Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat. Susan Mallery

paari päeva pärast. Selleks ajaks peaks juba teada olema, millal me koju jõuame. Nägemiseni.”

      Nina kuulis klõpsatust ja mõistis, et ema oli kõne lõpetanud. Enne kottide täitmise juurde naasmist helistas ta ajalehetoimetusse.

      „Tere, Ellen, Nina Wentworth siin.”

      Ellen pugistas naerda. „Luba ma pakun: sul on vaja kedagi, kes su antiigiäris töötaks. Mul on viimase kuulutuse tekst alles – ja see on sama mis kõigil eelmistel. Kas panen lehte?”

      Nina vaatas taas aknast välja. Vihmapilved lähenesid. Ta nägi killukest lahte ja mõtles, kuhu ta küll välja jõuaks, kui nüüd kohe laevale istuks.

      „See oleks tõesti tore,” ütles ta hoopis. „Suur tänu, Ellen.”

      „Tead, Nina, ära lase emal poodi inimesi palgata.”

      Nina surus telefoni tugevamalt pihku. „Jah, tean seda.”

      Nina vahtis kastis olevaid asju. Küünlajalad olid hõbedast ja ­isegi midagi väärt. Kastis oli ka ehteid ja nii mõnedki neist kividega. Maal oli odav reproduktsioon ja vähem väärt kui selle raam, aga ikkagi...

      Jerry noogutas teda vaadates. „Mõtlesin just sama,” ütles ta. „Kuidas on küll võimalik, et tüdruk, kel on nii palju nutti, et ta teab, mida varastada, tuleb kraamiga siia? Miks ta ei sõitnud üle silla Seattle’isse? Nelikümmend minutit sõitu ja ta oleks saanud raha peo peale ning võinud oma teed minna.”

      „Just selle peale ma mõtlesingi,” tunnistas Nina. „Aga mul on hea meel, et ta oli nii kärsitu. Kas Sam Payton astus läbi?”

      „Jah. Tegi pildid. Ütles, et tal on vaja teada küünlajalgade väärtust.” Priske kiilaspäine kuuekümnendates eluaastates Jerry noogutas mõistvalt. „Kui üle viie tuhande, siis on preili Tanya saanud hakkama tõsise kuriteoga. Kui talle maksimaalne karistus määratakse, tähendab see kümme aastat vangis ja kakskümmend tuhat trahvi.”

      „Sa tead neist asjadest hämmastavalt palju.”

      „Minu äris on vaja sedasorti asjadega kursis olla.”

      Nina võttis kasti sülle. „Ma pean vist Samile helistama? Ja tema ütleb, et ma ei saa neid asju enne müüki panna, kui Tanya kohta on otsus langetatud?”

      „Ma poleks sugugi üllatunud,” tõdes Jerry.

      See veel puudus. Nii et nüüd on ainsad vähegi väärt asjad aresti alla pandud. Ta suundus ukse poole. „Tänan, Jerry.”

      „Pole tänu väärt. Võta tööle usaldusväärsemad inimesed.”

      „Annan endast parima.”

      Jerry vajutas lukunupule, et Nina saaks väljuda.

      Nina avas väikses parklas seisva auto pagasiluugi. Juhiukse poole minnes tundis ta esimesi vihmapiisku.

      Kuigi ta kodu oli üsna lähedal, tuleb sõita poe juurest läbi ja panna uksele silt, mis ütleb, et pood on mõned päevad kinni. Samuti peaks vaatama, mis veel kadunud on. See ei pruukinud ju Tanyal sugugi esimene kord olla. Järgmisel päeval tuleb rääkida Samiga ja välja uurida, milles ta endist töötajat süüdistatakse.

      Nina käivitas auto ja keeras lahe poole. Nende pere antiigiäri polnud küll eriti peen, kuid selle asukoht oli super – otse väikese ranna ääres. Suvel käis poes palju turiste, mis aitas äril nigelamad talvekuud üle elada. Kuid praegusel aastaajal...

      Ja siis juhtus ühekorraga kaks asja. Vihma hakkas lausa ­kallama ja auto mootor suri välja. Täiesti.

      Teadmata, mida teha, keeras Nina auto enne tee veerde, kui see päris seisma jäi. Pannud autole käigu sisse, üritas ta seda uuesti käivitada. Mootor turtsatas, kuid ei käivitunud. Kütust oli – paak oli poolenisti täis. Mis pagan küll...?

      Ta ei teadnud autodest mitte midagi muud kui seda, kuidas kütust võtta ja kuhu auto remonti viia. Ta oli täielikus plindris.

      Ta heitis pilgu särgile. „Sa vedasid mind alt, Betty.”

      Multikatüdruk vaikis.

