis temaga oma uues keeles, kõike ma hästi ei kuulnud, kõigest ei saanud ka aru, aga tema sõnad pidid olema nagu teraskaablid kõrvetava päikese käes. Mees kuulas liikumatult, oli kannatlik, seejärel rehmas käega, et astu eest ära, ning suundus ukse poole.

      3

      Tõusin laua tagant nagu uimas, suutmata päriselt uskuda, et Nino oli tõepoolest siin Milanos, selles ruumis. Ja ometi ta oli, juba liikuski ta naeratades minu poole, ehkki mõõdetud sammul, kiirustamata. Surusime kätt, tema oma oli tuline, minul jääkülm, ja ütlesime teineteisele, et küll on tore üle hulga aja jälle näha. Teadmine, et hullem osa õhtust on lõpuks möödas ja et nüüd seisis ta, lihast ja luust, minu ees, leevendas mu kehva tuju, kuid mitte ärevust. Tutvustasin teda kriitikule, kes oli lahkelt minu raamatut kiitnud, ütlesin, et see on mu sõber Napolist, et käisime koos koolis. Ehkki ka professor oli Ninolt salvavaid märkusi saanud, oli ta viisakas, kiitis viisi, kuidas Nino tolle mehega hakkama oli saanud, rääkis sümpaatiaga Napolist, pöördus Nino poole, nagu oleks ta hiilgav üliõpilane, keda tuleks igati julgustada. Nino seletas, et ta elab juba aastaid Milanos, tegeleb majandusgeograafiaga, ta kuulub – siinkohal ta naeratas – akadeemilise püramiidi kõige armetumasse kategooriasse, see tähendab lektorite hulka. Ta rääkis meeldival moel, ilma pahura alatoonita, nagu tal noores eas kombeks oli, ja mulle tundus, et ta kannab kergemat soomusrüüd kui see, mis mind kooliajal nii väga lummanud oli, näis, nagu oleks ta liigse kaalu maha raputanud, et suuta kiiremini ja elegantselt võitlusi pidada. Märkasin kergendusega, et ta ei kandnud abielusõrmust.

      Vahepeal olid mõned Adele sõbrad ligi astunud, et ma nende raamatusse autogrammi annaksin, ja see ajas mind pabinasse – oli see ju mul esimene kord. Jäin kõhklema, sest ma ei raatsinud Ninot hetkekski silmist lasta, samas tahtsin parandada muljet endast kui kohmakast tüdrukust, mille olin kindlasti jätnud. Jätsin Nino vana professori seltsi – tema nimi oli Tarratano – ja tervitasin viisakalt oma lugejaid. Kavatsesin asjaga kähku ühele poole saada, kuid raamatud olid uued, lõhnasid trükivärvi järele, erinedes täielikult neist haisvatest kapsastest, mida me Lilaga oma vana linnaosa raamatukogust laenutasime, ning ma ei tahtnud neid hooletult sulepeaga ära rikkuda. Kasutasin oma kauneimat käekirja, mille olin omandanud õpetajanna Oliviero päevil, leiutasin keerukaid pühendusi, mis ootavad naised pisut kärsituks tegi. Mu süda tagus meeletult, kui ma seal kirjutasin ja Ninot piidlesin. Värisesin mõttest, et ta võib ära minna.

      Ta ei läinud. Nüüd oli tema ja Tarratano juurde astunud Adele, ja Nino pöördus tema poole aupaklikult, ent samas vabalt. Mulle meenus, kuidas ta oli koridorides rääkinud õpetajanna Galianiga, ja ilma vähimagi vaevata viisin oma peas kokku kunagise hiilgava õpilase ja tänase noore mehe. See-eest peletasin otsustavalt, justkui mõttetu kõrvalekalde, mälestuse sellest, kuidas ta meid kõiki kannatama pani, tema, üliõpilane Ischial, minu abielus oleva sõbranna armuke, omadega puntras nooruk, kes end Piazza dei Martiri poe tualettruumis varjas, Gennaro, selle lapse isa, keda ta kunagi ei olnud näinud. Vahejuhtum Lilaga oli ta muidugi rööbastelt löönud, kuid – praegu tundus see täiesti selge – tegemist oli vaid kõrvalepõikega. Kui tugev see kogemus ka ei olnud, kui sügavaid jälgi see ka ei jätnud, oli see igatahes läbi. Nino oli end taas leidnud, ja mul oli hea meel. Mõtlesin: pean Lilale ütlema, et kohtasin teda, et tal läheb hästi. Seejärel muutsin meelt: ei, ma ei ütle talle midagi.

      Kui ma pühendustega ühele poole sain, oli tuba juba tühi. Adele võttis õrnalt mu käe, kiitis, et olin nii hästi oma raamatust rääkinud ja vastanud paksude prilliklaasidega mehe vastikule sekkumisele – nii ta seda nimetas. Kuna ma polnud nõus, et oleksin hästi toime tulnud (teadsin väga hästi, et see ei olnud tõsi), küsis ta Nino ja Tarratano arvamust, kes mind muidugi kiidusõnadega üle valasid. Nino ütles koguni, ise mind tõsiselt silmitsedes: te ei tea, missugune oli see tüdruk juba kooliajal, ülimalt intelligentne, haritud, väga vapper, väga ilus. Tundsin, kuidas mu nägu lõkendama lõi, ja samal ajal asus Nino leebe irooniaga pajatama lugu minu aastatetagusest kokkupõrkest usuõpetajaga. Adele kuulas, naeris tihti. Meie pere, lausus ta, märkas Elena väärtusi kohe, ning seejärel mainis ta, et oli pannud õhtusöögiks kinni laua siinsamas lähedal. Läksin pabinasse, pobisesin kohmetult, et olen väsinud ja isu ka ei ole, et kuna me pole nii ammu kohtunud, teeksin enne magamaminekut Ninoga väikese jalutuskäigu. Teadsin, et olin ebaviisakas, õhtusöök oli minu auks ja tänutäheks Tarratanole, et too oli minu raamatut toetanud, kuid ma ei suutnud end pidada. Adele heitis mulle iroonilise pilgu, vastas, et loomulikult on minu sõber ka kutsutud, ning lisas salapäraselt, nagu tahaks minu ohverdust korvata: mul on sinu jaoks tore üllatus. Silmitsesin ärevalt Ninot – kas ta võtab kutse vastu? Ta ütles, et ei taha tüli teha, vaatas kella, jäi nõusse.

      4

      Lahkusime raamatupoest. Adele kõndis peenetundeliselt koos Tarratanoga ees, mina ja Nino nende järel. Tajusin otsekohe, et ma ei tea, mida talle öelda, kartsin, et iga sõna oleks vale. Õnneks hoolitses Nino selle eest, et ei oleks vaikust. Kiitis uuesti minu raamatut, rääkis suure lugupidamisega Airotadest (ta nimetas neid „kõige kultuursemaks perekonnaks, kes praegu Itaalias kaalu omavad”), ta tundvat ka Mariarosat („ta on alati eesliinil: kahe nädala eest oli meil äge sõnasõda”), õnnitles mind, sest oli Adele käest kuulnud, et ma