Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat. Susan Mallery

panevat vihma ja ärahõõrutud reisi ignoreerides tegigi ta just seda.

      1 Džässiajastut karikeeriv multifilmitegelane. Tõlk.

      TEINE PEATÜKK

      „Nina, istu autosse!”

      Ninal oli tahtmine meest eirata. Ta tegi seda. Aga mehe hääle­toon oli nõudlik ja sel Dylanil, keda tema mäletas, oli komme ohjad enda kätte võtta.

      Nina sulges silmad ja soovis, et Dylan kaoks. Ent tema kõrval veereva auto mootori vaikne sumin oli tõestuseks, et sellest ei saa asja.

      „Kas sa ise ka aru saad, kui nõme see on?” küsis Dylan.

      Kahjuks sai Nina sellest vägagi hästi aru. Ja ta teadis ka seda, et istub lõpuks autosse, sest ei suuda enam kauem vihma ja ­külma taluda. Aga miks see pidi küll ometigi Dylan olema? Miks mitte mõni hästi riides sarimõrtsukas? Teised inimesed kägistatakse ära, teda aga mitte. Kohe sugugi mitte. Tema saab hoopis oma elu suurima eksarmastuse.

      „Olgu,” ütles ta ringi keerates ja auto poole minnes. Uks avanes sujuvalt ja Nina vajus läbimärjana nahkistmele.

      Hetkeks lasi ta end neelata uue auto lõhnal ja küttest hoovaval soojusel. Milline õndsus, mõtles ta tilkuvaid juukseid näolt pühkides. Kuid siis keeras ta pead ja kohtas taas Dylani rohelisi silmi.

      Mehe ilme oli ebamugav segu murest ja lustist. Pagan seda meest küll võtku, mõtles Nina. Iga kord, kui ta mõtted olid viimase kümne aasta jooksul Dylani peale läinud, kujutas ta nende esimest kohtumist ette millegi niisugusena, mida ta saab kavandada. Et ta oleks viimase peal riides ja vastaks küsimustele terav­meelselt, mille peale mees oleks tema mõistusest lummatud ja tunneks tuska, et lasi tal minna. Selle peale ta küll ei tulnud, et on läbimärg ja hädas hõõrutud reitega.

      „Mis juhtus?” küsis Dylan.

      Nendega? Temaga?

      „Su autoga,” täpsustas Dylan, kui Nina midagi ei vastanud.

      „Pole aimugi. Jäi lihtsalt seisma. Helistan teenindusse, kui koju jõuan.”

      „Viime su siis koju.”

      Dylan ei hakanud küsimagi, kus ta elab. Küllap hoidsid vanemad teda väikese saare alalise elanikkonna asjadega kursis. Kui Dylan oleks seda küsinud, oleks Nina vastanud, et jah, ta elab endiselt ema juures. Mitte sellepärast et ei saaks endale oma elamist lubada. Saaks küll. Aga võttes arvesse ema ja poe eest hoolit­semist ja kõike muud, mis ta õlgadele oli langenud, tundus lihtsam kodus edasi elada.

      Nad sõitsid paar minutit vaikides. Nina niheles ebamugavusest, tajudes, kui märg ta piinlikult puhtal nahkistmel on.

      „Nii et sa oled siis tagasi,” pomises ta pärast piinlikku vaikust. Vähemalt tema meelest oli see piinlik. Tal polnud aimugi, mida Dylan arvab.

      „Mhmh. Mu stipendium sai kahe nädala eest läbi. Käisin Euroopas puhkamas ja tulin siis siia.”

      Euroopas puhkamas? Nina mõtles selle peale, kuidas tema oli viimase kuu mööda saatnud – samamoodi nagu viimased seitse või kaheksa aastat. Töötades, tegeldes kõigi katastroofidega, mida ema oli tekitanud, poel silma peal hoides. Tal oli sõpru, kellega väljas käia, ja ta liitus hiljuti raamatuklubiga, kuid kui sügavamalt järele mõelda, polnud tema elus mingit põnevust.

      Kuigi tal polnud vähimatki tahtmist Dylan Harringtonile muljet avaldada. Mitte kõige vähematki.

      „Kas sul on endiselt plaanis isa juurde tööle minna?” küsis ta, kuigi vastus oli talle juba teada.

      „Jah.”

      „Arvasin, et ehk muudad meelt.”

      „Ma ise ka.” Dylan saatis talle naeratuse. „Aga ma ei tahtnud ta südant murda.”

      Sest Dylani isa oli oodanud viimased kümme aastat, et saaks öelda: „Minu arstist poeg.” Ja kui ta seda lõpuks teha sai, kordas ta seda alatasa. Ta rääkis kõigile, kes olid valmis kuulama, et Dylan tuleb tema praksisesse. Küllap soovis enamik isasid, et nende pojad läheks tööle perefirmasse. Doktor ja Poeg, mõtles Nina, kujutades vaimusilmas ette praksise ukse kõrvale pandud silti.