      Nina võttis mobiiltelefoni, kuid märkas, et on piirkonnas, kus levi ei ole. Üsnagi eraldatud asukoha ja mägise maastiku tõttu oli saare mobiililevis auke.

      Niipalju siis mõnele sõbrale või remondimees Mike’ile helistamisest. Mike viiks ta küll koju, kuid ta pole ju ikkagi selgelt­nägija.

      Ta pea vajus vastu istet ja ta üritas end veenda, et jalutuskäik külmas vihmas ei tapa teda ära. Tuleb vaid jõuda sellisesse kohta, kus on taas levi. Ja koju jõudes saab vanni ja klaasi veini. Aga ratsionaalne mõtlemine ei aidanud sugugi, tal oli ikkagi tahtmine röökida või nutma puhkeda. Või anda vähemalt kordki see probleem kellelegi teisele lahendada. Aga kedagi teist ei ole, ta peab ise hakkama saama.

      Ta isegi ei mäletanud sellist aega, millal ta poleks pidanud ise hakkama saama. Ta oli hoolitsenud ema eest sellest saati, kui oskas küsida: „Emme, kas kõik on korras?” Ta hoolitses väikese õe eest ja pereäri eest ja tegi seda ikka veel. Ta muretses poe pärast, käis ema palgatud töötajate poolt varastatud ­asjadel järel ja...

      Ta haaras mõlema käega roolist ja üritas seda raputada. ­„Sõida ometigi, sa nõme auto! Sõida!”

      Ta jättis järele, kui käed hakkasid valu tegema, võttis võtmekimbust autovõtme ja pistis selle juhiistme alla. Siis pani ta koti risti üle rinna ja astus vihma kätte. Juba paari sekundiga oli ta üdini märg.

      Kui mõni tuttav mööda sõidaks, peaks too auto kinni ja viiks ta koju. Aga praegu oli väga väikesel saarel õhtusöögiaeg ja polnud eriti loota, et keegi ta hädast välja päästaks.

      Nina sammus levi otsides edasi. Ta veenis end, et see on hea. Pealesunnitud jalutuskäik. Pealegi põletas värisemine kaloreid. Ilm polnud nii külm, et oleks olnud vaja muretseda alajahtumise pärast. Aga riided kleepusid keha külge ja tõid vormid välja ning püksid hõõrusid hargivahelt. Sinna tekib küll lööve. See veel puudus. Kahju, et ta pole blogija, sest sellest saaks suurepärase blogisissekande. Sellele võiks panna nimeks „Nina Wentworthi väga sitt päev”.

      Veerand tundi hiljem tabasid teda leina viis astet. Eitamine asendus vihaga ja talle tundus, et ta tahakski vihaseks jääda. Ta oli läbi külmunud – välja arvatud see koht, kust reied kokku hõõrusid. Ta värises ja oli läbimärg: nii õnnetu polnud ta vist veel elu seeski olnud. Ta heitis pilgu telefonile, kuid levi polnud ikka veel. Kui nii edasi läheb, jõuab ta enne levisse jõudmist koju välja.

      Ta kuulis tagantpoolt autot lähenemas ja keeras kähku ringi. Talle ei läinud korda, kes see on – ta oli vajaduse korral valmis ka võhivõõralt küüti paluma. Kuigi praegusel aastaajal pole neid saarel just eriti palju.

      Ta kissitas vihmas silmi ja üritas aru saada, kas tunneb auto ära. Auto oli sinine ja läikis. Uus BMW, mõtles ta, kui auto ­kiiruse maha võttis. Tema tuttavaist ei sõitnud keegi sellise autoga. Auto jäi ta kõrval seisma ja juht lasi kõrvalistuja akna alla.

      „Tere, kas oled...” mees vahtis talle hetke otsa. „Nina?”

      Kuigi Nina oli juba ust avamas, tõmbas ta nüüd käe tagasi. Praeguse olukorra ebaõiglus tekitas tal tahtmise tõsta käed taeva poole ja küsida, mida ta küll ometigi teinud on, et sellist asja ära teenida.

      „Nina?” küsis mees uuesti. „Sa oled läbimärg. Istu autosse. Viin su koju.”

      Aga Nina ei suutnud seda teha, ta vahtis mehe rohelistesse silmadesse ja mõtles selle peale, kuidas need olid muutunud soojaks, kui mees tõotas teda igavesti armastada. Kuid polnud seda teinud. Dylan Harrington jättis hoopis nii tema kui nende ­igavese armastuse ülikooli kolmandal kursusel maha. Ta lahkus saarelt ega tulnud siia enam iial tagasi. Noh, ta käis küll vahel vanematel külas. Aga Ninat ta enam üles polnud otsinud. Mitte kordagi. Mis veelgi hullem: ta väitis, et just Nina oli süüdi, et ta suhtele lõpu tegi. Taas üks inimene Nina elus,