Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat. Susan Mallery

      Nina kergitas kulmu.

      Andi vajus kössi. „Ma olen täielik äpu. No vaata mind. Mu laps on herneterasuurune, mina aga turtsun. Lihtsalt piinlik.”

      „Kuid sellele vaatamata pole sul tahtmist täiskasvanud ­inimese moodi käituda.”

      Andi naeratas. „Ei tea küll, kuidas see peaks käima.”

      Mikrolaineahi piiksus. Nina pistis teekoti auravasse vette ja asetas kruusi lauale.

      See oli avatud köök. Kapiuksed olid värvitud, tööpinnad granii­dist. Laua kõrvalt aknast avanes ida poole uhke vaade. Manner kumas kõigest mõne miili kaugusel.

      Andi oli ostnud maja – ühe neist kolmest mäel asuvast, mida hüüti Kolmeks Õeks – pärast Blackberry saarele kolimist. Ta ei olnud lasknud end häirida katkistest akendest ning ajast ja arust torudest, vaid korraldanud kogu maja renoveerimise. Selle käigus oli ta armunud ehitusmeistrisse – mille tulemuseks olidki praegused iiveldushood.

      „Esimene patsient ütles aja ära,” teatas Nina.

      „Jumal tänatud.” Andi nuusutas teed, kirtsutas nina ja võttis siis lonksu. „Asi on ingveris. Ilma ingverita tee läheks mul ehk kuidagimoodi alla.”

      „Aga ingver aitab sul end paremini tunda.”

      „Elu on ikka täiesti ebaõiglane.” Võtnud veel ühe lonksu, levis ta näole naeratus. „Mulle meeldib su särk.”

      Nina heitis pilgu särgi rinnaesisele. „Me Bettyga oleme vanad sõbrad.”

      Üks pediaatri juures töötamise eeliseid oli see, et soosingus olid rõõmsavärvilised riided. Ninal oli kapis terve kollektsioon erksavärvilisi lustakate piltidega T-särke. Need polnud just moe viimane sõna, kuid tõid laste näole naeratuse ja see oli kõige olulisem.

      „Pean tagasi alla minema,” ütles ta. „Nüüd on su esimene patsient pool üheksa.”

      „Selge.”

      Nina tõusis ja suundus trepi poole.

      „Kas sul on pärast tööd tegemist?” küsis Andi.

      Nina mõtles, kuidas peab pandimajast läbi minema ja võtma sealt kaasa asjad, mida Tanya oli üritanud maha müüa, ning kulutama mitu tundi oma pere antiigipoes, murdes pead, mis sealt ära on varastatud, ning rääkima siis kõigest emale ja pidama talle seejuures tõenäoliselt loengu teemal, kui oluline on tulevase töötaja soovituskirju põhjalikumalt uurida ja soovitajatele ka helistada. Ainult et ta oli pidanud emale loenguid nii kaua, kui ta mäletas, kuid ema ei võtnud õppust. Bonnie lubas end küll parandada, kuid ei teinud seda. Mille tulemusena pidi Nina kõik jamad klaarima.

      „Enam-vähem. Miks sa küsid?”

      „Ma pole juba nädal aega pilateses käinud,” tunnistas Andi. „Aga mul on vaja end liigutada. Palun tule kaasa. Kui sina ka tuled, on palju vahvam.”

      „Täna küll ei saa, aga esmaspäev sobib.”

      Andi naeratas. „Tänan, Nina. Sa oled võrratu.”

      „Pane mulle autahvel, siis usun, mis sa räägid.”

      „Tellin selle kohe täna ära.”

      Nina luges kokku naerunäolised puuvilja- ja aedviljakleepsud. Jätkub, aga neid tuleb juurde tellida. Pärast praksise avamist oli Andi juurutanud programmi, mille kohaselt kutsus saare ­algklasside õpilased oma vastuvõttu ekskursioonile. Lapsed omandasid ­vabas õhkkonnas teadmisi arstliku läbivaatuse kohta, oskasid ­stetoskoopi kasutada, end kaaluda ja oma pikkust mõõta. Andi eesmärk oli muuta arstivisiit stressivabamaks.

      Nina pidas ekskursioonide kohta kalendrit ja viis need läbi. Lapsed said lahkudes kaasa kingitustekoti kleepsudega, väikese värvimisraamatu, milles räägiti erinevatest sportimisvõimalustest, ja värvipliiatsikarbi.