      „Sa läksid tema juurest ära,” tõdes Dylan.

      Nina saatis talle pilgu, kuid keeras siis pea kõrvale. „Jah.”

      Nina oli eelmise sügiseni töötanud õena doktor Harringtoni juures. Peamiselt sellepärast, et Harrington oli linnas ainus arst ja Nina ei tahtnud mandril tööl käia. Aga kuna Dylan oli tagasi tulemas, polnud teada, kui kindel ta koht on. Õnneks kolis Andi siia ja otsustas avada oma praksise ning pakkus Ninale just sellise töö nagu vaja.

      „Kas sulle meeldib töö lastega?” küsis Dylan. Oli näha, et ta teadis, mis Ninast on saanud.

      „Jah. Saarel on parasjagu nii palju peresid, et meil oleks tegemist, aga mitte nii palju, et me oleks tööga üle koormatud. Andi juures on mõnus töötada.”

      „Kas sa läksid ära minu pärast?” küsis Dylan nurgal peatudes, et enne keeramist liiklusolukorda hinnata.

      Nii otsekohest küsimust polnud Nina oodata osanud. „Andi pakutud võimalus tundus põnev,” vastas ta vastusest mööda hiilides. Tegelikult oleks ta läinud Andi juurde nii või teisiti. Ta ­poleks lihtsalt suutnud päevast päeva koos doktor Dylaniga olla. Kas pole kummaline. Dylan oli ta esimene kallim, esimene vahekord, esimene südamevalu. Dylan nägi hea välja, oli arst ja on kõigest aja küsimus, millal ta armub ja naise võtab. Mis ei ­tähenda ­sugugi, et Nina oleks teda endale ihanud, aga ta ei tahtnud ka, et arvataks, nagu ta mehe järele igatsedes seal passiks.

      Ta ohkas istmele toetudes. Miks ta küll asju paremini ei planeerinud? Kõik oleks palju lihtsam, kui ta oleks abiellunud mõne rikka kutiga, kel oleks kõigele lisaks veel ka jaht. Või kolinud Tiibetisse ja avanud seal lastekodu. Kui ta oleks teinud midagi silmapaistvat ja olulist. Või ta võinuks vähemalt neurokirurgiks õppida. Tema aga on lastearsti vastuvõtus õde ja tema romantilises minevikus pole midagi erilist. Ta on korra abielus olnud. Viis päeva. See polnud just asi, mille üle uhkust tunda.

      Ta mõtles pahuralt, et neist Dylaniga pidid koos arstid saama. Nii olid nad unistanud. Et minna koos ülikooli ja avada praksis. Nina polnud oma eriala koha pealt otsust langetanud, Dylan aga oli kaalunud spetsialiseeruda erakorralisele meditsiinile.

      Siis aga läksid nad lahku ja kuidagimoodi osutus unistuse ellu viimiseks vajaliku raha leidmine võimatuks. Tegeldes ema ja noorema õe ja poe ja kõige muuga, oli ta oma tee kaotanud. Meditsiinikool tundus palju praktilisem. Ta pidi kodust kõigest kaks aastat eemal olema. Ta ei mäletanudki õieti selle otsuse langetamist – asjad lihtsalt läksid nii.

      Dylan keeras ta maja ette. Vihma ladistas endiselt ja Nina ei tahtnud välja vihma kätte mineku peale mõeldagi, sest riided kleepuksid ta kehavormidele ja Dylan vaataks teda. Lisaks sellele nägi ta, kui õnnetus olukorras on nende maja. See polnud viimase kümne aastaga põrmugi muutunud. Maja oleks tulnud üle ­värvida ja vajas uut katust. Ninal olid selle kohta oma plaanid, aga ­eelmise aasta oktoobris aset leidnud torukatastroof oli suurema osa ta sääste ära söönud.

      „Suur tänu küüdi eest,” ütles Nina Dylani poole pöördudes ning manas näkku naeratuse lootes, et see on meeldiv ja enesekindel. „Viimase peal ajastus. Mu kodutee oleks olnud päris karm. Anna andeks, et autoistme märjaks tegin.”

      „Pole midagi. Tule. Katsume su nüüd tuppa saada.”

      Veel enne kui Nina jõudis midagi öelda, väljus Dylan autost ja tuli ümber auto tema ukse juurde. Mida! Kas Dylan tuleb siis koos temaga?

      Nina kobis kähku autost välja. „Ära muretse. Sa ei pea sisse tulema Ausõna. Mine aja rahulikult oma asju edasi. Sa päästsid mind pikast koduteest. Sellest on küllalt.”

      Dylan kinkis talle sõbraliku naeratuse ja pani käe ta seljale. „Võttes