Pole minu tütar. Barbara Delinsky

kolinud ja oma elu alustanud ning siis on palju rohkem ruumi. Ja kui Jacob ükskord meditsiinikooli lõpetab...“

      „Jacob pole veel keskkooligi lõpetanud,“ hädaldas Kate, olles ikka veel kuuldu absurdsusest pahviks löödud. „Mary Kate, kas sa räägid mulle tõtt?“

      „Selle kohta, et ma olen rase?“ Tüdruk lihtsalt vaikis. „Ma ei valetaks sulle, eriti veel sellise asja kohta.“

      Ei, ta ei teeks seda. Ta oli aus ja tubli tüdruk, võib-olla kõige andekam tema viiest lapsest ja tal oli ju terve elu veel ees. Tal oli plaanis abielluda arstiga ja ise tahtis ta õpetajaks õppida.

      „Ma mõtlen, et sa oled alati öelnud, mida rohkem, seda uhkem ja et lärmakas ning lapsi täis kodu teeb sind õnnelikuks ja mida rohkem lapsi, seda rikkam ollakse.“

      „Seda küll jah, aga me ju pole seda,“ ütles Kate otsekoheselt. „Sinu isa ja mina suutsime vaevu teie õppemaksud ära maksta, et su vennad saaksid õpinguid alustada, ja järgmisel aastal tahate sina ja su kaksikõed kolledžisse minna, aga sul pole see ju võimalik, kui sa lapse saad, kas pole? Kuidas saaks sinust inglise keele õppejõud, kui sa pole kolledžidki lõpetanud, rääkimata kooli lõputunnistusest?“

      „Ma saan selle, aga lihtsalt natuke rohkem läheb aega.“

      Kate ei suutnud uskuda, mida tema tark ja tubli tütar räägib. „Või et läheb natuke rohkem aega?“

      „Vahepeal kasvatan ma meie last.“

      „Kus? Kuidas? Jacobi isa on pikamaa-autojuht ja tema ema õpetab esimese klassi lapsi. Nad on sama piiratud võimalustega kui meie. Kui Jacob sind armastab, nagu ta väidab, siis tahab ta olla sinu ja beebiga, aga tema vanemad ei suuda teid kolme küll rahaliselt aidata.“

      „Ma ei palukski neilt seda,“ ütles Mary Kate. „Praegusel hetkel ei taha ma veel Jacobiga abielluda. Ma tahan siia jääda.“

      „Et siis meie saaks sind ja sinu last toetada?“

      „Hästi,“ ütles ta, „eks ma pean siis välja kolima.“

      Kate haaras tüdruku õlgadest. „Sa ei pea välja kolima, see pole mingi lahendus.“

      „Seda pole ka abordi tegemine.“

      „Ma olen nõus, aga on ka teisi võimalusi.“

      „Nagu adopteerimine? Ma ei anna last kellelegi ära.“

      Ta nööpis kampsunit lahti. „Näed seda? See oli Sara oma ja need püksid kuulusid Lissiele, aga see beebi on täielikult minu oma.“ Ta pani käe kaitsvalt kõhule.

      Jah, Kate mõistis teda. Mary Kate sai sageli kaksikutelt riideid, tavaliselt asjad suurtes peredes nii ju käivadki. Mary Kate pidi alati jagama asju vanemate õdedega, välja arvatud armastus. Kate’i arvates polnud sellega probleemi. „Sinu õed kasvasid nendest lihtsalt välja,“ vaidles ta vastu. „Need on head riided.“

      „Ema, ma ei tahtnud seda öelda. See beebi on minu oma.“

      „Jah, täpselt nagu sina ja sinu vennad-õed on minu omad,“ ütles Kate. „Kui ma alles laps olin, tahtsin ma väga loomaarstiks saada. Ma armastan loomi, kuid ma armastasin sinu isa rohkem ja kui teie sündisite, armastasin ma teid nii väga ning tahtsin teie jaoks iga päev olemas olla ja teie kõigiga oli palju tegemist, et oleks tekkinud kaos, kui ma kõige selle kõrvalt veel kuskil töötanud oleksin. Selleks ajaks, kui te kõik juba koolis olite, polnud meil enam raha, et ma saaksin edasi õppima minna. Kas arvad, et ma töötan lõbu pärast?“

      Mary Kate muutus rahulikuks. „Sa ju armastad oma tööd.“

      „Jah, ma ei teeks seda, kui see raha sisse ei tooks. Meie peres on iga sent väga tähtis.“

      „Minu beebi ei lähe kalliks maksma,“ ütles tüdruk alandlikult.