      Reeglina pakkis enne ekskursiooni kingikotid vastuvõtusekre­tär, aga eelmisel korral oli ta unustanud kleepsud kottidesse ­panna ja seetõttu võttis Nina selle töö üle.

      Ta ladus just kotte rivisse, et neid saaks kiiresti täita, kui ta mobiiltelefon helises. Ta võttis taskust telefoni, heitis pilgu helistajale, lülitas sisse valjuhääldi ja pani telefoni puhketoa lauale.

      „Tere, ema.”

      „Kullake! Kuidas sa elad? Meil on kõik hästi, aga sul on õigus nagu ikka.”

      Nina võttis toolile pandud suurest kotist pliiatsid. „Mis küsimuses?”

      „Rehvide küsimuses. Et me oleksime pidanud need enne ärasõitu ära vahetama. Eile õhtul tuli lumi maha.”

      Nina vaatas aknast päikesesäras taevast. Horisondil oli näha paari pilve. Õhtupoole hakkab sadama, käis tal mõte peast läbi.

      „Kus te olete?”

      „Montanas. Lausa uskumatu, kui paks lumi. Kümmekond sentimeetrit ja suverehvidega polnud midagi teha. Sõitsime teelt välja. Nüüd on kõik korras. Bertie leidis ühe rehvipoe ja sealne müüja oli sama kena nagu saare oma.”

      Nina vajus puhkeruumi ainsale toolile. „Kas te sattusite avariisse?”

      „Ei. Auto libises teelt välja. Ära muretse. Kõik on korras. Uued rehvid on väga head. Käisime mitmel oksjonil ja oleme läbi käinud rohkem antiigipoode, kui jõuan kokku lugeda. Auto on ilusaid asju täis. Need meeldivad sulle päris kindlasti.”

      Ema vadistas edasi. Nina sulges silmad ja hõõrus laupa, mõeldes, et tema tõotus mitte süüa rohkem kui üks šokolaadikook korraga ei viidanud poole sõnagagi veinile, ja et kui ta õhtul koju jõuab, läheb ta vanni ja võtab klaasi veini. Ja lubab siis endale luksuse murduda.

      Bonnie Wentworth oli saanud vanima lapse ­kuueteistaastasena. Emaks saades ei jäänud ta sugugi kodukeskseks ega olnud seda ka nüüd. Bonnie ja ta elukaaslane Bertie reisisid mööda maad ringi, ostes antiigiärile kraami. Ja antud juhul oli sõna „antiik” kasutatud väga laias tähenduses. Küllap oleks õigem öelda „rämps”, kuid isegi Nina vältis seda sõna igal võimalikul juhul.

      Ta hingas sügavalt sisse, kuulates ema juttu Bertie leitud käsitsi­ tehtud nukust.

      „Ema, Tanya tabati täna hommikul Jerryle meie poe kaupa müümast.”

      Bonnie jäi vait. „See pole võimalik,” ütles ta täiesti rabatult. „Ma ei usu seda.”

      Nina pani vastu vajadusele juhtida ema tähelepanu sellele, et tema mitteuskumine ongi just peamine probleem.

      „Just sellepärast tahangi ma töövestlused ise läbi viia. Või siis lase seda vähemalt Bertiel teha.”

      „Oled sa kindel, et ta ei müünud oma asju?” küsis Bonnie. „Minu arust oli ta nii tore tüdruk. Mulle ei meeldi sugugi mõte, et ta midagi sellist tegi.”

      „Minule samuti mitte. Sa saad ju aru, et see tähendab seda, et pood on kinni.” Jälle.

      Järgnes vaikus. „Kas tahad, et me tuleme tagasi? Me võiksime paari päeva pärast kohal olla.”

      „Pole vaja. Küll ma kellegi leian.”

      Nina teadis, et kui ta ema paluks, tuleks too koju ja oleks poes seni, kuni nad kellegi leiavad. Aga siis tunneks Nina süümepiinu – nagu praegu. Ja ta ei saanud sugugi aru, miks see nii on.

      „Kullake, sul on liiga suur koorem kanda.”

      Nina avas suu, kuid sulges selle uuesti. Just täpselt. Ja peamiselt sellepärast, et kedagi teist pole siin seda tegemas. „Ema, pole midagi. Aga poodi on vaja sellist inimest, kel oleks vastutus­tunnet ja kes ei varastaks.”

      „Sul on õigus. Sellist inimest on vaja jah, aga ma olen kindel, et sa leiad sellise.”

      „Leian muidugi. Kas sa katuse asjus helistasid? Kas seda tullakse parandama?”