Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat. Susan Mallery

lausus, nagu oli midagi. „Kas sa ei tahtnud siis tagasi tulla?”

      „Ikka tahtsin.”

      Nina uuris teda. Ta nagu ei uskunud hästi Dylani sõnu. „Sul oli kohustus. See on hoopis teine asi.”

      Dylan vaatas toas ringi. „Kus su ema on?”

      „Montanas, ostab asju kokku.”

      Dylani suunurgad kerkisid. „Mäletan tema osturetki ja tema armastust leitud aarete vastu.”

      „Talle meeldib teiste inimeste asjades sorida.”

      „Tal on ju antiigipood.”

      See oli nende äri kohta küll pisut liiga hästi öeldud, aga emale see meeldiks.

      „Praegusel ajal toob ta neilt retkedelt vähem träni kaasa,” tunnistas Nina. „Bertiest on suur abi. Tal on silma.”

      „Kes see Bertie on?”

      Nina heitis pea selga. „Ema kallim.”

      Dylani ilme ei muutunud. „Olen vist oma vanematelt midagi kuulnud. Ära sa märgi. Millal ta siis kapist välja tuli?”

      Nina oli oodanud pisut tugevamat reaktsiooni. Midagi, mis paneks teda Dylani suhtes vastumeelsust tundma. Dylani aktsepteerimine valmistas talle pettumuse. „Pisut rohkem kui kümne aasta eest. Bertie hakkas siin käima. Meie Averiliga arvasime, et nad on sõbrad. Aga siis jäi Bertie paaril korral ööseks siia. Ühel päeval ütles ta mulle, et tahaks siia kolida. Küsis, ega mul pole midagi selle vastu.”

      Nina naeratas seda meenutades. „Bertie meeldib mulle. Ta on väga stabiilne.”

      „Mis tähendab, et sul pole vaja enam selles majas ainus täiskasvanu olla?”

      Nina noogutas. Dylan teab neid asju. Dylan nägi, mis ta pidi läbi elama. Vahel mõtles Nina, kas Dylan lõpetaski suhte sellepärast, et teadis, kui keeruline tema pere on.

      „Sellest on abi.” Ta muutis asendit. „Aga nüüd aitab meie pere asjadest. Kuidas sinuga on? Kas elad vanemate juures?”

      Dylan raputas pead. „Käisin paari kuu eest siin ja ostsin jahisadamasse korteri. Eelmisel nädalal kirjutasime lepingule alla. Paari päeva pärast kolin sisse.”

      Ta rääkis kolimisest, kuid Nina ei kuulnud ta sõnu. Korter jahisadamas? Küllap üks neist peentest uutest korteritest, kus on graniidist töötasapinnad ja ööpäev läbi uksehoidja.

      Jabur, mõtles Nina, langetades pilgu kulunud pruunile ­vaibale, mis oli vähemalt viisteist aastat vana. Tegu on ju Blackberry saarega, kus kullerid jätsid pakid lävele.

      Ta tajus, et Dylan oli puhas ja lõhnas hästi. Dylan nägi parem välja. Dylan oli oma unistusi järgides saarelt lahkunud ja oli nüüd edukas ja õnnelik arst. Tema elu käib aga sissekäidud rada mööda ja ta ei osanudki päris täpselt öelda, kuidas see oli juhtunud. Kuidas küll on sellest kümme aastat möödas? Kuidas see on nii läinud, et tema ei üritanudki siit ära minna? Kas süüdi oli olukord või tema ise? Tal oli kahtlane tunne, et tema ise.

      „Aeg on hiline,” ütles ta äkki püsti tõustes.

      Dylan oli hetke jahmunud ilmega, kuid pani siis veiniklaasi käest ja tõusis samuti püsti. „Muidugi. Oli tore sind näha.”

      „Sind samuti. Tänan, et mu koju tõid. Olen selle eest tõesti väga tänulik.”

      „Pole tänu väärt.”

      Nina saatis ta uksele, pobises viisakad hüvastijätusõnad ja pani ukse Dylani taga kinni. Üksi jäädes istus ta uuesti diivanile ja vajus kössi. Ta mõtles kibestunult, et tema elu oli ikka täielik katastroof. Või kui mitte just katastroof, siis vähemalt haletsusväärne, mis on vast veelgi hullem.