Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat. Susan Mallery

tajus ta mitut asja korraga. Esiteks paistis lagi ­nurgast kahtlaselt märg. Tema pilgu all langes veepiisk põrandavaibale. Mis tähendas, et ema ei olnud ikkagi katuse asjus helistanud. Tim, kes aitas neil igasugu töid teha, reageeris nende probleemidele alati kohe. Nii et kui katus laseb läbi, siis pole Timile öeldud, et vajatakse tema abi.

      Teiseks tabas teda mõte, et ta isegi ei mäleta enam, millal oli nende majja astunud mõni meesterahvas. Noh, päris mees, mitte lihtsalt mõni meistrimees. Dylan nägi välja pikk ja mehelik. Ta mõjus toas, mis oli täis mööblit ja poest pärit „aardeid”, kuidagi kohatuna. Kõik nurgad, riiulid ja muud pinnad olid täis kujukesi, puust või klaasist karpe, pildiraame ja vaase, mida ema ei raatsinud ära müüa. Bonnie meelest oli osa asju mõeldud maailmaga jagamiseks, osa aga perele säilitamiseks.

      Kuid kõige rohkem vast häiris see, kuidas Dylani siinolek pani teda ennast nägema, kui viletsas seisus nende elamine tegelikult on.

      Diivan oli vana ja kulunud ning igaõhtusest istumisest lohku vajunud. Kohvilaual olid kriimud. Lambivarjud olid ajapikku kaotanud kreemika värvi ja muutunud luitunudkollakaks.

      Nina vahtis toas ringi, nagu poleks seda iial varem näinud, ning oli rabatud sellest, kuidas ta enam polnud näinud kõike seda, mis teda ümbritses. Hetkeks tabas teda tunne, et tema enda lootused ja unistused olid samamoodi hooletusse jäetud ning tähele­panupuuduse tõttu nähtamatuks muutunud. Teda valdas nii ­sügav kurbus, et ta oleks peaaegu ohanud.

      „Ootan, kuni sa riided ära vahetad,” ütles Dylan istet võttes, just nagu kavatseks pikemalt siia jääda.

      Nina vahtis teda silmi pilgutades. Miks? Kuid siis tundis ta märgades riietes kõhedust ja juustest seljale nirisevat vett.

      „Hea küll,” ütles ta ja pöördus siis esiku poole, tundes, kuidas märjad riided keha hõõruvad.

      Kümme minutit hiljem kandis ta kuivi teksaseid ja pusa. Ta oli juuksed rätiga kuivaks hõõrunud ja läbi kamminud. Ta ei haka­nud föönitamise peale aega raiskama. See viitaks... Ta ei osanud ise ka öelda millele, aga nii või teisiti ei kavatsenud ta seda teha. Ta pistis jalga madalad kingad ja läks tagasi elutuppa.

      Dylan istus endiselt elutoas. Nina sisse astudes tõusis ta püsti. „Kas tunned end paremini?”

      „Palju paremini.” Nina pistis käed taskusse. „Sul poleks olnud vaja siia jääda.”

      „Mõtlesin, et ajame natuke juttu, kuidas sul on läinud. Ma pole sind nii ammu näinud.”

      Lihtsad sõnad, mis ajasid Nina suurde segadusse. Loogiline oli küsida, miks? Miks Dylan tahab kuulda, kuidas tal on läinud? Nad pole ju teineteist terve igaviku näinud ja peale selle, et nad elavad mõlemad saarel, pole neil midagi ühist. Vähemalt enam küll mitte. Võib-olla polnud üldse mitte kunagi.

      Kui vaid Dylan poleks nii pikk, mõtles Nina köögi poole osutades. Kooli ajal oli Dylan olnud Nina ema sõnul unelev. Nüüd oli ta edukas, viisakas, tal oli töö – ja ta nägi endiselt hea välja. Rohelised silmad, tugev lõuajoon – laiadest õlgadest rääkimata – kõik viitas sellele, et küllap jooksid naised tema peale tormi. Nina peast käis läbi küsimus, miks küll pole Dylan mõnega neist abiellunud.

      Ta seisatas keset kööki. Tal polnud vähimatki kavatsust tunda häbi kulunud linoleumi või iidamast-aadamast köögimööbli pärast. Üheks päevaks oli alandust juba niigi küllaga.

      „Veini?” küsis ta kapile pandud väikese veiniriiuli poole minnes. Veel enne kui Dylan jõudis midagi kosta, võttis ta sealt punase veini pudeli. „Ma võin ka kohvi teha.”

