Pole minu tütar. Barbara Delinsky

      „Miks? Tal pole õigust selle kohta midagi öelda.“

      „See on siis aus, Lily?“ küsis Susan. „Mis siis, kui beebi on täpselt tema moodi? Kas arvad, et inimesed ei hakka sellest rääkima?“

      Lily näol oli märgata kangekaelsuse märke. „Mind ei huvita, kui inimesed räägivad.”

      „Võib-olla isa huvitab. Mis siis saab, kui ta ükskord sinu juurde tuleb ja küsib, miks on sellel lapsel, kes on sündinud üheksa kuud pärast seda, kui te viimati seksisite, tema juuksed ja silmad? Mis saab, kui su laps tahab teada, kes tema isa on? Osal lastel on issid. Nüüd on sinu kord emme olla. Mida sa siis talle ütled?“

      Lily muutus morniks. „Ma tegelen sellega siis, kui aeg käes. Ema, sa muudad selle palju raskemaks, kui see peaks olema. Praegu ei pea lapse isa midagi teadma.“

      „See on ka tema laps,“ vaidles Susan vastu. Olles meeleheitel ja tahtes kedagi selles süüdistada, küsis ta järgmist. „Kas see on Evan?“

      „Ma ei ütle sulle, kes ta on.“

      Susan mõtles, et Lily kaitseb kedagi mingil põhjusel. „Kas tema oli see, kes last tahtis?“

      Lily tõmbas käe tema haardest vabaks. „Ema,“ ütles ta nuttes, vihased silmad välkumas, „kuula, palun, mind! Ta ei tea sellest. Me pole kunagi lapse saamisest rääkinud. Ta arvas, et ma kasutan pille. Mina tegin seda. Mina.“

      Susanil oli väga raske sellega leppida. See oli nagu löök näkku, kõik tema õpetussõnad olid asjata olnud.

      Meeleheitel ja püüdes mõista ütles ta: „Oled sa kindel, et see polnud lihtsalt juhus? Ma mõtlen, et see oleks päris hea, kui oleks. Juhuseid tuleb ikka ette.“ Lily raputas pead. „Sa lihtsalt otsustasid, et tahad last.“

      „Ma olen alati tahtnud last saada.“

      „Õde või venda.“ Kui Lily oli väike, küsis ta alati, kas tal oleks võimalik endale õde või vend saada.

      „Nüüd olen ma piisavalt vana, et ise laps saada. Ma tean, et sina ei tahtnud seitsmeteistaastaselt rasedaks jääda, aga mina tahtsin. See on minu keha ja minu elu.“

      Susan oli teda kasvatanud iseseisvaks ja tugevaks, aga et ka isekaks? Ei. Eriti kui oli raskusi, millest tuli üle olla.

      „Kes ravikulud maksab?“

      „Meil on ju kindlustus.“

      „Jah, mida ma iga kuu maksan. Seega on otsus minu teha,“ ütles Susan. „Ma maksan ravikulude eest. Mis saab mähkmetega? Ja imikutoit?“

      „Ma toidan teda rinnaga.“

      „Tore, kui nii oleks, aga mõnikord pole see võimalik, sel juhul on sul vaja imikutoitu. Mis saab toidust ja riietest? Ja varustusest. Nad ei lase sul haiglast lahkuda, kui sul pole nõuetele vastavat turvatooli. Kas sa tead ka, palju lapsevanker maksab? Mul pole sinu oma alles, sest ma müüsin selle maha, et sulle jalgratas osta. Kes su last hoiab, kui sa koolis oled? Mulle meeldiks koju jääda ja tema järele vaadata, aga üks meist peab tööd ka tegema.“

      „Issi kindlasti aitab,“ ütles Lily vaikselt.

      Jah. Rick teeks seda kindlasti. Kas Susan oleks valmis temalt seda paluma? Kindlasti mitte.

      Lily puhkes nutma. „Ma tõesti tahan seda last.“

      „Sa võid saada lapse, millal tahad, aga mitte praegu!“ vastas Susan nuttes.

      „Päris kindlasti ei tee ma aborti.“

      „Keegi pole seda sulle soovitanudki.“

      „Ma olen juba beebi südamelööke kuulnud. Ema, sa peaksid ka seda kuulama. See oli imeline.“

      Susanil oli niigi probleeme, et leppida sellega, et tema tütar on rase, veel vähem sellega, et tema kõhus on laps.

