Pole minu tütar. Barbara Delinsky

olid vastutustundlikud. Abby oli aeg-ajalt üsnagi hajameelne nagu ta ema Pam, Jessica seevastu oli üsnagi mässumeelne, kuigi ta ema Sunny seda polnud. Mary Kate oli tasakaalukas nagu tema ema Kate, kes oli Susanile peaaegu õe eest. Koos Mary Kate’iga ei saanud ka Lilyga midagi halba juhtuda.

      Muidugi suutis Lily ka ise otsuseid teha, kuid Susan teadis, mida tähendab kaaslaste surve. Kui ta oli õpetajaametis oldud aja jooksul midagi õppinud, siis seda, et lapse elus olid kõige tähtsamal kohal tema sõbrad, kellega ta iga päev suhtleb ja aega veedab.

      „Nendega pole siis midagi lahti?“ küsis Susan.

      Lily muutus korraga valvsaks. „Kas Kate on sulle midagi rääkinud?“

      Susan leebus. „Mitte midagi halba. Ta küsib alati sinu järele. Sa oled talle nagu kuues laps.“

      „Kas ta on midagi rääkinud Mary Kate’ist? Kas ta on tema pärast sama mures kui sina minu pärast?“

      Susan mõtles natuke aega ja vastas siis ausalt: „Ta on rohkem kurb kui murelik. Mary Kate on ju tema noorim tütar. Kate tunneb, et nad kasvavad üksteisest lahku. Mary Kate ei ole praegu siiski minu mure. Sina oled.“ Mitmest eemal olevast lauast kostis naeru. Olles natuke sellest ärritunud, vaatas Susan neid vihase pilguga. Kui ta oma tütart vaatas, tundus talle, et Lily on hirmul ja kardab midagi.

      Susan oli seda pilku varemgi mitu korda näinud. See hirmutas teda tõsiselt.

      Olles juba meeleheitel, hoidis ta Lily käest veel tugevamini kinni ja tasandades häält küsis ta: „Milles küll asi on? Ma peaksin ju teadma, mida sinu eas tüdrukud tunnevad ja millest nad mõtlevad, kuid viimasel ajal ei saa ma sinust aru. Nii sageli mõtled sa millestki muust ja oled kusagil, kuhu sa mind ei luba. Võib-olla käituvadki sinuealised nii ja see ei paneks mind muretsema, kui sa oleksid õnnelik, aga tundub, et sa pole seda. Sa näed välja hirmunud ja eemalolev.“

      „Ma olen rase.“

      Susan ahmis selle peale õhku. Vabastades käe, ajas ta selja sirgu. Ta ootas muiet, mis ütleks, et see oli nali, aga seda polnud. Kindlasti mitte. Lily ei naljataks kunagi selliste asjadega.

      Ta peas tormles musttuhat mõtet. „See on võimatu. Ma mõtlen, et see ei ole füüsiliselt võimatu, seda ei saanud ju juhtuda.” Kui Lily midagi selle peale ei öelnud, surus Susan käe rinnale ja sosistas: „Või kuidas?“

      „Aga ma olen,“ vastas Lily sosistades.

      „Mis paneb sind seda arvama?“

      „Kõik kuus rasedusproovi kinnitavad seda.“

      „Kas sa oled hiljaks ka jäänud?“

      „Mitte hiljaks, vaid kolm korda on vahele jäänud.“

      „Kolm korda? Jumal küll, miks sa mulle midagi ei rääkinud?“ Susan nuttis, ta teadis, mida tähendab, kui menstruatsioon vahele jääb. See ei saanud tõsi olla, eriti veel Lily puhul, aga Lily ei valetanud. Kuigi Lily ütles, et on rase, arvas ta sisimas, et see pole tõsi. „Mõnikord võivad kodus tehtud proovid ka valetada.“

      „Iiveldus, väsimus ja paisunud kõht?“

      „Ma ei näe, et sul oleks kõhupuhitus.“ Susan ütles seda enesekindlalt. Kui tütar oleks kolmandat kuud rase, siis ta oleks seda juba märganud.

      „Millal oli viimane kord, kui sa mind alasti nägid?“

      „Mullivannis, kui me spaas käisime,“ vastas Susan.

