Pole minu tütar. Barbara Delinsky

liblikatega öölamp. Tüdruk. Nii noor. Nii haavatav.

      Süda valutamas, lahkus ta toast, sulges vaikselt ukse ja läks ülakorrusele tagasi. Istunud tammepuust laua taha ja keeranud märkmikul uue lehekülje, võttis ta välja karbi pastelle ja tõmbas sinna esimese joone. Fuksiapunane süda? Loomulikult. Kui miski suudaks tema tuju paremaks teha, siis ainult see. Ta tõmbas järgmise joone, lisas natuke kollast, et rohelist pisut mahendada, siis tumesinist, et anda punasele tumedamat tooni.

      Tavaliselt tulid tal kõige paremad tööd välja ainult siis, kui ta oli stressis või millestki häiritud, ja tänane öö ei olnud erand. Selleks ajaks kui ta valmis sai, oli tal viis lehekülge joonistusi erinevates värvides. Need võiksid olla uute lõngavihtade värvid just kevadest. Ta pani neile isegi nimed: Märtsihullus, Kevadhoovus, Kevadvarjutus, Koidu-punarind ja muidugi Loovus.

      Viimane oli eriti entusiastlik. Intensiivne? Ei, otsustas ta. Võib-olla. Kas siis looming ei peakski olema plahvatuslik? Kas igal loomingul on oma tagajärjed? Mis siis kui Lily sees ei kasvagi laps, vaid midagi muud salapärast?

      Susan läks tagasi voodisse, kuid iga kord, kui ta suigatas, ärkas ta hirmunult üles. Kella viie ajal hommikul kaotas ta lootuse, et võiks magama jääda, ja oli veendunud, et tema tütrel oli tsüst, mis kahandaks tema lootusi last saada. Kas see või siis kasvaja. Selle raviks oli vaja ju kemoteraapias käia ja võib-olla ei saakski ta peale seda üldse last. See oleks traagiline.

      Hoides oma hirmud endale, ajas ta Lily üles ja viis ta Mary Kate’i juurde ja sõitis siis ise kooli poole. Tüdrukud pidid hiljem tulema, aga Susanil oli hommikul kaks probleemset lapsevanematega kohtumist, seejärel pidi ta minema trepile õpilasi tervitama. Kell oli umbes pool üheksa, kui ta arsti juurde jõudis.

      Ainus vastuvõtuaeg, mille ta Lilyle sai, oli alles pärast lõunat ja senikaua pidi Susan närveldama. Ta küll vastas e-kirjadele, kuid ta mõtted olid tööd tehes eemal.

      Ta suutis mõelda ainult ühest asjast ja see ei paistnud hea asi olevat.

      Teine peatükk

      Arst kinnitas seda. Lily oligi rase. Saades teada, et tema tütrel pole mõnd surmavat haigust, tundis ta kergendust, aga vaid korraks. Ta teadis omast käest, mida tähendas olla seitsmeteistaastaselt rase.

      Susan jäi samuti rasedaks, kui ta alles keskkoolis käis. Richard McKay oli tema vanemate parimate sõprade poeg. Sel suvel, kui ta oli just saanud ajakirjaniku paberid ja ka tööpakkumise, millest ta keelduda ei suutnud, juhtus midagi nende vahel. Tema isa otsustas, et see oli lihtsalt lõbutsemine, aga Susan ja Rick veetsid sel suvel nii palju aega koos, et asi sai olla ainult seksis. Nende ühine soov oli Oklahomast ära kolida ja Rick oli see, kes Susanile abiellumiseks ettepaneku tegi. Susan muidugi keeldus sellest.

      Ta ei kahetsenud siiamaani oma otsust. Ta nägi Ricki näol kergendust, kui ta pead raputas ja eitava vastuse andis. Rickil olid omad unistused ja Susan austas seda. Muidugi oli ka aegu, kui ta Ricki taga igatses. Aga Susan ei suutnud võistelda põnevusega, mis Ricki tema töö poole tõmbas, ja ta ei tahtnud teda enda küljes kinni hoida.

      Ricki edu veenis teda veel rohkem, et ta oli õige otsuse teinud. Kui ta alustas, oli ta olnud üksnes riikliku uudistekanali produtsendi assistent. Nüüd, pärast kõiki neid lugusid, mida ta oli teinud igast maailma otsast, oli ta üks tuntumaid reportereid. Ta polnudki kunagi abiellunud ja tal polnud rohkem lapsi. Kui temast sai nägu kaamera ees, mitte enam selle taga, saatis ta Lily jaoks raha, mis tuli iga kuu ega jäänud kunagi hiljaks. Ta ei unustanud kordagi tema sünnipäeva, aga ta oli isa, kes ei üllatanud kordagi Lilyt, ilmudes tema hokivõistlusi vaatama. Rick suhtles sageli Lilyga telefonitsi, ta oli hea isa, keda polnud ealeski kohal.

      Rick oli alati Susanit usaldanud. Ta jättis tüdruku Susani hoolde. Nüüd, elades tema juures, oli tüdruk rasedaks jäänud.