      „Tal on juba jalad ja küünarnukid. Samuti kõrvad ja sel nädalal arenevad tal häälepaelad. Ema, ma tean sellest kõike. Ma teen kodus juba eeltööd.“

      „Selge see,“ ütles Susan, suutmata häält valitseda, „siis sa lugesid sedagi, kui ohtlik on sinu vanuses rasestuda ja millised komplikatsioonid võivad tekkida.“ See oli osalt tema ema hääl, kes praegu rääkis. Osalt oli see õpetaja hääl, kelle ülesanne oli hoiatada noori tüdrukuid selle eest, mida temagi oli kunagi läbi elanud. See õpetaja oli praegu oma kodu trepil läbi kukkunud.

      „Ma käisin kodunt läbi, et vitamiine võtta,“ ütles Lily. „Mis sa arvad, kas beebiga on kõik korras?“

      Kui tahes tüdinud, pettunud või hirmul Lily ka oli, ta võis alati ema peale loota. „Jah, kõik on hästi,“ ütles ta. „Ma tahtsin lihtsalt asjad selgeks teha.“

      Lily naeratas talle selle peale. „Ma arvan, et ma saan tüdruku nagu sina.“ Ta ei oodanud sellele vastust, sest Susan ei osanud hetkel talle midagi öelda. „Kui tegemist on tüdrukuga, siis arenevad tal praegu munasarjad. Ta on nii suur.“ Ta näitas Susanile pöidla ja nimetissõrmega. „Minu beebi oskab juba mõelda. Tema aju annab talle signaale, et ta ennast liigutaks. Kui ma panen sõrme sinna, kus ta on, siis ta reageerib sellele. Ta on tõeline inimene. See ei tule kõne allagi, et ma nüüd aborti teeksin.“

      „Palun, Lily. Kas ma olen sul palunud seda teha?“

      „Ei, aga võib-olla sa mõtlesid sellest minuga millalgi rääkida.“

      „Kas mina katkestasin raseduse?“

      „Ei, aga sa oled ju vihane.“

      Susan silmitses peaaegu raagus puude latvu. „Oh, Lily, ma olen kõike muud kui vihane ja ma ei oska seda sulle isegi seletada. Me oleme nüüd heal järjel, aga see pole tulnud lihtsalt. Ma olen pidanud töötama kaks korda rohkem kui teised emad. Kõikidest inimestest peaksid sina seda ometi teadma.“

      „Sellepärast, et ma olen senimaani hea tütar olnud? Kui ma olen nüüd rase, kas see teeb mind sinu silmis halvaks?“

      „Ei, kallikene.“ Ei, sellel pole midagi pistmist ei hea ega halvaga. Susan oli samamoodi oma emaga vaielnud.

      „Sa oled ju pettunud.“

      Pigem murest murtud. „Lily, sa oled ju alles seitsmeteistaastane.“

      „See on ju laps,“ anus Lily.

      „Sa oled ise alles laps,“ sõnas Susan nuttes.

      Lily tõusis püsti ja ütles vaikselt: „Ei, ema, enam mitte.“ Susan oli ise ka mõelnud sama asja peale. Lily polnud enam ammu laps. Ta ei ole kunagi enam laps.

      See mõte tekitas kaotusetunde. Kas lapsepõlve kaotuse? Süütuse kaotuse? Kas tema enda ema tundis sedasama? Isegi kõige parematel aegadel ei suhelnud nad omavahel nagu Lily ja Susan praegu.

      „Ära muutu selliseks, nagu vanaema oli,“ palus Lily, otsekui lugenuks tema mõtteid.

      „Ma pole kunagi olnud selline nagu vanaema minuga.“

      „Ma sureksin, kui sa minust lahti ütleksid.“

      „Ma ei teeks seda kunagi.“

      Pöörates näo ema poole, haaras Lily tal käest ja hoidis seda kurgu all. „Ma vajan sind, ema, rohkem kui kunagi varem,“ ütles ta raevukalt, siis rahunes natuke. „See on meie pere ja me teeme seda lihtsalt suuremaks. Sa tahad seda samuti nagu minagi, ma teadsin, et sa seda tahad. Kui asjad oleksid teistmoodi, oleks sul samuti viis last nagu Kate’ilgi.“

      „Mitte viis, vaid kolm.“

      „Kolm, näed sa siis. Laps polegi nii halb.“

      Ei olegi halb, Susan teadis seda. Laps pole kunagi halb. Lihtsalt ta muudab su elu totaalselt.

      „See on ju sinu lapselaps,“ ütles Lily.

      „Um-hm,“ kokutas Susan. „Ma oleksin juba kolmekümne