      „Ema, see oli ju juunis.“

      Susani süda jättis löögi vahele. „See peab olema midagi muud. Sul pole isegi kallimat. Ta püüdis rahulikumalt hingata. „Või on?“ Kas ta tõesti jättis midagi märkamata? „Kes ta on siis?“

      „See pole üldsegi tähtis.“

      „Miks ei ole tähtis? Lily, kui sa oled...“ ta ei suutnud seda sõna kõvasti välja öelda. Mõte, et tema tütar võiks olla juba seksuaalselt aktiivne, oli tema jaoks uus. Muidugi, ta ju teadis sellekohast statistikat. Kuidas ta poleks saanudki, arvestades tema tööd? Kuid see oli tema tütar, tema tütar. Nad olid kokku leppinud – Lily oli lubanud, et ta ütleb Susanile, kui ta tahtis rasestumisvastaseid tablette. See oli vestlus, mida nad olid mitu korda pidanud. „Kes ta on?“ küsis Susan uuesti.

      Lily oli ikka veel vait.

      „Kui ta on sellega kuidagi seotud...“

      „Ma ei räägi talle sellest.“

      „Kas ta sundis sind seda tegema?“

      „Ei,“ vastas Lily. Tema silmades ei peegeldunud enam hirm, vaid midagi muud, millele Susan ei osanud nime anda. „See oli natukene teistmoodi kui tavaliselt,“ ütles Lily. „Ma võrgutasin ta ära.“

      Susan sirutas selga. Kui ta poleks paremini teadnud, siis oleks ta öelnud, et Lily näeb erutatud välja. Ja äkki oli selles vestluses kõik vale: see teema, see pilk ja isegi see koht. Ta sättis salvräti taldriku kõrvale ja kutsus kelneri. Selleks oli kohaliku perekonna poeg, kes kunagi oli olnud Susani õpilane ja kes nüüd kiirustas nende laua juurde.

      „Proua Tate, te pole ju veel lõpetanud oma toitu. Kas sellel on midagi viga?“

      Midagi viga? „Ei, hetkel pole lihtsalt sobiv aeg.“

      „Kas ma pakin selle teile kaasa?“

      „Ei, Aidan. Kas sa saaksid lihtsalt mulle arve tuua?“

      Ta oli vaevalt jõudnud lahkuda, kui Lily kummardus lauale lähemale. „Ma teadsin, et sa lähed selle peale endast välja. Sellepärast polegi ma sulle midagi rääkinud.“

      „Kui kaua sa kavatsesid sellega oodata?“

      „Lihtsalt natukene kauem, võib-olla esimese trimestri lõpuni.“

      „Lily, ma olen sinu ema.“

      „See on minu beebi,“ ütles Lily malbelt, „mina olen see, kes otsuse tegi, ja ma polnud valmis sulle rääkima, isegi mitte täna õhtul, seepärast ma selle koha valisingi, aga isegi siin ma tunnen, et sa näed mind läbi.“

      Susan tundis ennast haavatavana. Ta mõtles, et rasedaks jäämine on viimane asi, mida Lily oleks võinud teha. Ta sirutas selga ja hingas rahulikult välja. „Ma ei suuda seda uskuda. Kas sa oled ikka kindel?” Lily keha ei tundunud teistsugune, aga mida olekski näha, kui ta kandis samu lohvakaid toppe mis tema sõbrannadki, ja päevad, mil Susan teda vannitas, olid ammu möödas. „Kolm vahele jäänud menstruatsiooni,“ sosistas ta. „Siis see juhtuski...?“

      „Üksteist nädalat tagasi.“

      Susan oli taas tema ise. „Millal sa rasedusproovid tegid?“

      „Kui mul esimene menstruatsioon ära jäi.“

      Ja ei ühtegi sõna selle kohta? See oli kindlasti üks väiteid, aga milline neist? Kaitsest? Iseseisvusest? Lollusest? Lily võib ju olla lahke, sageli ka haavatav, aga samas ka kangekaelne. Kui ta millegagi alustab, siis ta tavaliselt nii kergesti alla ei anna. Muidugi oli see üks positiivsemaid asju, kui ta esitas võistlustöö, et võita teaduses peaauhinda, tal õnnestus see alles pärast kolmandat katset, aga siiski ta sai selle. Kui ta osales proovilaulmisel, et saada ansamblisse, alustades esmalt seal tavalise liikmena ja siis edasi pürgides, kuni ta oli saanud selle juhiks.

      Seekord oli tegemist millegi muuga. Kangekaelsus polnud seekord põhjuseks, et vaikida, aga kui asi oli raseduses, siis oleks pidanud rääkima, kui tulevane ema oli alles seitsmeteistaastane.

      Võimetu mõtteid koondama, mõistis Susan, et siin on mõned lahtised otsad. „Kas teised ka teavad sellest?“ Ta ütles seda, mainimata, et ta mõtles selle all Mary Kate’i, Abbyt ja Jessi.

      „Jah, aga nende emad ei tea.“

      „Ükski tüdrukutest ei saanud mulle sellest rääkida?“ Ta oli rohkem haavunud kui eales varem. „Ma ju kohtun nendega iga päev!“

      „Ma