      Susan kuulas vaikselt, kui Lily arsti küsimustele vastas. Jah, ta tahab seda last ja ta teab, mis see tema vanuses tähendab. Ta ei arutanud seda emaga ja kui vaja on ta valmis last ka üksi kasvatama. Ta ei taha, et lapse isa sellest teaks. Ei, ta ei joo. Jah, ta teadis, et ta ei tohi mõõkkala süüa.

      Muidugi oli temalgi arstile küsimusi: kas tal on võimalik oma maahoki hooaeg edukalt lõpetada (jah), kas ta talvel saab võrkpalli mängida (võib-olla) ja millal ta võib Tylenoli peavalu vastu võtta (ainult siis, kui väga vaja). Ta tundus nii täiskasvanulik ja teadis, mille eest ta vastutab. Kui Susan poleks nii tuim olnud, oleks ta naernud.

      Mõlemad lahkusid arsti juurest vaikides ja Susan ulatas Lilyle autovõtmed. „Ma tahan koju jalutada.“ Lily küll protesteeris, aga ta jäi endale kindlaks. „Sina mine. Mul on lihtsalt vaja värsket õhku hingata.“

      See oli küll tõsi, aga ta mõtles kõigele sellele, kui ta jahedas novembriõhtus jalutas. Ta polnud enam tuim, vaid temas kees viha. Ta teadis, et see on vale – kindlasti polnud see tunne, mida üks ema peaks tundma, kui ta sellisest uudisest teada saab, aga siis meenus talle oma ema ja ta ei teadnud, kuidas rahuneda.

      Külm õhk aitas. Ta oli juba natukene rahulikum, kui ta majale lähemale jõudis. Siis nägi ta Lilyt. Tüdruk istus trepil, kootud sall ümber kaela ja jakk – vägagi Perry & Cass – tihedalt keha ümber. Kui Susan sinna jõudis, ajas ta end sirgu ja ütles pelgliku häälega: „Palun ära ole vihane.“

      Kuid Susan oli seda. Vihaselt surus ta käed taskusse.

      „Palun sind, ema?“

      Susan hingas sügavalt sisse. Ta vaatas naabermajadest mööda tänava lõpuni, kus vahtrad kahel pool alleed näisid ühinevat. „Seda poleks ma sulle soovinud,“ suutis ta viimaks öelda.

      „Aga ma armastan lapsi. Ma olen sündinud selleks, et lapsi saada.“

      Minevikule mõeldes surus Susan oma tunded alla. „Ma olen sinuga nõus, aga minu arvates on selleks vale aeg. Sa oled seitsmeteistaastane. Sa käid keskkooli viimases klassis ja saad mai lõpus lapse, just enne eksameid? Kas sul on üldse aimu, mis tunne on üheksa kuud rase olla? Kuidas sa kavatsed õppida?“

      „Mind on juba kolledžisse vastu võetud.“

      „See asi ka. Kuidas sa saad sinna minna? Ühikatoas pole sul lapsevoodile ruumi.“

      „Ma lähen Percy State’i.“

      „Oh, kallikene, sa saad paremini hakkama.“

      „Sina läksid sinna ja vaata, kuhu sa nüüd jõudnud oled.“

      „Ma pidin sinna minema, kuid ajad on ju muutnud. Tööd on nüüd raskem leida, isegi kui sul on kõige parema kooli lõputunnistus.“

      „Täpselt. Seega ei loe see praegusel hetkel üldse. Kõik on võimalik, ema. Kas just sina pole seda mulle õpetanud?“

      „Kindlasti. Ma lihtsalt ei mõelnud, et see käib ka beebi kohta.“

      Lily silmades helkis lootus. „Kuid ma saan selle beebi.“ Ta nuttis ja ka Susan tahtis nutta. Lily ei teadnud, mis tähendab ema olla. Suvel emade aitamine oli lapsemäng võrreldes ise emaks olemisega.

      „Oh kallikene,“ ütles ta ja olles kõigest väsinud, vajus lihtsalt trepile. Unusta ära, et see on võimalik. Mis saab mõistlikkusest? Või vastutustundest? Me oleme ju rasestumisvastastest pillidest rääkinud. Sa oleksid võinud neid kasutada.“

      „Sa ei saa ikka veel aru, ema,“ ütles Lily, liikudes Susanile lähemale, et teda kallistada. „Ma tahan seda last. Ma tean, et ma oleksin talle hea ema – isegi parem kui need emad, kelle juures me sel suvel koos töötasime, ja minu kõige parem eeskuju olid ju sina. Sa oled alati öelnud, et emaks olemine on imeline. Sa ütlesid mulle, et sa armastasid mind sellest hetkest alates, kui ma sündisin. Sa ütlesid, et ma olen parim, mis sinuga üldse juhtuda sai.“

      Susan ei olnud veel maha rahunenud. „Peale selle rääkisin ma sulle sedagi, kui raske on üksikemana hakkama saada ja et ma ei tahtnud, et sina peaksid läbi tegema sama mis mina. Mõtle oma õpingutele. Sa ütlesid, et tahad bioloogiks saada, aga see tähendab ju magistriõpet. Kui sa tahad head