      „Vein sobib igati hästi.”

      Nina võttis korgitseri, kuid enne kui ta jõudis uuesti pudeli võtta, oli Dylan ta kõrval.

      „Luba minul.”

      Milline härrasmees, mõtles Nina, ega osanudki öelda, kas see avaldas muljet või hoopis ärritas teda. Dylani ema on kindlasti poja üle väga uhke.

      Dylan eemaldas pudelilt korgi märksa väiksema vaevaga, kui Ninal endal selleks tavaliselt kulus, ning valas veini välja. Ninal käis peast läbi mõte, et kodus peaks hoidma suupisteid, mida külalistele pakkuda. Tal oli küll šokolaadikooki, aga tal polnud vähimatki kavatsust seda Dylaniga jagada. Peab piisama pelgalt veinist.

      Ta läks ees tagasi elutuppa ja istus diivaninurka. Ta viskas ­kingad jalast ja tõmbas jalad istumise alla. Dylan istus tema vastu tugitooli ja tõstis klaasi.

      „Vanade sõprade terviseks.”

      Nina kergitas kulmu. „Tahaks loota, et sa pead silmas sõpru, keda pole tükk aega näinud, mitte et sõbrad on „vanad”.”

      Dylan muigas. „Täpselt nii.” Ta võttis lonksu veini. „Väga hea.”

      „Tänan.”

      „Kuidas siis läheb?”

      Nina mõtles hetkeks Tanyale ja vargusele, läbi tilkuvale katusele ja sellele, kuidas ta peab helistama teenindusse, et auto ära viidaks. „Hästi.”

      „Kuulsin, et su õde kolis siit ära.”

      „Averil elab Mischief Bays. Californias, Santa Monicast ­lõuna pool.”

      „Selge. Kas ta käib ülikoolis?”

      Nina naeratas. „Ta on juba ammu lõpetanud, Dylan. Averil on abielus. Ta kirjutab ajakirjale California Girl.”

      Dylani kulm kerkis. „Abielus? Väike Averil? Lausa uskumatu.”

      „Saan aru, aga nii see on.”

      „On tal ka lapsi?”

      „Veel mitte.” Nina uuris Dylanit üle klaasiserva. „Sina ei ole abielus.”

      „Kas see oli küsimus või fakti konstateerimine?”

      „Fakti konstateerimine.” Nina naeratas talle soojalt. „Kas oled ära unustanud, kus me elame? See saar on hullem kui mõni küla. Selge see, et ma tean sinust kõike.”

      Dylani naeratas ebalevalt. „Loodetavasti mitte päris kõike.”

      Ilmselt mitte, tunnistas Nina endamisi. Aga omal ajal teadis ta kõiki Dylani saladusi ja tema päralt oli – vähemalt teoreetiliselt – ka Dylani süda.

      Ta armus Dylanisse viieteistaastaselt. Keskkooli teises klassis. Dylan käis viimases klassis. Nina üritas oma armumist varjata, kuid ei saanud Dylanilt silmi. Ühel päeval tuli Dylan söögivahetunni ajal tema juurde.

      Millal su sünnipäev on? küsis Dylan.

      Kolme nädala pärast.

      Dylani rohed silmad tõmbusid naerdes kissi. Saad kuusteist?

      Mhmh.

      Ma ootan ära.

      Kuna viisteist on liiga noor? küsis Nina. Sa saad ju ometigi aru, et paari nädalaga ei muutu mitte midagi. Ma olen täpselt sama kes praegu.

      Dylan kehitas õlgu. Ma ootan.

      Ja ootaski ning kutsus Nina ta kuueteistkümnendal sünni­päeval välja. Ja suudles Ninat nii nagu ei keegi teine enne teda.

      Enne Dylanit oli olnud paar suudlust. Kohmetud, tobedad suudlused pidudel, kus nooruse kohmetust varjati mängudega. Need suudlused ei tähendanud midagi. Kuid Dylani suudlemine keeras maailma pea peale.

      Sellest päevast saadik olid nad paar. Dylan lõpetas kooli ja läks kolledžisse, kuid nad olid endiselt koos. Probleemid algasid siis, kui Nina oli ise kooli lõpetamas.

      „Millal sa tööle hakkad?” küsis Nina taas olevikku naastes. Viisakad küsimused, ohutu teema.

      „Esmaspäeval.”

      „Oled elevil?”

      Dylani kulm kerkis. „Ei ütleks, et just elevil.”

      „Isa