      Kate võttis uuesti tütrel õlgade ümbert kinni, otsekui püüdes veenda tütar mitte loobuma oma unistustest. „Asi pole ainult rahas,“ ütles ta rahulikult. „Ma tahan, et sul oleks kergem elu, kui sa kunagi lapsed saad. Ma ei taha, et sa peaksid valima muusikatundide ja balleti tundide vahel, sest sa ei saa mõlema eest maksta.“

      Uks avanes ja Kate vaatas, kes sealt on tulemas, oodates, et see võiks olla Lissie, aga see oli hoopis Will. Will, kes oli end sadamatöölisest osakonna töödejuhatajaks üles töötanud, olles seejuures veidi kiilamaks jäänud ja kaalus juurde võtnud, kuid ta oli Kate’i jaoks alati olemas.

      Ta tundis alati, kui Will koju tuli, et ta ei pea kogu koormat üksi kandma, ega olnud kunagi tundud sellist kergendust kui praegu. „Sinu isa tuli. Will, meil on midagi, millest me peaksime rääkima.“

      Viis kvartalit eemal tundis ka Sunny Barros peaaegu kergendust, kui tema mees töölt koju saabus.

      „Mis ta on?“ küsis Dan temalt. Nende tütar seisis sealsamas, kuid mees vaatas ainiti Sunnyle otsa.

      „Rase,“ ütles Sunny. Ta ei suutnud seda uuesti korrata.

      „Jessica?“ küsis ta ja pööras pilgu tüdruku poole. „Kas see on tõsi?“

      Ta noogutas.

      „Kes see poiss on?“

      „Isa, sa ei tea teda.“

      Dan vaatas enda naisele otsa. „Kes ta on?“

      Sunny raputas pead ja hoidis suu lukus. See oli parem kui karjuda.

      „Ema on vihane,“ ütles Jessica rahulikult. „Ma ütlesin talle, et see on täitsa normaalne. Inimesed on alati lapsi saanud, juba vanal ajal oli see nii. Ta ütles, et see on nüüd maailma lõpp.“

      „Vabanda mind, Jessica,“ nuuksus Sunny, aga lõpetas selle kui nende kümneaastane tütar tuppa ilmus. „Darcy.“ Ta osutas trepile. „Harjuta veel kümme minutit viiulit.“

      Darcy tundus haavunud. „Ma tahtsin lihtsalt issile tere öelda. Tere, issi.“

      Sunny näitas talle, et ta hakkaks juba minema, ja kui ta läinud oli, vaatas ta uuesti Jessicale otsa. „Ütle talle, mida sa mulle ennist rääkisid.“ Ta pööras pilgu Dani poole. „Jessica plaanis seda kõike.“

      „Plaanis rasedaks jääda?“

      „Ta otsustas, et tahab last saada,“ täpsustas Sunny.

      „Kas see on tõsi, Jessica?“ küsis Dan.

      Jessica vaatas teda rahulikult. Pikkade pruunide juustega ja pikka kasvu, oli tüdruk sama sõnaosav kui Dan ning ta ütles enesekindlalt: „Kõige tähtsam, mida inimene saab siin ilmas teha, on laps saada. Ma tahan, et minust jääks siia märk maha.“

      „Seitsmeteistaastasena?“

      „Vanus pole üldsegi oluline. Tähtis on see, kuidas sa ennast tunned. Ma oleksin maailma parim ema.“

      „Seitsmeteistaastasena,” kordas Dan. Vaadates Sunnyle otsa, kratsis ta pead. „Kust see küll nüüd tuli?“

      Sunny ei vastanud talle. Pannes käed rinnale risti, ootas ta lähenevat sõnasõda. Danil oli tarkust rohkemgi, kui oli vaja Perry & Cassy nimel lepingute sõlmimiseks, ta nägi põhjusi ja tagajärgi ning suutis hetkega ennustada, missuguseks olukord kujuneb. Just see meeldis Sunnyle temas kõige rohkem, kuid nüüd töötas see tema vastu.

      Dani auks pidi ütlema, et ta mõtles kõigepealt ka muude võimaluste peale. Vaadates uuesti Jessicale otsa, küsis ta: „Kas asi on koolis või kardad sa kolledžisse minna?“

      Jessica vaid naeratas selle peale enesekindlalt. „Minu hinded on väga head. See on ka üks põhjusi, miks ma võin seda teha.“

      Ta oli sama tark kui tema isa, kuid sellel polnud midagi pistmist hinnete või mõistusega, otsustas Sunny. „Kas sul on üldse mingit aimu...“ alustas ta, kuid lõpetas, kui Darcy tagasi tuli.

      „Minu lambil läks pirn läbi. Mul on uut vaja.“